See oli nüüd küll teatrikunsti tulevärk, neli tundi: oli muusikat Draamateatri virtuoossete kitarristide esituses, oli välku ja pauku, igavust, nuttu ja naeru ... kõike, kõike. Ma ei imestaks, kui mõni külalisnäitleja saab varsti preemia parima osatäitmise eest selles tükis, mõtlen Tommingat. Aga kõik peaosatäitjad olid muljetavaldavad, ekspressiivsed, isegi karikeeritud. Värve oli selles lavastuses paksult pandud ja tänapäeval, ajastul, kus publik alati lõpuks püsti tõuseb, on see vist vajalikki.
Ma pean ütlema, et tunnen end jälle nii vana inimesena, sest olen näinud ka Nüganeni lavastust Draamateatris.
Teatrikriitik oli ka saalis.
Mikomägi ja Allik arvavad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar