Ma kirjutasin vist paar aastat tagasi juba, et loen Ristikivi päevikut. Igatahes ostsin selle kohe, kui see ilmus ja see ilmus 2008. Nüüdseks võin teatada, et see raske raamat on läbi loetud, kusjuures kohusetundlikult, mõnda päeva lugesin lausa kaks korda üle. Aeglaselt ja massohistlikult. Vahepeal tüütas see raamat mind niivõrd, et jätsin ta seisma ja lugesin muid asju.Allpool toon ära rea linke, mis päeviku lugemise tagapõhja mu meelest avardavad. Kõige rohkem meeldib mulle Kivirähu arvustus, see tundub kõige täpsem.
Ristikivi päevad algavad murelikult ning lõpevad nukralt. Kõikjal näeb ta varitsemas ohtusid, iga väikseimgi ootamatus lööb ta rööpast välja, iga hetk on ta valmis hüüdma appi jumalat ja kinnitama, et enam ta vastu ei pea. Ta kannatab pealesunnitud pagulaspõlve all, on pettunud Rootsis ja rootslastes, kuid nendib samas, et ega ta kodumaalgi õnnelikum olnud. Tulevik näib talle tume, olevik on trööstitu ja minevikust kerkivad silme ette peaasjalikult valusad mälestused. Tervis on pidevalt vilets, töö haigekassas tõeline piin. Tilkuv veekraan ning katkine grammofon tekitavad piiritut ahastust. Üürikest meelelahutust pakuvad raadio, klassikalise muusika plaadid ning kino, aga ka filmid on enamasti viletsad. Romaane kirjutades on ta alati veendunud, et sündimas on tema halvim raamat, kuna pea on tühi ja stiil võimatult halb. Reisile minek tekitab iga kord meeletut stressi, reisilt naasmine hirmutab samuti. Sõpru on vähe ja üksindus suur.
Kui ma neid päevikuid loen, siis nagu ei usukski, et seesama inimene on kirjutanud ühe minu lemmikluuletuse:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne
Selle kirjutas ta aastal 1972, tolleks ajaks oli päevikupidamine juba lõpetatud.
Kahjuks tundub päevikut lugedes, et kirjanik andub aina rohkem ja rohkem muretsemisele ja see pidev hädaldamine toodab kogu aeg häda juurde nagu ta isegi ütleb "iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles", kuigi ta vast seda NII ei mõelnud.
Mitu korda mõtlesin lugemise ajal, et jätan selle pooleli. Aga tegelikult on see omamoodi veetlev raamat - massohisti rõõm.
Tuvastasin praegu, et alustasin selle raske lektüüriga aastal 2009 novembris ning olen seda ära märkinud 2009 detsembris, jaanuaris 2010, mais 2010.
Loe veel:
100 luulepärli: Sisaliku tee. Karl Ristikivi. Loeb Aarne Üksküla
Pagulase tragikoomiline elu
Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge
Ristikivi hiiobiraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar