Kõik, kes te olete ära hellitatud Kanaaride või Kreeka rohkete konkureerivate autorendifirmadega, siis teadke, et Assooridel on hoopis teised hinnad. Kuna konkurentsi ei ole (märkasime vaid kahte rendifirmat, tegelikult olla neli + rahvusvahelised avised jmt), siis teevad, mis tahavad. Nii kalli hinnaga polegi varem autot pidanud kusagil rentima - koos igasuguste kindlustustega tuli päeva hinnaks 64 EUR, lisaks bensiin, mille hind samuti on kallis - 1,26 EUR liitri eest. Õnneks on saar pisike - umbes pool Hiiumaad - ja benssu eriti ei kulu, meil läks natuke üle 30 EUR kolme päevaga.
Auto toodi hotelli, tagasi aga pidi selle viima pealinnas asuvasse kontorisse või kui ei viitsi - siis maksma lisaks 23 EUR. Päris ülbe suhtumine! Tellisime Nissan Micra, kui kõige väiksema ja saare kitsastele teedele sobivaima, kuid saime hoopis midagi muud, laenutuse poiss hääldas seda nime nii uhkelt ja sellise aktsendiga, et tundus nagu oleks meile lubatud Porchet vmt. Tegelikult oli ainult Renault Clio.
Navi olime koju unustanud ja nii pidime hakkama saama vaalavaatluskontorist ostetud paberkaardiga. Ei olnud hullu, ainult see teederemont! Oleks tõesti tahtnud näha, kas värskelt navigaatorisse laaditud kaardil oleksid need suletud teed märgitud olnud.
Suundusime esmalt läbi teeremontide Furnase poole. Vaated olid paljutõotavalt kaunid, lehmad alpiaasadel söömas, teeäärsed piiratud õitsvatest hortensiahekkidest.
Peagi jõudsime Furnase järve äärde ja asusime avastama auravat maad. Kuna ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne piirkond, leidub seal mitmeid termaalveeallikaid ja need on väga kuumad, lausa ohtlikud. Pelgasin pisut haisu, millest Maris kirjutas, kuid polnud nii hull midagi. Kohalikud olid tulnud sinna oma toiduga piknikku pidama. Selleks toiduks on köögivilja-lihahautis Cozido, mis on küpsenud vulkaanilise maapõue kuumuses.
Selline näeb siis välja küpsetuspott.
Ümber järve käis kolmetunnine matkarada, nii palju meil aega polnud aga üks kutsuv rajake kulges kõrvaloleva mäe poole ja mõtlesime natuke sinnapoole jalutada.
Ümbrus muutus aina eksootilisemaks, mets tihedamaks, läksime aina edasi. Mets koosnes sirgetüvelistest jaapani krüptomeeriatest - mis on Assooridele sissetoodud liik ja siin väga hästi kohanenud - mille tüvedel liaanidena keerdusid luuderohud. Äkki jõudsime taimestikku mattunud majavaremeteni. Ilmselt oli selles majas umbes 20-30 aastat tagasi veel elatud.
Rada läks aina kitsamaks ja kutsuvamaks. Ronisime ikka ülespoole, kuigi jalas olid ainult sandaalid ja mõistlik inimene ilma matkasaabasteta sellisesse kohta ei läheks.
Vahepeal näidati meile kauneid vaateid alla järvele.
Kuigi üldiselt oli taimestik nii lopsakas, et vaateid eriti nautida ei saanud. Nüüd lisandusid ka
puusõnajalad.
Nii see ronimine käis, kahili ingveri juurtest kinni hoides.
Teatud kõrgusest alates muutus
kahili ingver ainuvaldavaks taimeks. See, nagu enamus Assooride taimi, on sissetoodud ja siin väga hästi kohandunud liik. Algselt olevat ta pärit Himaalajast, kuid ka Havail väga levinud liik.
Tegelikult nagu umbrohi. Nuusutasin ka juurikaid, äkki saab ingverina kasutada, kuid siiski ei. Lõhn oli intensiivne, kuid mitte ingveri oma. Kollased õisikud olid aga imekaunid ja meeldisid ka mesilastele. Meile ka - üks õis seisis meil hotellitoas terve aja, kuigi me pidime teda vannitoas pidama, liiga tugeva lõhna pärast.
Lõpuks ometi jõudsime ka ingveri rindest välja mingisugusele alpiaasale.
Tuntud taimena kasvas seal meliss. Nägime kaugemal lehmi, olime sattunud kellegi karjamaale. Mõelge, kui meeldivat melissilõhnalist piima need lehmad anda võisid. Mõtlesime, et saame ehk mäe teist külge pidi alla tulla, aga see oleks vist teinud rohkem, kui kolmetunnise matka, pealegi pelgasin mina veidi koeri, kes tavaliselt koos lehmakarjadega vabalt jooksid, niisiis läksime tuldud rada pidi tagasi.
Kohalikud olid juba oma toidu ära söönud ja lahkunud. Ostsime autoparkla juures passivalt papilt paar banaani, turgutasime end pisut ja sõitsime Furnase linna botaanikaaeda otsima. Naviga oleks see muidugi lihtne olnud, nüüd aga keerutasime jupp aega.
Sissepääs parki maksis 5 EUR inimese kohta.
Furnases asuv imekaunis Terra Nostra park on rajatud 18. saj USA konsuli Thomas Hicklingi poolt, hiljem on seda pidevalt laiendatud ja arendatud ning tänapäeval on see imeline botaanikaaed tõmbenumbriks turistidele üle kogu maailma. Kauni pargi keskel asub ümar termaalveebassein, mille suur rauasisaldus muudab vee tumekollaseks. Vee temperatuur on u 40 kraadi ning väidetavalt aitab seal suplemine parandada paljusid tervisehädasid. Muidugi me läksime kohe suplema, kuigi vesi nägi välja veidi hirmutav ja sogane. Oli mõnus.
Park oli imeilus ja vaadata oli seal väga palju - alates hõlmikpuude alleest, lõpetades mitut värvi vesirooside ja konnadega.
Kastanitel oli saagi valmimise aeg. Korjasime natuke neid kastaneid, mis oli keeruline, sest katsu sa siili paitada, pärast kodus küpsetasime kastaneid ahjus ja tulid "täitsa päris", samasugused nagu näiteks Lääne-Euroopas sügiseti linnatänavatel müüakse.
Furnasest suundusime piki idarannikut ülespoole. Sõidutempo oli aeglane, kitsad teed ja kõikjal lehmad. Kõige harilikum liiklusõnnetus Assooridel olevatki kokkupõrge lehmaga. Ma üldse ei imesta, olles näinud, kuidas see lehma-ajamine seal käib.
Maastikud olid imekaunid, roosasid belladonnasid kõik kohad täis.
Ronisime vaikselt kõrgemale. Liiga suured kõrguste vahed seal ei ole muidugi, võrreldes Kanaaride või Kreekaga ikka palju leebem.
Kiirtee ehitamine täies hoos. Need olid tohutusuured kandetalad, kuhu see kiirtee tuleb, see on tõeliselt grandioosne projekt, seda enam, et selles piirkonnas on maavärinad tavalised ja kogu see värk peab vastu pidama.
Ribeira Dos Caldeirose juga. See on viimane pilt, edasi läks juba pimedaks. Sattusime lõplikult teeremondi labürinti ja minu kaardilugemine pimedas lõppes täieliku fiaskoga. Õnneks aga on olemas laevas ka kapten ja jõudsime siiski koduhotelli, küll liiga hilja, et veel sööma minna, aga vähemalt saime juua kohvi, mille tegemise vahendid ma ettenägelikult olin kaasa pakkinud ja sõime ära päeval papi käest ostetud ananassi ning ja kaasavõetud Kalevi küpsised.
Vägagi meeleolukas päev.
Vaatasin, et sedasi autoga päevad läbi ringi rallides saab liiga vähe ookeanis ujuda ja hakkasin käima enne hommikusööki hotelli juures asuvates merebasseinides ujumas. Üksinda, sest igaüks ei viitsi hämaruses soojast voodist välja ronida. Üldiselt oli see päris suur julgustükk, sest meie hotelli ümbruses olid lained kogu aeg suured ja vees oli tunne, et oled nagu pesumasinasse sattunud. Tee basseinide juurde oli pikk ja keegi peale minu seal ei käinud, nii et kui midagi oleks juhtunud, oleks saanud loota vaid endale. Minu taktika oli selline, et lasin ennast lainetel kanda, eriti ei rabelenud ja paanikasse ei sattunud, välja saamiseks kasutasin lainega kaasasõitmist - kuid ikkagi olid põlved ja käed vastu teravaid kaljusid kriimustatud. Välja saades oli iga kord rõõm suur ja tunne imeliselt mõnus. Muidugi viimasel päeval olid lained juba nii suured, et sinna ujuma minna oleks olnud tõeline lollus. Ja ilmselt on lained seal pigem sellised suured, nagu viimasel päeval. Need minu hommikusuplused olid mulle kingitud ime.
Esimese asjana sõitsime sel päeval ananassiistandust otsima. Ananassiistandused asuvad pealinna külje all, näiteks Livramentos. Esimese hooga sattusime hoopis hulgilattu, kus meisse suhtuti tohutult hästi, aga inglise keelt keegi ei osanud eriti. Nad seletasid hoogsalt, kuhu me peaksime sõitma, meie aga ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsime kohe viis ananassi - kaasavõtmiseks ananas commercial ja kohe söömiseks ananas industrial - nagu nad ütlesid, ning peoga veel banaane lisaks. Lahkusime väga rahulolevatena.
Leidsime ka kasvuhooned üles, kuid kahjuks olid need kinni ja kusagil polnud ühtki inimest näha. Nii et kui tahate ananassikasvuhoonetesse sisse saada, siis peaks võtma turismifirma bussiekskursiooni. Kasvuhoonete välisilme on säilinud selline, nagu neid hakati ehitama ajal, kui Assooridel ananassikasvandusi rajama hakati, 18. sajandil. Ja Assoorid on oma ananasside poolest maailmakuulsad - tõepoolest, nii maistvat ja suussulavat ananassi pole ma enne, ega pärast saanud.
Sete Cidadese kraatrijärved olid meie eesmärk. Vaateplatvormilt avanes imeilus vaade kaksikjärvedele: sinisele ja rohelisele.
Ning seal läheduses oli veel pisemaid kraatrijärvi, nendeni jõudmiseks tuli ronida lehmade karjamaale, kuid vaated olid imeilusad.
Vaatluspeatus.
Vaade Cete Cidadesele.
Cete Cidadese kirkus - ja üldse kirikutes - imetlesin elavatest lilledest tehtud seadeid. Tavaliselt on kirikutes ju plastmasslilled.
Järgmine sihtkoht oli Mosteirose rand, kus termaalveteallikad segunevad mereveega ja seal on siis vahva ujumas käia. Kahjuks oli parajasti tõusu aeg ja saime vaid taamal veepinnale kerkivat kollakat vahtu näha, ujumas käisime küll ära, kuid rohkem nagu kalda ääres. Meri oli tormine ja ülejäänud turistid vahtisid meie ujumist hämmastusega.
Edasi kulges meie teekond piki saare põhjarannikut, kus astusime ühte meeldima hakanud restorani sügavale sisse ja lasime hea maitsta kohalikul spetsialiteedil: verivorst ananassiga e morcela. Maitses huvitavalt.
Edasi piki rannikut. Kusagil siin läheduses olid ka teeistandused.
Ent meie suundusime pealinna poole tagasi ja käisime ära marketis, mis asus Ponta Delgada suurimas kaubakeskuses. Ostsime ära kõik kingitused kodustele ja muud vajalikku ning vaatlesime kalaleti ilu. Maksta sai seal kaardiga, kuid üldiselt esines saarel mitmel korral olukorda, kus VISA-t ei tahetud. Nii et sularaha on kõige kindlam kaasa võtta.
