Lõpetuse ingel

Hämar sügistuba,

üksinduse sammud, aken.

Kas midagi on

elus veel tegemata?

Täna ei valgenegi.

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel".

Polegi enam midagi öelda. Otsa sai. Ootan pikisilmi oma vaikuse­aega. Kui midagi ütlema ei pea. Küll see tuleb ka. Jäljetud päevad.

Tegevus toimub, nagu ma aru saan, Vilsandil. Omamoodi vaikuselaager, põgenemine retriiti, et kirjutada kunstist, aga tegelikult kirjutatatkse surmast, hääbumisest, sügisest, hilissügisest. See on üks kurb ja kaunis raamat. Võibolla veidi liiga lõplik. Tegelikult on ju palju sellest elust veel ees, autor aga kirjutab nagu vana vana mees juba. Et kõik on juba nähtud ja tehtud ... aga elu pakub veel üllatusi, ma loodan.

Mõnusalt humoorikad tähelepanekud sekka meditatiivsetele loodusvaatlustele:

Vaid tihased käisid maja akendele koputamas. Hiir jooksis üle põranda. Hiirtel on Eestis juba palju maju, pool maad on talvel nende päralt, kõik need metsa­tagused ja mereäärsed häärberid. Kassivabad. Ainult külmad. Vaesed hiired, kui palju nad neis majades külmetama peavad! Patjadest ja tekkidest endale pesi tegema. Ja nälgima.

Depressioonist. Ajal, kus rahvas tarvitab arstide suunamisel kurbusega võitlemiseks aina rohkem tablette.

Depressioon on kurbus, mis ei julge olla päris kurb. Seda ma ütlen. Kurvastusest on tänapäeval tehtud haigus, meditsiiniline juhtum. Selle vastu on rohud. Muidugi, kurvastav inimene pole teab mis ilus vaatepilt ja kasu on tast ka vähe. Parem võtku rohtu. Jah, võib-olla tõesti parem. Kust mina tean.

Mina tean vaid seda, et kurbusest tasub alati läbi minna. Aga see võib võtta aega. Isegi aasta. Võib-olla isegi mitu aastat. Kellel siis on aega nii kaua kurvastada? Ometi me elame ju kauem kui iial varem. Poolkurbadena. Lahutatud meelega. See on õudne. Aga selle vastu pole mingit rohtu. Aja vastu pole rohtu, rohud on ajatalumatuse vastu. Ometi on inimene ju kurb ja meeleheitel põhjusega. On õudne, et on leiutatud rohud elamise kurbuse äravõtmiseks. Elamise rõõmu. Pärast kõiki neid sõdasid, vabastamisi, pärast kogu seda kahekümnendat sajandit ja modernismi: tablett, mis kõige selle vastu tuimaks teeb. Tablett. Ülim saavutus. Just meie, kes me pole kõike seda kannatanud, kes me sündisime pärast kõiki neid koledusi – meie vajame selle vastu tabletti. Et toime tulla pärandiga. Selle vana laguneva kunagi kõige moodsamaks ehitatud majaga, kõik riiulid täis koltunud modernistlikke ideid. Ei ole niisugust taaskasutuskeskust, mis nad kõik vastu võtaks. Ja kui me kõik selle prügimäele saadaksime, siis kus ja millest me elaksime? Võtta tablett ja hingata juhmilt sisse seda vana tolmu.

On kahte sorti kurvameelset kunsti. Üks, mis läheb kurbusest läbi, sest ta ei saagi teisiti. Sest kui sa juba korra julged sinna sukelduda, siis tuled ikka ka pinnale. Kui sa just ei upu. Ja teine, mis ujub kurvastuse pinnal. See polegi tegelikult kunst, aga XX sajand leiutas ka sellise. Selles on jätkuvalt midagi väga moodsat. Omamoodi kangelaslik eitus.

Ja surmast, kuna tegu on lõpetuse ingliga:
Surmast on lihtne rääkida või mõelda. Sest alati on see teiste surm, isegi kui arvad, et mõtled oma surmale.
Kohad, kus kirjutatakse emast ja Helmi majast, on liigutavad.

Loe katkendit Tõnu Õnnepalu värskest teosest "Lõpetuseingel"