Aktuaalne kaamera

reede, 27. mai 2016

Klaasveranda

Tõesti, imeilus raamat. Ja CD ja teatrikava. Kõik.



/---/ Ja imelik, eks, et meie õnn pole kunagi meie ise, vaid alati keegi.
Ja need on paigad, ükskõik kus, mis jäävad meie paikadeks, kuulumata meile /---/

Aga päriselt nii see siiski pole. Meie õnn on ka meie sees ja seda me kanname endaga igalpool kaasas.


neljapäev, 19. mai 2016

Jooga tarkus ja praktika

See raamat on raamatupoodidest otsas, võtsin raamatukogust. Miskipärast tundus, et peaksin seda lugema.
Küllalt eklektiliselt on kokku pandud raamat, kus on asanate kirjeldused, katked intervjuudest, eluloost ... aga ikkagi huvitav.
Selle raamatu põhiväärtus on kahtlemata suured fotod asanatesse minemisest.
Iyengari lähenemine on mulle sümpaatne. Kasutan ise ka tihti abivahendeid, eriti plokke. Sedasi saab paremini võtta täiuslikumaid asanaid (kui näiteks käed on lühikesed:-).

Ja siis muidugi õpetamise mõtestamise teema. Sellest samast kirjutas ta ka Jooga puus.

pühapäev, 15. mai 2016

Minu Las Vegas

Minu Las Vegas.
Lugesin lennukis läbi. Huvitav reisikaaslane.

neljapäev, 28. aprill 2016

Jooga ohud ja võimalused


Jooga ohud ja võimalused toodi mulle raamatukogust.  Raamatupoodidest on see otsas.
Kuigi raamat on praktiliselt toimetamata ja seda lugeda ebamugav, siis sisu poolest - kui see lahutada ameerikalikust kastmest - väga huvitav. See raamat on soovitav neile, kes ei suuda valida, kas hatha jooga, bikram, aštanga või veel midagi muud.
Esimene selletaoline raamat, kust saad lugeda, mis need joogastiilid üldse on ja kuidas ajalooliselt kujunesid. Kommertsjoogast ja selle ohtudest. Et kuidas jooga on tasapisi muutunud oma algsest olemusest võistluslikuks oma keha ja painduvuse, trenniriiete ja muu taolise näitamiseks.
Ja kõige tähtsam - jooga asenditega kaasneda võiv kahju, sellest pole palju räägitud. Peapeal seis, turiseis, liiga palavas tehtud harjutused, isegi valesti tehtud täishingamine - need võivad olla kahjulikud. Noore inimese puhul see ei paista tavaliselt esialgu välja, aga ega see tulemata ei jää.
Tänapäeva kommertsjoogas on kaotsi läinud stira sukham asanam. Mitte küll igalt poolt. Kes otsib, see leiab.

kolmapäev, 20. aprill 2016

Suur raamatuviktoriin EE-s

Päris vaimukad küsimused ja vastusevariandid. Mingil hetkel hakkasin arvama, et iga variant on "õige vastus" ja hakkasin proovima  - nii siiski ei ole jah,

reede, 15. aprill 2016

Sotsiaalmeedia kunst. Kunst või asi ...

Tegelikult tekkis kohe kahtlus, sellise sisuga raamat anda välja paberkujul ... Ja see tunne ei petnud.

Hind on muidugi vapustav. Kui sellise hinnaga paargi inimest raamatu ostab, siis nad on ilmselt juba kasumis!
Mina muidugi ei ostnud.Töö jaoks, mõtlesin, oleks kasulik lugeda. Tööandja rahast hakkas kahju. Laenutasin raamatukogust.

Stiilinäiteid:
Ära ole kehaõõnsus!
Loo sotsiaalse sisselogimise võimalus!
Kasuta ära kuraatorlust!
Roteeri tahvleid!

neljapäev, 7. aprill 2016

Priit Pärna järjekordsed kilplased aastal 2016

Priit Pärna illustratsioonidega "Kilplased" on geniaalne raamat, teksti ja pildi koosluses üks mu lemmikuid. Käisin esitlusel ja sain tohutult palju targemaks, kõigepealt kilplaste ajaloost ja siis ka piltide tagamaast. Muidugi on huvitav neid pilte vaadata ka ilma igasuguse sissejuhatuseta ja eelteadmiseta, panna oma fantaasia tööle.
Muide, Pärn on teeneline "Kilplaste" illustreerija, 42 aastat juba, alates kunagistest joonisfilmidest ja raamatutest, sellest kirjutab värskes Ekspressis ka Hõbemägi:
"1974. aastal valmis Tallinnfilmis joonisfilm „Kilplased“, mille režissöör ja stsenarist oli Rein Raamat. Kunstnikud-lavastajad Priit Pärn ja Kaarel Kurismaa, kaasa lõid veel Mati Kütt ja Aarne Vasar. Filmi pildikeel on eksimatult Priit Pärna oma. Joonisfilmi põhjal ilmus 1977. aastal neljakümnetuhandelise trükiarvuga nooremale ja keskmisele koolieale mõeldud Pärna koomiksiraamat „Kilplased“. Alates sellest ajast ongi kilplased lahutamatult seotud Priit Pärna nimega.
Kirjastus Tänapäev tellis Priit Pärnalt „Kilplastele“ uued illustratsioonid 2014. aastal. Kandev idee illustratsioonide tegemiseks sündis 2015. aasta jaanuaris – et kilplasi on palju, et massi sagimine on asja mõte ning et pildist pilti kulgevad läbivad teemad, mida lastel - ja mitte ainult -  on huvitav jälgida. Pärast seda kulus veel terve aasta töötegemiseks. "

Saksa rahvatraditsioonis paljude teisenditena levinud kilplaste lood ilmusid omaette teosena juba 1597. aastal pealkirjaga „Das Lalebuch“. Gutenbergi trükipressi kasutusele võtmisest oli möödas alles 150 aastat! Raamatu teine väljaanne kandis pealkirja „Die Schiltbürger“, mis viitab juba otseselt Schilda linna asukatele, kellega kõik need kentsakad lood juhtuvad.
Juba Vanas Roomas olevat olnud omad kilplased. Hispaania kilplased elavad Andaluusias ja Itaalia omad Cuneios, inglastel on need wize men of Gotham. Huvitav aga, et Lätis on ka omad kilplased - need elavad siis Eesti ja Leedu piiride ääres, soomlastel hölmölaiset, rootslastel täljetokar, poola ja juudi pärimuses Chelmi linna elanikud,. Taani kilplased on molslased ehk norrakad:). Ingel jagas üle maailma lolle ja tarku laiali, vaat nii.
Butalci ehk sloveenia kilplastel on iga-aastane rongkäik, mille juhatab sisse hiigelsuur siil, kellest tehakse vorsti. Hloupy Honza on aga tšehhi kilplane. Vene kilplased on tšuktšid? Urjupinski elanikud ka. 
Loomulikult on selle väljaande põhiväärtus Priit Pärna küpsed pildid ja uperpallis fantaasia, igasugused detailid, milles - nagu ma aru saan - on olnud osalised ka Pärna abi kaasa ja lapsuke.
Loomulikult nad veeretavad palke, aga nõukoda ehitatakse ikka klaasist plokkidest ja tšehhi projekti järgi. Prillidega kilplane on Jaak. Nüüdseks on tal küll puust raamidega prillid, äkki selleks oligi vaja palki veeretada. Iga pildi peal on jänes, väike roosa loomake, kuni kilplased käisid ära kõrtsis ja jänes muutus suureks õudseks loomaks.  Rong Prüssel-Kilpla. Lumemees tuli ka Prüsselist kaasa, lõppude-lõpuks ta sulab ikka ära. 
Tennisemängija. Võrgutaolised asjad, trellid, poevõrk ...
Mõjutused Bruegelist, näit "Talupoja pulm". Vahtiva kilplase motiiv igal pildil.
Sportlik. Seakandmine, pallimängud, palgiveertamine. Suuskade kaubamärk on "Kilp ja mõõk". Jõe ületamise meetod kaasab kõiki kogukonna liikmeid. 120 tegelast kõige rohkem ühel pildil kilplasi - siin ikka jätkub uurimist ja puurimist.
Piltidelt on nähtav muuhulgas eesti talispordi allakäik. Jne jne.
Aga miks on kõigi kilplannade kleidid dalmaatsia koera motiividega? Sest see on lihtsalt ilus, dekoratiivne.
Külastage ka kilplaste teemaparki, aga olge ettevaatlikud:
"Sellest ajast peale elab kilplaste järeltulijaid kuni tänapäevani mitmel pool. Eks kohta ju meiegi mõnikord tobusid ja narre, kelle rumalust me imeks paneme. Kuid õigupoolest pole siin imestada midagi. Need on lihtsalt kilplaste lapselapsed ja lapselapselapsed, kes oma esiisade kombeid au sees hoiavad".
Praktilist infot: esitlusel maksis raamat 12€ aga Apollos 17,75€!

pühapäev, 27. märts 2016

Tüdruk rongis

Põnevik, raamat, mida Inglismaal ostetakse 1 tk iga 18 sekundi järel.
No mis ma oskan öelda. Põnev on tõesti. Nagu kõigis neis kvaliteettapmis- ja põnevusfilmides - mõrvar on see, kellest seda algul ei oota, viidatakse ühele ja teisele, aga ei. See muster hakkab juba vägagi selgeks saama.
Aga milleks selline aja tapmine, ma küsin?

teisipäev, 15. märts 2016

Leidlaps lumetormist



Paras põnevik lennukis lugemiseks. Kuigi poole raamatu pealt oli mul selge, et lõpplahendus ei saa olla kumbki kahest etteantud variandist, pidi ikka end läbi närima lõpututest kirjeldustest. Mingil ajal leidsin end mõttelt, et autor on meelega venitanud lõpplahenduse andmisega ja hakkasin protestiks e-raamatu võimalusi kasutades kiirlugemist harrastama.
Kaasakiskuv igatahes. Kindlasti tehakse sellest kunagi ka film.

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Riigimehed, pea stilisatsioon ja uus identiteet


Issandjumal, kas see ei lõpe kunagi. Ikka veel leidubrahakest reklaamiagentuuri gurude jaoks raisata. Kogunetakse esitlustele, juuakse kohvi ja kuulatakse tõsiste nägudega juttu:
On arusaadav, et gurude asi on sööt konksu otsa riputada aga kas igal asutusel tasub ikka seda näksida ja konksu otsa jääda? Seda enam, et otsustajad seda oma taskust kinni ei pleki, see on ikka nagu rahva raha – kui sellist asja enam üleüldse olemas on. Ühesõnaga, mida selle rahaga tehakse ja miks, jääb maksumaksjale igal juhul hämaraks, vaatamata sellele, et „ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuse ruudukujulisele põhiplaanile“.
Seda on naeruvääristatud aga „nemad“ ei hooli: karavan lähebikka edasi, kõik neelatakse alla … kellele ei meeldi, see astub lihtsalt kõrvale ja läheb minema … aga kas me sellist … tahtsime?

teisipäev, 19. jaanuar 2016

Eluülikool

ETV2-s on "Ööülikooli rännakute" sari. Anu Raua loeng on tõesti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Milliseid elutarkusi ja mõttepärle sealt leiab.

Jäärad, Islandi film

Film „koostöö tegemisest“. Imestasin, miks ta on liigitatud žanrisse komöödia ja draama. Kurb film muidu - mis sest et sai naerda ja sai nutta - eriti meie seakatku hetkeolukorras. Kui palju siin Eestis võiks selliseid rääkimata lugusid olla, me ei tea. Aga Islandi filmikunstist olen jätkuvas vaimustuses, seni nähtud filmidest pole veel ühegi suhtes ajaraisku tajunud.

pühapäev, 17. jaanuar 2016

Müümata naer

Täna on tõnisepäv, Tõnis Mägi oma tütardega oli saates Hommik Anuga ja mina lõpetasin raamatu "Müümata naer."

Mul on tunne, et olen nende aastate jooksul introverdiks muutunud - aga Kärt ütleb, et ei ole. Kui olen sõpradega koos, olen endiselt ekstravertne. Introvertsus on lihtsalt tugev kaitsekiht. Ei lase kedagi ligi. Ja nii võib paljudele tunduda, et olen ülbe. Kui olin noorem, sai igal pool käidud. Enam ei taha, kõige rohkem tahan kodus olla. Mul ei ole iseenesega igav. Niikuinii elan omas maailmas.

Vana mehe tark jutt. Mul ei ole ka iseenesega kunagi igav. Loodetavasti läheb veel huvitavamaks, kui ma veel vanemaks saan ...