Läksin filmi vaatama esimesel võimalusel, kuna olen ise väga palju taolisi matkasid omal ajal läbi teinud. Võib öelda, et päris tõepärane oli nähtu, kuigi päris äärmustesse olid mõned asjad ka aetud, äkki vaadatavuse tõstmiseks? Näiteks rongistseen teekonnal Siberisse. Olen jah isegi seda teed Irkutskini rongiga läbinud. Polnud nii õudne. Oli lihtsalt tavaline "vene elu".
Öeldakse, et õudusfilm, minu jaoks ta polnud niipalju õudne, kui vastik. Surnukuuri stseene mõtlen.
Aga jah, kurb lugu. Kõige kurvem oli lõpus kuulata ema juttu, teades et kõik juhtunu on olnud päriselt.
Meil vedas alati matkadel. Isegi niisuguseid ville, nagu filmis, ei tekkinud mitte kunagi ja mitte kellelgi. Alati veeti järele ka kõige nõrgemaid, kunagi ei tekkinud niisuguseid lahkarvamusi, nagu filmi grupis. Mäletan neid matku mitte niipalju rasketena, kui naljakate ja vahvatena.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar