Matk Masca kanjonis*

Oli juba ammu kavas, kuid alles nüüd, kolmandal korral saart külastades, sai asi ka teoks.
Sõitsime rendiautoga Masca külla ning jätsime auto sinna. Natuke läks aega õige allamineku raja leidmisega, vihjeks ütlen, et valida tuleb parempoolne rada (kui vaadata suunaga mere poole). Üldiselt neid radu allapoole oli seal palju ja kohalikud ütlesid, et eks need kõik viivad mereni ning kindlasti neil oli õigus ka, aga see parempoolne on kõige lihtsam ja arvestades, et lõpupoole läheb nagunii keerulisemaks, siis soovitan valida just see rada. Ühtlasi helistasime laskumist alustades ja panime kinni kohad laevale, mis alt paadisillalt Los Gigantesesse sõidab. Telefoni lisan vajajatele: +34922861918. See oli õige tegu, sest laeval hoiti meile kohti, mõned matkajad pidid aga jääma paadisillale järgmist laeva ootama, sest ei mahtunud sellele.
Teele saatis meid Masca küla kass.
Matka algus oli lihtne ja kena. Vapustavad vaated ümberringi.
Varsti aga jõudsime kanjoni põhja ja algas ronimine piki orupõhja mere poole jooksvat mägijõge, mis oli üsna veerohke, sest just hiljuti olid olnud suured vihmad.


Esimene kolmandik.
Värskelt renoveeritud sild, netist oli enne lugeda, et vesi olla silla ära viinud.
Koopad kaljudes. Seal elasid omal ajal guantšid, sinna peitsid nad oma surnuid, piraadid varjasid seal aga aardeid. Kogu see tarkus pärineb Tripi foorumist.
Vahepeal tuli läbi vee minna ja mõned kivid olid üsna libedad, nii et matkasaapad oleks soovitatavad. Meil oli tehtud kõigile pilliroost matkakepid, mis kulusid marjaks ära. Üks saksa matkaja vaatas minu matkakeppi ja ütles, et ta tahab endale ka samasugust. Ei, ma ei võta seda sinult ära, ütles ta, vaid teen endale ise – ja suundus lähedalolevasse pillirootihnikusse.
Viimasel kolmandikul hakkas üha rohkem jugasid tulema.
See on minu hinnangul matka raskeim koht. Pildilt ehk ei adu, kuid tegemist on 2m kõrguse joa ja tammiga ning ühtegi varianti kõrvalt ronida pole.
Vaade üles - sealt me tulime.
Üldiselt oli rahvast allapoole laskumas päris palju. Mitte küll sellised massid, kui Samaaria kanjonis Kreetal, kuid siiski rohkem, kui ma ette kujutanud olin.
Allpool oli rahvast eriti tihedalt, sest sealne turnimine oli aeganõudvam. Viimase kolmandiku ajal kuulsime võimsat kärgatust – nagu oleks kahurist pauk lastud – ja kohe varsti algas helikopteri mürin. Kopter jäi hõljuma kusagile poole kanjoni peale. Hiljem kuulsime, et oli juhtunud õnnetus – kaljurahn oli alla kukkunud koos viie matkajaga, neid päästeti ükshaaval, sest kopterisse mahtus vaid üks abivajaja. Nägime kahte kopteritretti. Õudne lugu. Ei oska öelda, kes need matkajad olid, kuid kahtlustan, et tegu oli itaallastega. Nägime neid lärmakalt ja suhteliselt hoolimatult alla tormamas.

Sadam juba paistab! Kanjoni läbimiseks võiks arvestada 3–4 tundi.
Paadisild ja mahajääjad.
Hüvastijätt sadamaga, teele saatsid meid Vahemere kajakad.

Vaated laevast teel Los Gigantese sadamasse.
Los Gigantesest võtsime takso, 22€ Masca külla, kuhu olime auto jätnud.
Olime väsinud, kuid võidurõõmsad. Väga tore matk oli. Mulle tundus, et tehniliselt keerulisem ja metsikum kui Samaaria kanjon Kreetal, samas lühem.

Kes minna soovib, sõiks enne nõu küsida ka kohalikelt eestlastelt.
______________________________________________
* kuru parandatud üldsuse nõudmisel kanjoniks

Mehed ei nuta: Ervin Abeli elulugu

Järjekordne elulooraamat, komponeeritud “elulugusid-nagu –Vändrast-saelaudu” stambi järgi. Küllaltki klatšimaiguline ja see stiil peaks hästi peale minema just Õhtulehe tüüplugejale või kübaradraama kommentaatoritele.
Küljendus: mõttetult toretsev ja raiskav. Lehekülje kujundus on kaootiline ja mõnigi kord läks mul meelest, et see on tegelikult kujundus ning hakkasin juba arvama, et mingid plekid on raamatus … Ja see hall trükikirja värv, hm!
Aga kui aega on, siis võiks ikkagi läbi lugeda. Seekordne portreteeritav kuulub igatahes meie filmi- ja estraadilukku.

Lavalised segadused

Niisiis: Võtame uuesti!
Ega ei olegi palju lisada Danzumehe ja Sirbi arvustustele, ehkki kõige täpsemalt vastas minu teatrijärgsetele tunnetele siiski selle nädala Ekspressi arvamus, mida siinkohal linkida ei saa, sest teda pole veel netis. Vahetult pärast etendust olin täitsa pettunud, aga nüüd hakkan siiski juba toibuma ja tundub, et etendus oli tegelikult ikkagi tore. Nalja sai muidugi kõvasti. Teises vaatuses istus meie taga pisike poiss (Sergo Varese asemele), kes naeris nii nakatavalt ja vastupandamatult.
No NO teater ikka oskab üllatada.

Ja mindki üllatati täna õhtul marketis, kui leidsin lindilt kassa poole jooksmas karbi sardiine, selliste nägudega nagu loodaks nad, et ma nende eest maksan. Kui ümberringi on segadus ja möll, siis pole midagi paremat kui üks hea vanamoodne taldrikutäis sardiine! Ilmselt isegi nende jaoks, kes muidu kala üldsegi ei söö.

Kõik teed viivad Rooma

Mine võta kinni, on’s see nüüd elulooraamat, reisikiri, näitemäng või luule – aga üks sügav ja maagiline lugemine on see igal juhul. Soovitaks nautida igal õhtul ühe peatüki ja siis selle üle mõtelda, kindlasti on see aeglase lugemise raamat sarnaselt raamatule “Mister Fred”.

Kes teab, kuhu me tegelikult teel oleme. Aga kõik teed viivad Rooma. Mina ei ole Rooma jõudnud, olen vaid Veneetsias käinud ja seegi jättis kustumatu mulje.

Raamat on ka väliselt kaunis ja küljendus on selline, et teda on mõnus ja lihtne lugeda.

Lisalugemist Varraku raamatublogist, Sirbist ja imelik, imelik – ka Õhtulehest.

Algul Voldemar, siis Panso

Viimastel aastatel on tõeline Panso taasleidmise aeg, nii teatris, kui kirjanduses. Olen läbi lugenud Panso Päevaraamatud ja Naljaka inimese. Teatris ära vaadanud Voldemari ja nüüd siis ka Panso.
Läksin väikeste kõhklustega, sest ega ma mingi teatriloolane ole, et nii sügavuti ühe inimese elutöösse kaevuda. Aga ei pidanud jällegi pettuma. Hoogne, nutikas, improviseeriv, sügav tükk, väga hea stsenaarium, kus liigselt midagi ei seletatud, kuid kõik oli üks tervik. Lavakujundus napp, kuid piisav.
Selle etenduse saab Draamateatri "heade tükkide" riiulile paigutada.

Polli päevikud

Lummav ja müstiline film, nauditav muusika. Soovitan. Väga.
Teiste arvamusi:
1.
2.
3.


Varbla vallas, Matsirannas, juulis 2009.

Gertrude Steini autobiograafia

Raamatu nimi on tegelikult Alice B. Toklase autobiograafia.
Raamatu stiili kohta annab vihje lõik lk 244: GS ütleb et kuulates seda, millises rütmis Korv (puudel) vett lakub, olevat ta ära tundnud erinevuse lausete ja lõikude vahel, lõigud on emotsionaalsed ning laused ei ole.
Komadega on autoril muidugi eriline suhe, neid ta kasutab oma loogika kohaselt ja vähe.
Sisukokkuvõte on viimasel leheküljel: Ta hakkas mind õrritama ja rääkima et mina peaksin kirjutama oma autobiograafia /---/ Umbes poolteist kuud tagasi ütles GS, mulle paistab et sa seda autobiograafiat üldse kirjutama ei hakka. Tead mis ma teen. Ma kirjutan sinu eest.
Raamatut soovitan.

Flow

Kulgemine on seisund, mille puhul inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks.
Just hiljuti rääkisin ühele sõbrale, et ma olen viimasel ajal mõelnud, kuidas ma ei oska enam raamatuid ja lugemist nautida, nagu kunagi. See tunne, kui sa olid laps ja mängisid. Praegu ei oska enam sedasi mängida. Ja lugemisega on sama.
Et võtad raamatu ja loed-loed-loed, oled raamatumaailmas ja sellega üks.
Tahaks rohkem seda tunnet kogeda, seda soovingi aastasse MMXI, eelkõige endale ja kõigile teistele ka - kes seda ise soovivad.
Lugemise aega.

PLANET Z

Mahavoki kontsert Galaktikad Kumus. Vaat see on minu muusika, nii tundsin ma jälle ja juba esimesest hetkest. Sedasorti instrumentaalmuusika lihtsalt istub mulle ja eriti huvitav on jälgida, KUIDAS seda tehakse. Meil olid väga head kohad ka. Ja võimenduse kohta pole sel korral ka midagi kurta. Muidu ma tavaliselt natuke ägan ülikõva muusika käes, aga seekord mind ei häirinud.
Aitäh, head inimesed, kes te kõik sel külmal talveõhtul sinna musta saali kogunesite.
Ja plaadi ostsin muidugi ka, ostke teiegi. Hea eestimaine asi.
Lemmiklood sellelt plaadilt on Planet Z, Meridiaanid ja Tsunami. Ja üldse - kõik lood.

Kalev Kesküla viimsed korraldused

Minu usk on ikka olnud see, et inimene ei tohiks teisele kurja teha. See peab olema nii inimeste, mitte jumala pärast. Ma ei arva, et usklikud inimesed oleksid mingil moel paremad inimesed, kui uskmatud JA VASTUPIDI. Ma arvan, et mu ootamatu minek on mu suhtes ülekohtune, aga ma ei kavatse selles mingil moel jumalat süüdistada.
Kesküla kirjutab "jumal" väikese tähega.
Kurb ja õudne on lugeda nekroloogi, mis on kirjutatud iseendale. Nii raske on sellega leppida. Inimene, kes tõesti armastas elu ja oskas seda nautida, inimene keda armastati nii palju.

Vassiljev ja Bubõr

... ta tegid sinna.
Et siis selline näidend, kirjutatud Draamateatri maja sajanda sünniaastapäeva puhul. Kivirähk on Kivirähk on Kivirähk. Ilmselt pole see tema kirkaim näidend, kuid halb ta ka pole. Esimene vaatus tundus kuidagi venivat, teine hakkas juba nagu minema. Millised koloriitsed kujud ja koomikuandega näitlejad!
Arvan, et see tükk on just omal kohal ja omas ajas. Vaevalt, et teda ka 50 a pärast mängitakse, kuid mine tea ...

Kriisid

Kui elu voolab nagu vett täis jõgi lagendikul, rahulikult, ilma suurte laineteta, siis kriise ei ole. Kui aga tekivad mingid takistused, pidurdused, siis tekivad pinged, vahel isegi seisak. Kaasaegne globaalne kriis räägib sellest, et ühiskonda on kogunenud palju mitmesuguseid probleeme, mis tuleb ületada keerulise kirurgilise vahelesegamise teel.
Elus on palju erinevaid kriise, need toimuvad regulaarselt: isiksuse kriis, kriis peresuhetes, kriis ettevõtluses, kriis ühiskonna arengus, kriis riikide suhetes, finantskriis, majanduslik kriis, sotsiaalne kriis jne. Selles raamatus püütakse jõuda kõikide kriiside algpõhjusteni ning mõista, et ükski kriis ei teki iseenesest, vaid on kindlasti seotud teiste kriisidega. Kriisi teemat uurides ei lahenda me ainult oma isiklikke ülesandeid – me tegutseme alati mastaapselt, isegi kui me seda ei tunneta. Kriisi teemat tuleb võtta kui isiksuse mastaapsuse ja mõtte globaalsuse õppetundi; tuleb jõuda arusaamisele, et inimene on see, kes vastutab kõige eest, mis Maa peal toimub.
Põhimõtteliselt ma olen Nekrassoviga nõus. Ei pea ilmtingimata kulgema kriisist kriisi, areng võiks toimuda rahulikult, võibolla isegi igavalt. Kahjuks me oleme kõik seotud, sestap ei saa ükski inimene kriisideta läbi. Mulle meeldib, et autor rõhutab iga inimese enda vastutust, ega müstifitseeri liigselt jumalat. Religioosne fanatism, ekstremism ja selle äärmuslik väljendus - terrorism - kõigi nende juured on religioosses eksimuses, mille kohaselt inimene on "jumala laps", "jumala ori".
Tõeline vaimsus väljendub õnnelikus elus, sügavas armastuses (teiste inimeste vastu) ja kõrges teadlikkuses. Iga inimene valib ise oma tee: kas õnnelik elu ilma kriisideta või igapäevased kannatused kuni järgmise kriisini.
Tegelikult ma olen seda alateadlikult alati teadnud, isegi neil enesepiinamise hetkedel.

19. sajandi Wikileaks

Ibsen on tõeline klassika. Kuidas ta ometi oskas aastal 1884 sellise näidendi kirjutada,mis ka hetkel on nii aktuaalne? Näiteks kui võtta Wikileaks. Ei, ma olen (pigem) saladuste poolt. Ei saa kõigiga kõigest kõneleda, pole mõtet raisakotkana liha luudelt maha kiskuda. Sest kunagi ei tea, mis ajendil keegi tegelikult võib tegutseda. Igaühes võib peituda annus perverti, väljaelamata paineid, miks ta seda kõike ometi teeb? See ei sa ju ometi olla mingi abstraktse tõe ja õiguse jaluleseadmiseks. Sest iga tõde võib kaasa tuua katastroofi ilmsüütutele kõrvalseisjatele. Selles lavastuses mängis Tõnu Oja oma osa suurepäraselt välja, tõeline pervert.
Väga mõtlemapanev näidend ja hea lavastus ka. Klassika tänapäevases kuues.
Kahjuks oli see nüüd viimane etendus. Esietendus oli 2007. a, tegelikult oleks võinud veel kavas hoida.

Mida annab meile see, kui saame teada, et üks suursaadik, kes pidupäevakõnes kiidab asukohamaad, kritiseerib salajases memos sama riigi peaministrit? Kas see on „tõe jaluleseadmine”? Silmakirjalikkuse päevavalgele tirimine? Või viitab see lihtsalt sellele, et suursaadik tuleb oma tööga kenasti toime ja oskab igas olukorras sobivalt käituda?
Dokumendid, mis on ühe jaoks mõttetu kribukrabu ja teise jaoks närvekõditav kõmu või põhjus itsitamiseks, võivad samal ajal mürgitada kellegi kolmanda ja neljanda suhted.
Ja mitte ainult suhteid mürgitada ...

Hingele pai

Tore, et inimesed avastavad joogamaailma, tahavad oma hinge eest hoolt kanda, ennast arendada ja oma elust mõnu tunda. Kuigi keegi selle raamatu ostab ja see tema maailma paremaks muudab, on väga hea. Ja ma juba teangi inimesi, kes seda on teinud.
Kindlasti on ka autor saanud selle raamatu koostamisest palju head. Näha on, kuidas noor inimene areneb.
Mulle kui "vanale kalale" tundusid paljud (enamus) asjad juba tuttavad ja rajad läbikäidud, kuid mis sellest.
Lihtsalt et olen oma elutsüklis niipalju autorist ees, et ei suuda enam põhitõdede avastamise kutsikavaimustust jagada. Tänulik olen ikka.

Abi ei ole kaugel

Remondinipp. Oodake ära, kuni mõnel teie pereliikmel tuleb juubel. Mida suurem juubel, seda parem. Kastke juubilar värvi sisse ja hakake teda õhku loopima. (Veel parem, kui oleks kaksikud-juubilarid, siis saaks kahte erinevat värvi kasutada, minu lisandus). Juba 35ndast juubelist piisab, et teie elutoa lagi saaks kordumatu ja fantaasiarikka mustri. Samuti tuletab uus lagi juubilarile alati meeldivalt möödunud sündmust meelde.

Rebecca Kontus ja Tomtomm trio

Kas teie teadsite NO99 Jazziklubist? Mina üldse ei teadnud, enne kui head inimesed sinna kutsusid. Igati meeldiv ja hubane, mitte nii mainstream-koht.
Tõsiselt virtuoossed muusikud ja särav solist. Huvitav oli neid jälgida nii lähedalt, sest "endine Supiteatri saal" on ju nii pisike. Seekord said seal kokku lisaks tavapärastele tudengitest kaasaelajatele ka erakonnaüritusel osalejate vastupidavam osa, moodustades toidu nimega "poliitilised broilerid jatsumaigulises dipikastmes rohke veiniga". Päris huvitav oli kogu seda etendust jälgida.
Jazziklubi tuleb kindlasti edaspidigi külastada.
Õnneks pole see ka ülemõistuse kallis, 70 kr, tudengitele 50 kr, ja siit saab veel allahindlust.

Tundidepikkune tants iseendaga

millest sa südames juba ammu tüdinud oled, kuid mida sa ikka veel ära lõpetada ei julge..
Kui uudis raamatu ilmumisest tuli, siis mõtlesin kohe, et selle ma endale ostan. Sest "Eesti maja" meeldis mulle ju omal ajal väga. Kivi oskab sõnu seada sel erilisel eneseiroonilis-kurblik viisil, mis mulle hästi istub.
Pärast läbilugemist olen ma nõutu ja segaduses. Mis see nüüd oli ja miks see oli. Kui üks inimene on siin elus otsustanud olla kurb, siis vahet pole, mis kandjal: messengeris, skypes, e-mailiga, iPad-s, kus veel ... see tohutu võõrandumine teeb kurvaksoleku kuidagi eriliselt kergeks. Olemise talumatu kergus. Sest oma kurbuse leiad sa alati üles. Kuid küsimus on, kas sa pead selle tingimata üles korjama ja terve elu kaasas tassima.
"Päris" elu on aga kusagil mujal. See on näiteks selles lõigus:
Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Mina ei tea ju, mis sind õnnelikuks teeb. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaks, et mina tahan sulle alati parimat. Ja et mina olen su sõber kuni elu lõpuni.
Ei ole loomulikult kirjutatud, kumma elu.

Tegelikult, ei saagi soovida, et mina, lihtne inimene, kõigest aru saaks, kuigi ma olen loomu poolest ju kaastundlik ja näiteks see artikkel liigutas mind kunagi väga. Aga lõputu soigumine teeb mind kärsituks. Ma ise lähtun oma tegemistes pigem põhimõttest, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Aga ei - lõpulehekülgedel tundub, et isiklik autodafee jätkub.
Mulle pole autodafeed kunagi meeldinud ja sõnaseadmisoskus seda sel korral ei korva. Kuid palun mitte unustada, et see pole isiklik, see on ilu kirjandus, see raamat, ma mõtlen.

Emma Elisabet Oinas elik Elo Tuglas

Päevaraamat, esimene osa. Nagu juba varem seletatud, alustasin Elo Tuglase päevaraamatute lugemist hilisemast. Esimene päevaraamat on tõepoolest teise meeleoluga, andes edasi katkeid kultuuritegelaste seltskonnaelust maailmasõjaeelses Tartus, reisidest, sekka mõned isiklikumad killud – kuidagi kergem lugemine. Vähemalt algusaastad. Kirjandus- ja teatriringkondade klatš hakkab kohati isegi ära tüütama, samas - sellistest pisiasjadest ju elu koosnebki. Naljakaid juhtumisi kirjanik Lutsuga oli tore lugeda. Kirjandus- ja kultuuriloolasele on see raamat kindlasti veel eriti huvitav. Väga isiklikest seikadest eriti ei räägita, vaid minnakse neist jaheda ülevoolavusega mööda. Küll pole vaikitud seigast, et Elo Tuglas tõmbas miskipärast ligi üleloomulikult palju naissoost austajaid ja oli kohati nende jälitamismaaniaga lausa hädaski.
Üllatav oli poliitika käsitlemine ja see, kuidas edumeelne kirjanikkond polnud rahul riigi juhtimise ja stagneerumisega. Ka mitte vapslusega. Haritlased on alati ja igal pool kriitilised.
Viimastel aastatel on olnud mahti kirjutada ainult tõeliselt raputavatest sündmustest: nagu Tammsaare surm ja sõjapurustused Tartus. Aasta 1941 sissekanded - niipalju kui neid üldse on - on väga kurvad.
Päevik lõpeb sõnadega: Keegi ei tea, milliseks kujuneb homne päev. Kuid igatahes tuleb ka seda päeva edasi elada ...

Ma palun andeks, ma võtsin rohtu (Augustikuu)

Vana hea teatri austajaile üks maitsev amps. Üle pika aja sai nautida paljude lemmiknäitlejate koosmängu, tulid meelde vanad “head ajad” Draamateatris, millegipärast isegi Salme Reek. Ita Ever – uskumatu, ta on juba 79 aastane – hakkab millegipärast mulle aina enam Salme Reeki meenutama, muutudes aina väiksemaks, hallimaks ja käbedamaks. Üle aegade ometi üks hea võimalus Ita Everile. Ta tegi seda mõnuga, muutudes iga hetkega laval ikka koledamaks, mustad ringid silmade ümber aina suuremaks …
Selle etenduse kohta on juba palju head kirjutatud ja ma olen eriti Danzumehega väga nõus, polegi nagu rohkem midagi lisada. Võibolla vaid seda, et minu jaoks oli näidendi peakangelane siiski Ülle Kaljuste, tema mäng oli kuidagi eriti “karm”, äkki tema enda elu keerdkäikude pärast või mis.

Kogu see lugu oli siiski väga sünge. Mõned ütlevad, et igas peres on oma must lammas, kuid ma arvan, et siiski mitte kõigis ja mitte nii must. Ja mis võiks olla selle loo moraal, mida me võiksime sedastada, olles ära vaadanud selle kurbusest tiheda tüki kolm tundi ühe vaheajaga? Inimesed- olge head, palun olge. Seda karmust, ebaõiglust, egoismi, mida põlvkondade kaupa kätte maksta ja edasi keerutada, jätkub vist tõesti igas peres. Aga astugem sellest ringist välja. Mitte nii, nagu seda tegi Lawrence, lahkudes elust inglise kombel. Vaid nii, nagu seda tegi indiaaninaine, kuigi meile ei öelda näidendis, mis olid tema motiivid.
Kas alati on motiive vajagi?

Etendus lõpus jäi vana, vähist puretud ja tablettidest muserdatud vanainimene üksi nutma ja oma lähedaste järgi halama. Keegi tütardest ei tulnud tema juurde. Ta oli üksi oma pimendatud, kurjust täis majas, mille ta ise oli endale loonud. Tuli ainult teenija, kes võttis ta tasakesi sülle ja lohutas. Vähemalt üks valguskiir.

Eestis on tuhandeid lolle

Kahjuks. Isegi lisatoole tuli panna.
Lollide vahel loositakse välja sülearvuteid ja fotoaparaate.

Milleks see?

Ma ei ole eriti aru saanud, miks avaldatakse paberlehtedes blogitekste, säutse jmt (see, kas ka autoritelt luba küsitakse, on veel eri teema). Tänases Postimehes on kontekstist väljakistud katke Memokraadi blogist, mis jätab tema suhtumisest Oivalise Ajakirjanduse preemiasse hoopis vale ettekujutuse

Täname, et meile helistasite, palun jääge ooterežiimile

Käisin teatris:
Mononäidendi on tõlkinud Kaisa Kaer, lavastaja on Priit Pedajas. Mängib Taavi Teplenkov. Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud - kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. " Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...
Tore etendus, meelelahutuslik, kuid mitte labane. Aja jooksul toimus peategelasega ka mingi areng, ta hakkas natuke rohkem ennast kehtestama ja see tuli kasuks nii talle, kui etendusele. Mina igatahes soovitan seda etendust küll, ta ei ole üldsegi kulunud, kuigi esietendus oli juba 2008.
Igaks juhuks soovitan võtta piletid ettepoole, lugege ka seda arvamust.

Reis Assooridele, päevavargapäev

Viimane päev oli sukeldumispäev.
Mina aga läksin jalutama. Kõigepealt imetlesin hotelli lähedases rannas suuri laineid, mõtlesin järele, kas minna ujuma ja käisingi. Pigem meenutas see võitlust ookeaniga, et kumb peale jääb.
Siis matkasin paari kilomeetri kaugusel asuvale kunstinäitusele Centro Cultural, mis kujutas endast armast majakest, mis otsast otsani täis topitud kohalike kunstnike loomingut. Üsna kaootiline kollektsioon, aga selle korvasid lahked muuseumitädid.
Äratulles piilusin seal taimi ja muuseumitädi nägi seda ning küsis minult, et kas tahate mu aeda näha (ta elas naabermajas). Nii tore. Ta näitas mulle uhkusega viljapuid ja seletas, mis ta nende viljadest teeb. Seal olid juba tuttavad viigipuud, granaatõunapuud ja üks palm, mis meenutas kanaari palmi, kuid oli suuremate viljadega, nendest tehti marmelaadi.
Edasi matkasin juba tuttavasse randa päevavarga elu nautima, ujusin, jõin kohvi, söötsin sisalikke ja nii edasi. Viimane päev Assooridel oli imekena päikesepaisteline, nii et sai ka viimast korda päikest endasse imetud. Aeg muudkui lendas.
Oligi aeg hakata tagasi hotelli poole minema. Lasin end siiski otseteelt ühele armsale kõrvaltänavale meelitada. Uurisin seda maja, mis oli müügis, ilmselt juba pikemat aega. Ronisin üle aia ja piilusin igale poole. Natuke kurb. Maju on sealkandis palju müügis. Rikkad valged inimesed neid vist suvekodudeks nii palju ei osta, kui Hispaaniasse ja Mandri-Portugali.
Tänav otse merre.
Tegelikult oli see väike, kivine, inimtühi rand, mulle meelepärane. Käisin sealgi ujumas.
Viimane ujumine Atlandi ookeani soolastes voogudes. Õhtul käisime esimest ja viimast korda hotelli pakutaval õhtusöögil (kõik hinnas). Tegelikult ma ei kahetse, et me sinna varem ei sattunud.
Ja siis oligi aeg pakkida asjad, et alustada järgmisel hommikul tagasisõitu ning unistamisest juba uuest reisist.

Reis Assooridele, viimane päev autoga

Olime kõik need päevad varitsenud ilma, kus saare kõrgeim tipp - tulelaguun Lagoa do Fogo - poleks pilvedes, aga sellist ei tulnudki. Niisiis suundusime saare kõrgeima tipu poole, mis paistis taamal pilvedes, all oli muidugi päikesepaisteline.
Pildil tüübilised assoorlased.
Mida ülespoole, seda niiskem. Ja auto termomeeter näitas sooja vaid 13 kraadi.
Vaade tulejärvele läbi udu ja pilvede.
Edasi sõitsime Ribeira Grande - Suure Jõe linna poole. Esiplaanil metsaveok krüptomeeriaid välja vedamas. Päris huvitav oli vaadata, kui palju seal järskudel mäenõlvadel metsa tehakse.
Järgmine peatus oli Caldeiras de Velhas, sooja veega termaalvete kosk ja selle all pisike väävlijärv, ümberringi puusõnajalad ja eksootiline taimestik. Jõudsime sinna erakordselt huvitaval momendil, kus peale meie polnud seal kedagi, ei ühtegi turisti! Läksime kohe sellesse järve ujuma ja saime lausa 10 min mõnuleda, siis tuli korraga 50 inimest - ilmselt oli saabunud järjekordne turismibuss, muutusime omakorda turismiobjektiks ja me idüll lõppes.
Ribeira Grande poole kulgedes möödusime mitmest termaaljaamast. Seal toodetakse maaenergiast sooja vett ja võibolla ka elektrit. Oleks olnud rohkem aega, siis saanuks ekskursioonile minna ja vaadata, kuidas seda tehakse.
Sao Migueli suuruselt teine linn Ribeira Grande (üle 30 000 elaniku) asub saare põhjarannikul. Linna sümboliks on 19.saj ehitatud kaheksa kaarega kivisild. Linna teatris oli värskelt olnud Markus Kasemaa piltide näitus, kui meie kohale jõudsime, siis oli see kahjuks juba läbi. Igati sümpaatne linn tundus olevat, jalutasime ringi ja jõime kohvi. Meri oli tormine ja ujuma ei saanudki.
Sõitsime siis tagasi oma lemmikkohta - Água de Pau sadamasse, jõime odavat espressot ja suhkru andsime sisalikele, kes kohvikumüüri sees elasid.
Nende kartlike loomakeste söötmine ja jälgimine muutus lausa sportlikuks huviks. Nad sõid meelsasti saia ja suhkrut, naaberlaua rootslased, kes said innustust omakorda meie jälgimisest, andsid sisalikele isegi coca colat ja sisalikud sõid sedagi. Või siis jõid.
Käisime ujumas, vaatasime kalameeste tegemisi ja päästsime ühe skorpionkala kindlast surmast.
Õhtul tuli auto tagastada Ponta Delgadas asuvasse rendifirmasse.