Alternatiivajalooline kriminaalromaan, üsna tummine lugemine mulle, kes ma olen viimasel ajal piirdunud vaid joogakirjanduse ja soolestikuprotsesside
uurimisega.
Aga ma olen kõik Hargla eelnevad asjad läbi lugenud, nii et
teadsin, mida oodata. Tegelikult sama Melchiori skeem: vana tark mees satub
enda tahtmata sündmuste keerisesse kuriteopaika ja olukorda, kus tal tuleb
hakata otsima mõrvarit. Mõrvar on loomulikult see, kellest kõige vähem eeldaks.
Ja seda kõike neli korda järjest, sest raamat koosneb neljast jutust. Lugemine
on põnev, olustiku kirjeldamisel pole värve kokku hoitud, kõike on palju: surma,
seksi, jõhkrust … võib-olla liigagi palju, raamatu lõpuks muutub lugeja juba teataval
määral tuimaks.
Segunevad ajalugu ja väljamõeldis, kusjuures tavalugejal on
tõesti keeruline aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.
Esimene osa oli kõige põnevam. Just see ulmeline
alternatiivajalugu, seostus mulle ka äsja viikingite näitusel käinuna tolle ajastu visuaaliga, ja omapärane huumor,
näiteks kiriku ehitamisest, mille eesruumi tehti saun, kristlike kommete
naljakast jäljendamisest pihtimisel ja armulaual jne.
Keelekasutus oli põnev: igasugu uussõnad, mis tunduvad
iidsed ja mille tähenduse siiski lihtsalt ära arvad – kahimine, rebas,
kaliraud, toone-eit jt. Loodetavasti lähevad need ka igapäeva keelekasutusse.
Kuigi meil siin ohverdamist vast enam sel kujul ei esine.
Soovitatav ajaviitekirjandus igapäevarutiinist
lahtirebimiseks. Pärast läbilugemist on tunne nagu oleks ühe mõnusa rammusa
hotdogi ära söönud, mida sa endale tavaliselt keelad aga kui juba võtad, siis
topeltsuure ja las lõõmab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar