Moemaja

Maimu Bergi raamat ajast, mil ta Siluetis töötas.
Mina muidugi mäletan seda maja isegi kauem, ajast kui ta veel Viru tänaval oli. Käisin seal väga tihti, ema töö juures, sest koolis käisin õhtuses vahetuses ja ujumas hommikuti Kalevis ning kusagil tuli vahepeal olla. Olin siis seal naiste seltsis, paras elukool pisikesele lapsele. Kaevusin küll oma joonistamise (lõigete tegemise paberit oli kõvasti käes) maailma, kuid juttusid ja meeleolu registreerisin pidevalt. Mäletan spetsiifilist riide lõhna, triikimise lõhna ja suuri traagelniidi tokke, millest sai teha jõuluvanale habetki.Mäletan ka mannekeene, lava - kus proove tehti ja uhkeid moedemonstratsioone Kalevi spordihallis.
Olid ajad!

Koržets läks Osoonist

Kummaliselt liigutav oli see Osooni-saate teatepulga üleandmine.

Kas on see pärn või on see tamm,

kas on see kask või kuusk või mänd,

kord otsa saab ta tüvest ramm,

kord noorest puust saab vana känd.

Kuid kasvades ei kurda ta, et ükskord tuleb murduda.

Kõik murdund puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes,

on maas ja vees ja pilvedes,

ja kumalase mõrkjas mees.

Sest kõik, mis peab kord surema,

saab osaks miskist suuremast.

Ka mina läen, ka mina läen,

ma läen, kuid ometigi jään,

ma lähen ära - aga nii saan kogu universumi.

Saab surmast elu, elust surm,

saab armust põrm ja põrmust arm.

Pea tuleb aeg ja mina läen,

ma läen, kuid ometigi jään.

Kõik see, mis tõuseb, see ka vaob

Kõik muutub, midagi ei kao.

Rumi Päikesesõnad

Inimolemine on võõrastemaja – igal hommikul uued saabujad.

Rõõm, meelehärm, õelus, ergastus järsku võib astuda sisse.

Tervita, võõrusta kõiki!

Kurbuste kampagi, kes ukse lööb sisse, toad laastab lagedaks mööblist.

Iga külalist austavalt kohtle – võib-olla teeb ta sus ruumi uuele rõõmule.

Masendus, häbi, kius – tervita naerdes neid lävel ja kutsu sisse.

Ole tänulik, kes ka ei saabuks, sest igaüht siia kõrgem on juhatand.

See on raamat, mis võtab sõnatuks. Kuigi kirjastus on Verb.

Riigimehed, pea stilisatsioon ja uus identiteet

Issandjumal, kas see ei lõpe kunagi. Ikka veel leidubrahakest reklaamiagentuuri gurude jaoks raisata. Kogunetakse esitlustele, juuakse kohvi ja kuulatakse tõsiste nägudega juttu:

Uus logo kujutab inimese pea profiili ja sellesse avanevatust. Uks, mille vahelt kiirgab valgust, on loetav ka raamatuna. Peastilisatsiooni juures on kasutatud detaile rahvusraamatukogu arhitektuurist:pealae joon on tuletatud hoonele iseloomulikest aknakaartest ja nurga allapööratud ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuseruudukujulisele põhiplaanile. Selle nurk logo üldmahu suhtes vastabRahvusraamatukogu paiknemise nurgale ilmakaarte suhtes.

On arusaadav, et gurude asi on sööt konksu otsa riputada aga kas igal asutusel tasub ikka seda näksida ja konksu otsa jääda? Seda enam, et otsustajad seda oma taskust kinni ei pleki, see on ikka nagu rahva raha – kui sellist asja enam üleüldse olemas on. Ühesõnaga, mida selle rahaga tehakse ja miks, jääb maksumaksjale igal juhul hämaraks, vaatamata sellele, et „ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuse ruudukujulisele põhiplaanile“.

Seda on naeruvääristatud aga „nemad“ ei hooli: karavan lähebikka edasi, kõik neelatakse alla … kellele ei meeldi, see astub lihtsalt kõrvale ja läheb minema … aga kas me sellist … tahtsime?

Milleks on meile vaja ajalehti?

Kuna see ühtib niiväga minu arvamusega, ei saa siinkohal jagamata jätta. Anonüümselt. Niivõrd-kuivõrd seda anonüümsust tänapäeval tegelikult üldse on.

Lihtsad reeglid, mille järgi elada

Uudistepaast* oleks küll hea mõte, aga seda ei saa kõik endale lubada. Mina mitte. Sest ma pean tööl käima, et ära elada.

Võib-olla saaks, kui ma saaksin kunstniku- või kirjanikupalka, aga seda jagub vaid väljavalitutele. Loodan siiralt, et need on hästi välja valitud, näiteks näituse Time lapse kuraatorile mina seda ei määraks, piisab sellest, et paljud inimesed on maksnud 3.50 sellise näituse – kus midagi ei näidata – pileti eest.

Kuidas saab tavaline inimene  mõjutada, kellele makstakse riigieelarvest ja mida? Praegu on ainult Hooandja, aga sellele maksad veelgi peale.

Ja siis veel see teema, et kui on vaja saada arsti juurde, hetkel saan näiteid tuua järgmistest: naiste-, silma-, hamba- ja nahaarst -  siis need kõik on ainult tasulised. Aga minu palga pealt makstav sotsiaalmaks, kuhu see läheb?

Muidugi oleks mõnus elada ainult vaimses ruumis, ma tean.

·         * Plekktrummi ainetel

Üks Doris Kareva luuletus (Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi)

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Revolutsiooniline situatsioon

Esiteks, ma ei saa aru, miks nad ütlevad, et Sirp oli igav ja Tarand ei saanud juhtimisega hakkama. Mul paljud tuttavad on viimasel skandaali puhkemise järgsel nädalal Sirbi avastanud ja moodne on ringi liikuda, Sirp käes. Kuid mina olen Sirbi tellija ja lugeja olnud ikka juba väga kaua. Minu jaoks polnud Sirp igav. Vabalt võiks samamoodi jätkata. Ma loen ja maksan ainult sellise Sirbi eest.

Teiseks, Kenderi hävituspataljoni-jõuk ei meeldi mulle absoluutselt. See on mingi maffia ja käitub sellele vastavalt. Mis on neil ühist kultuuriga? Isegi Vares-Barbarusel oli rohkem. Meenutab neid 40ndate aastate riigipöörajaid, kes ise ka aru ei saanud, mida nad teevad. Süüdimatud egoistid. Kui tahavad lehte teha, tehku ise endale leht algusest peale. Kuritegu on lubada neid Sirpi pilastama.

Kolmandaks, nüüd on selge, et see pomm, mida praegune kultuuriminister tahtis kultuuriministeeriumisse visata, ongi tema ise ja on juba visatud.

Mis siin riigis toimub üleüldse ja kellele see on kasulik?

Kadunud vaated

Vahelduseks üks päris-raamat, paberil. Hea on ka sellist käes hoida. Ainult et luup peaks samuti käepärast olema. Mustvalged fotod on väga detailirohked ja neid tahaks suuremalt näha - aga mõnele lehele on lausa mitu fotot pandud. Samas on see arusaadav, kui oleks suuremalt teinud, siis oleks raamat veel suurem ja paksem tulnud ja seda polekski saanud käes hoida.

Igatahes väga, väga huvitav. Kuidas minu linn on muutunud ja mõnd vana vaadet mäletan ma isegi veel. Rahvusraamatukogueelset linnanurka, kesklinna, bussijaama ümbrust ...

Raamatututvustus Apollolt:„Kadunud vaated“ pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi. Eri asumid on leidnud kajastamist erineval määral. Nii ei ole näiteks Uues Maailmas või Kelmikülas olnud nii põhjalikke muutusi kui Kompassis või Keldrimäel. Tähelepanu koondamine peatänavatele on ka loomulik, sest nende areng ja muutumine on linlastel pidevalt silme ees.Iga peatüki juurde kuulub väljavõte Tallinna 1885. aasta kaardist, lisatud on hilisemaid kaarte.

Welcome to Estonia, Dalai Lama