Pilt@internet
Käisin ka Vombatit vaatamas. Vaatan kõik Kivirähu tükid ära ja seegi teatriskäik polnud pettumus. Kuigi “elaval klassikul” on muidugi tekste paremaid. Kuidagi loid tundus, natuke nagu “Rahva omakaitse” moodi. Ma ise polnud ka paremas vormis, sest enne etendust joodud majavein tegi mind suhteliselt uniseks ja esimese vaatuse huumor tundus nagu sordiini all olevat. Oleks tahtnud paksemaid värve. Näiteks vana napakat suguvõsauurijat oleks võinud mängida Ester Pajusoo. Vaheajal ravisin end konjakiga ja teine vaatus tundus kuidagi elavam.
Tegelikult täitsa keskmine, söödav etendus. Häid momente, mida mõttes edasi arendada, oli küll ja veel. Juba alguses see stseen, kus isa laseb pojal hirmsat looma vombatit sööta ja poeg tuleb tagasi ühe käega (see on nali). Aga läbi nalja antakse meile teada, et ei ole vaja igasuguseid koledaid ja tundmatuid loomi torkida. Ja kui seda juba tehakse, siis oldagu valmis ka tagajärgedeks.
Mitte et nüüd muljet jätta, et ma selline pidev napsutaja olen, siis eilne õhtu oli siiski pigem erand, kui reegel. Ega kaks õhtut järjest tearis käia pole tööinimesel kerge, vara üles, hilja voodi ….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar