Mina olengi see inimene, kes polnud ühtegi Ilmar Raagi
filmi veel näinud, enne kui sattusin „Kertut“ vaatama. Sedagi mitte omal vabal
tahtel, sest niipalju teadsin, et „kerge“ film see ei ole.
Mingi lumm ja paine
on selles filmis sees. Kuigi see lugu, mida seal räägitakse, on võib-olla tavaline.
Nii räägitakse, et olla tavaline väikestes külaühiskondades. Mina ei tea.
Tohutult hea näitlejatööd, üldse kogu see film. Kõik see on nii
liigutav. Ja muidugi Mari Pokineni muusika selles filmis. Ostsin nüüd sellejärgmise plaadi „Maa saab taevani“ ka endale. Häid asju peab ju toetama.
Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, mille kohal tippu
ei näe mu silm
Kuid mu väike elu siin on ainuke, siin on kõik mu valu ja mu
viimne vaimuke
Nii ma siis olen kuis saan, taevas ka minu üle on ta
Nii ma siis usun, kord saan et taeva tippu näha ma
Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea
Ei pea olema ma kena vaid lihtsalt iseenda vastu hea .…
_____________________________________________
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar