Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Hakkasin seda raamatut lugema ilma mingi eelteadmiseta, millega tegu, hambaarsti ukse taga ja mitte just kõige paremas meeleolus. Õige pea sain aru, et see pole mitte mingi tavaline ajaveetmise jutt, vaid üks väga hea ja sügavmõtteline lugemine, ilmselt sobiv just nendele, kes on koos Karlssoni ja Minu pere ja muude loomadega üles kasvanud. Leidsin end raamatut lugedes korduvalt südamest naermas. Aga see pole ainult "must" huumor, see on kõikehõlmav inimarmastus, mis sellest raamatust vastu vaatab. Soovitan seda raamatut vägagi tungivalt lugeda, sama võiks teha Piibliga, ja lugege hästi korralikult. Meie jumalavallatul ajal. Kus paavstist on saanud emeriitpaavst jne. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb, kas ei kordu siin motiiv Õnnepalu viimasest raamatust? Ainult et Jonassoni raamat pole nii nukker, vaid täpselt vastupidi - pööraselt naljakas. Nagu Piibel, mis jääb ikka piibliks, kuigi sellele on lisatud:
22. Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi.

Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu kõikidega. Aamen.
Järjejutt.
Lugemissoovitus.