Ma ei tea, ma olen mingi imelik, loen viimasel ajal põhiliselt jooga- ja terviseraamatuid või lastekirjandust. Aga selles raamatus on väga palju lugeda ka täiskasvanule, laps pigem tõesti mõistab asju sirgjooneliselt: Oskar saadetakse suveks maale vanaema juurde. Esialgu on tal seal väga igav ja kõik tundub kuidagi võõras ja harjumatu. Siis aga avastab Oskar põneva nipi, mille abil ta leiab endale suure hulga sõpru.
Aga täiskasvanu leiab veel mitmeidki allhoovusi. Kõik need ennustavade lampide ümber keerlevad lühikese mäluga kärbsed, põranda- ja hambaharjade suguvõsakokkutulekud, õudusjutte armastavad riidekapid ja mõrvarlikud noad! Milline fantaasia pillerkaar. Ma hakkasin oma koduseid asju ka hoopis teise pilguga vaatama, muide. Näiteks kas ma panen keeratava kaanega purgile enne keldrisse saatmist peale ikka selle õige kaane, et nad teineteise järele äkki igatsema ei hakkaks? Või peaks just vahetama, et oleks huvitavam? Küsida ei saa, sest mul ei ole punast telefoni. Ja ma ei tahagi. Varsti tuleb nagunii asjade internet, aga see tuleb siis, kui mina olen juba nii vana, et enam uuendustega kaasa ei lähe ...
Vahepeal oli tunne, et abi vajavate asjade hulk aina kasvab, jälle helistab keegi ja vajab abistamist, ravi või jalutamist. Raamatu lõpplahendus saabus kuidagi ootamatult ja kiiresti.
Aga hea raamat jah. Helge ja fantaasiarikas, selline mis teeb maailma igal juhul paremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar