Puuvillanoppijad

Bruno Traveni Puuvillanoppijad.  

See e-raamat sattus minuni väga imelikku teed pidi, nimelt sain ta kingituseks Hooandja keskkonnas toetuse andmise järel. Vaevalt et ma seda raamatut muidu oleks hakanud lugema, kuid hea, et hakkasin – tegu on väärt asjaga.

Kirjeldatakse töölisklassi elu 20. sajandi alguse Mehhikos. Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kes üht või teist tööd liiga raskeks põlgavad, palka väikeseks peavad või depressiooni põevad. Tolle aja inimesed pidid töötama selleks, et saada süüa ja ellu jääda ning nad tegid seda. Keegi ei otsinud elu mõtet, kerjanud, põdenud depressiooni ega mõlgutanud enesetapumõtteid: Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged!

Kõigepealt satub mina-vormis jutustaja Gales kummalises seltskonnas puuvillapõllule saaki koristama. Õige pea ta taipab, et loodetavast palgast ei piisa isegi ellu jäämiseks ja töövahendi – oma keha – töövõime säilitamiseks: Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseid, pajatas meile Abraham (neeger) vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning järele jääb ainult luu ja nahk, antakse neile jalaga.

Ja kuigi tundub, et puuvillanoppijate elu pöördub lausa kriminaalromaani sarnaseks, siis ei - sümpaatse ellusuhtumisega peakangelane elab selle töö üle ja raamatu teises osas satub ta linna pagaritööstusesse.

Olete pagar?

Ei, mul pole küpsetamisest aimugi.

Või nii, ütles ta nüüd ikka veel umbusklikult. Kas te tortidest midagi teate?

Söönud olen neid küll, sõnasin – aga kuidas neid tehakse, sellest ei tea ma mitte mõhku. Tahtsin seda just õppida.

Siin on teile üks sigar. Võite tööle asuda täna õhtul kell kümme.

Ja nii see lahti lähebki. Kohe selgub ka, et uus tööandja on äärmiselt kitsi inimene.

.… senjoor Doux oma raha paar tundi kauem peos hoida tahtis ja et ta oli ostnud meie tööaja, meie elamisaja mitte tundideks, vaid kogu nädalaks, ning meie elu iga minut kuulus temale, mitte meile endile. Ta maksis selle eest. Kui see meile ei meeldinud, hüva, võisime ju minna. Võisime minna ja nälgida. Töövõimalusi leidus harva. Ja kui oligi mõnda tööd, siis napsasid selle pärismaalased, kes leppisid palgaga, millest elada ei saa, kuigi pärismaalased näisid sellest elavat koos perekonnaga.

Mis meil üle jäi? Nälgida või teha, nagu härradele meeldis.

Peagi satub peategelane streigikeerisesse, ta imetakse kaasa ja ilma jääb ta pagaritööstki.

Teose lõpuosas satub Gales veisekarja ajajaks ning tundub, et lõpuks ometi on ta leidnud meeldiva töö ja mõnusa keskkonna. Väga liigutav on kirjeldus, kuidas ta hobuse taltsutab ja üleüldse mulle meeldib peategelase ellu-, inimestesse ja loodusesse suhtumine. Headus liigutab. Ning vagabundi elu tundub romantiline.

Tänamatus on inimeste loomuomadus, millega õpitakse leppima, ilma et see meelepaha tekitaks. Loodus on aga tänulik iga pisiteene eest, mida talle osutatakse. Ükski loom ja ükski taim ei unusta lonksu vett, mida talle pakutakse, või peotäit sööta või mütsitäit väetist, mis neile on antud. /---/

Minu kari! Minu uhke kari. Olin teda juhtinud üle jõgede ja kaljumägede, olin teda kaitsnud ja hoidnud, olin talle muretsenud toitu ja vett, olin lahendanud tülisid ja ravinud ta tõbesid, olin teda õhtust õhtusse magama laulnud, tema pärast muret ja meelehärmi tundnud, värisenud ja rahutut und näinud, nutnud, kui mõni kaduma läks. Jah, ma armastasin teda, armastasin otsekui oleks ta minu liha ja veri. Oo sina, kes sa juhtisid sõdalaste hulki üle Alpide, et rahulikele maadel tuua surma ja tuld, mida teadsid sina täiuslikust väejuhi-õnnest?

No kas see see pole lihtsalt suurepärane? Nagu ka tähelepanek sõnade lendulaskmisest ja mis nendega hiljem juhtub:

Nii läheb ikka, kui inimesed sul sõnad suust võtavad ja siis pealegi pahupidi pööravad. Ei tarvitse siis tõepoolest imestada, kui inimesed endale võltsarvamusi loovad. Nad peaksid kord ka teisi lõpuni rääkima laskma. Aga ikka ja jälle peavad nad ennast segama vaadetesse, mis teistele inimestele kuuluvad. Pole ime, et tulemuseks on lausa lollus. Siinkohal raamat lõpeb.

Kahjuks kubiseb tekst trükivigadest. Päris kindlasti on see absoluutselt toimetamata. Võib-olla on mõned vead ka e-pub formaati viimisel tekkinud: kuidas muidu saab tekkida selline viga, et sõna „olles“ on raamatus „011les“?

Selle salapärase, ilmselt skandinaavia või saksa päritolu, hiljem mehhiko kodakondsuse omandanud kirjaniku loomingut saab kuulata ERR vahendusel.