Pese käsi – aga tasakaalukalt. Võluv soolestik.

Seda raamatut peaks müüma koos pudelikese probibiootilise jogurtiga või hapendatud piimatoodetega. Annan selle turundussoovituse täitsa niisama suurele ringile. Ehkki, nagu ma aru saan, müüb see raamat niigi hästi. Aga probiootilised toiduained vist mitte nii väga. Näiteks aastaid tagasi müügil olnud südamejuust kadus, sest kõrge hinna tõttu teda palju ei ostetud. Võib-olla on eesti rahvas vahepeal jõukamaks ja nutikamaks saanud?

Kindla peale, et kõigile selle raamatu lugejaile pakub kõvasti huvi bristoli skaala jooniste uurimine. Meie näiteks tegime seda söögilauas ja juttu jätkus … Tänapäeval kulub ju tavaliselt osa vestlustest selle lahkamisele, kes mida ja miks ei söö või ei tohi süüa. See, mida me toidutalumatuseks peame, võib olla hoopis keha täiesti normaalne reaktsioon. Inimese keha on ju viimase põlvkonna jooksul pidanud harjuma toiduga, mida ta varem pole tarbinud miljonite aastate jooksul. Täiskasvanuks olemine tähendab soolestiku puhul teadmist, kuidas ta toimib ja mis talle meeldib. Minu lisandus: ja mitte ainult soolestiku.

Sain teada uut ja huvitavat “kõikide teiste meelte poolt pakutud muljeid on võimalik unes näha, ainult haistmismeele muljeid mitte. Unenäod on alati lõhnatud”. Seda ma enne ei teadnud.

Aga seda ei saanud ka raamatust teada, et mis kaubamärgiga on tegu, võin vaid oletada: “Üks Ameerika rõivamärk kasutab isegi seksuaalferomoone.”

Igatahes on elu huvitav ja aina põnevamaks läheb: “See on ajajärk, milles isegi üks kassirooja klomp võib näidata, millised tegurid meie elu määravad. See on aeg, mil hakkame tasapisi mõistma, kui tihedalt oleme seotud oma toiduga, koduloomadega ja pisiolendite maailmaga, kes elab meis.

Kas ajab hirmu peale? Võib-olla õige natuke. Aga kas pole samas ka põnev, et me muugime samm sammu haaval lahti protsesse, mida seni pidasime lihtsalt saatuseks? Me võime elus ette tulevatel ohtudel kahe käega sarvist haarata. Mõnikord aitab vähesest – kühvel kassi liivakasti, liha läbipraadimine ja köögiviljade ning salati pesemine.”

Aga pesta tuleb samuti mõõdukalt ja tasakaalukalt, tavaliselt piisab soojast vooluveest.

“Kolmkümmend aastat tagasi oli iga kümnes inimene millegi vastu allergiline, praegu on allergiline iga kolmas. Samas pole infektsioonide arv sellest ajast oluliselt vähenenud. Nutikas hügieen näeb välja teistmoodi. Selle maailma bakterite kohta tehtud uurimistöö on sisse juhatanud uue arusaamise puhtusest. Nüüd ei tähenda see enam ainult kõige ohtliku mahanottimist. Puhastamise juures peaks kõige olulisem olema, et baktereid oleks vähem – mitte et neid enam üldse ei oleks. Ka halvad bakterid võivad meile head teha, juhul kui keha saab neid treenimiseks kasutada.”

Tõlkes võib siiski ühtteist kaduma minna. Näiteks on spirulina tõlgitud lihtsalt sinivetikaks. Nii see siiski pole, info on eksitav ja mõnigi sinivetikahoiatust kuulnu võib just siis minnamerre ujuma, et hankida neid tähtsaid aminohappeid, mida raamatus lubatakse.

Aga üldiselt on minu hinnang raamatule hea. Lugege, teadmised ei libise kunagi külge mööda maha. Nagu bakteridki.