Viimased tuhat aastat

Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, onmidagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpseltmida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, millepainajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldubVanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uuedläbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat,näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpualgus. Meie kõigi jaoks.

Raamatu algus oli paeluvam, kui lõpp. See tulevikumaailm, mis maaliti lõuendile, oli põnev. Võib tõesti juhtuda, et lähebki nii, nagu seal kirjutati, inimliik sureb välja, kõik on masendav, mõttetu ... kui ei ole vaja igapäevaeksisteerimiseks enda eest võidelda, ei oskagi inimene midagi mõistlikku teha ja läheb vabasurma nagu lemmingud aastatel, kui neid on liiga palju saanud, end hukkavad? Ma siiski ei arva, et läheb nii. On alati inimesi, kes teavad, mida endaga peale hakata. 

Vera tegelaskuju oli ebarealistlik. Raamatus on palju liine, mida on alustatud, aga jäetud niidid õhku rippuma. Terviklikkuse mõttes oleks võinud kokku võtta või jätta hoopis alustamata need tegevused.

Raamatut siiski soovitan, tõmbab mõtte käima.