Becket ehk Jumala au

Küllaltki hea etendus minu hinnangul. Meeldis koht ja lavakujundus, loodud õhustik. Ja peaosatäitjad muidugi – eriti Annus, tema oli minu jaoks tõesti üllatus. Nii siiralt mängis. Meil olid muidugi päris head kohad ka näitlejate miimika jälgimiseks.

See materjal ärgitas ka juurde uurima, kuidas asjad ajaloos tegelikult olid. Henry II oli abielus AkvitaaniaEleanoriga, kellest näidendis oli tehtud üks ülespuhutud hädavares. Aga tegelikult oli see äge mutt, sest ta oli Henryst 11 aastat vanem ja enne juba abielus olnud prantsuse kuningaga, kellele ta sünnitas kaks tütart. Aga ta leidis, et prantsuse kuningas ei paku talle huvi, lahutas ja abiellus inglise kuningaga, kellega tal tuli veel 8 poega! Henry II pistis oma naise lõpuks vanglasse, päris pikaks ajaks. Ja see naine elas 82. aastaseks! Tehke järgi või makske kinni, nagu öeldakse.

Netimaterjal:

Anouilh´näidend räägib Thomas Becketi ja kuningas Henry II omavahelisest vastasseisust, mis tekkis, kui kuningas nimetas oma kantsleri ja lahutamatu sõbra Canterbury peapiiskopiks. Tekst tekitab mitmeid küsimusi, mida laval lahendada tuleb. Kust jookseb piir isiklike ja ideoloogiliste vastuolude vahel? Kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnevad põhimõtted ja kohustused? Ka küsimus Jumala aust võib kuninga ja kiriku vaatepunktist olla väga erinev.Kuningas Henry ja peapiiskop Becketi loos kajab moraalse valikuna normanni vallutajate ja allutatud saksi talupoegade vastuolu – kas vallutajate hulgas kõrgele positsioonile tõusmine on  kollaboratsionism või oma rahva heaks tegutsemise võimalus? Kuidas ühtaegu mäletada ja ületada oma päritolu?

Esietendus 14. juunil 2016 Tallinna Katariina kirikus.

Vaimuka sõnakasutusega, samas pigem pessimistliku maailmavaatega Prantsuse näitekirjaniku Jean Anouilh’ (1910–1987) töödega on Eesti publik tuttav. Mängitud on tema tippteost „Antigonet“, samuti „Lõokest“ ja „Metsikut“. „Becket ehk Jumala au“ on laval kolmandat korda, varasemalt on seda lavastanud Mikk Mikiver ja ­Kalju ­Komissarov. Seekordne lavastaja Priit ­Pedajas on lavastuse vorminud eelkõige lähtuvalt kahest säravast peategelasest. Inglismaa kuningas Henry II (­Robert Annus) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) veavad kogu pikka etendust jõuliselt ja nüansirikkalt.

Lavastaja Priit Pedajas
Näidendi tegevus tugineb ajaloolistele sündmustele ja isikutele ning toimub 12. sajandil Inglismaal ja Prantsusmaal. Thomas ­Becket, kuninga usaldusmees, kes Canterbury peapiiskopiks saades pöördus kuninga vastu, mõrvatakse ning temast saab järgnevatel sajanditel populaarne pühak.

Indrek Sammuli Thomas Becket on usutav igal ajahetkel. Roll on ülimalt keeruline oma vastuolulisuses ning seega vägev väljakutse tippnäitleja Sammulile. Becket on vastuoluline kuju. Alguses on ta kuninga prassingukaaslane, uhkete rõivastega, jätab terase ja kavala mulje. Kuningas usaldab Becketit jäägitult, nad käivad igapäevaselt jahil ja jagavad naisigi. Kuningas tahab usaldusväärset Becketit hoida enda ligi, andes talle kantsleri koha. Vastuolud kirikuga ja vana peapiiskopi (keda meeldejäävalt tasaselt mängib Tiit Sukk) surm panevad kuninga pähe hullu mõtte nimetada Thomas Becket uueks Canterbury peapiiskopiks. Siin saab oluliseks Becketi mõte, et kõik, mida ta ette võtab, teeb ta maksimaalselt hästi. Endine liiderdaja võtab oma uut ametit eriti tõsiselt. Uhkete piiskopirõivaste asemel liigub Becket ringi askeetlikus mungarüüs ja kaitseb viimse veretilgani kiriku, mitte kuninga huve. Kui Indrek Sammuli täpne ja nüansirohke mäng oli heas mõttes ootuspärane, siis üllatava väljakutse pakkus teater Robert Annusele. Anda vastuolulise noore monarhi kandev roll Annusele tasus end kuhjaga ära – näitleja teeb oma senise loomingu parima rolli. Henry II on noor ja keevaline, korraga lapsemeelne ja jõhker, ülbe ja siiras. Tõesti, üks pott vastuolusid, mille Annus veenvalt ja isegi mängleva kergusega välja mängib. Pigem sooja näitlejasarmiga Annus suutis säravalt esitada ka viha ja põlgust, mida ta näiteks oma perekonna vastu tundis. Samuti on see kuningas jonnakas: ta teab, et tal on võim, mida ta järelejätmatult kasutab. Kui tema südamesõber Becket pöördub tema vastu, on kuninga hingepiinad usutavad ja kordaminevad. Annuse partnerlus Sammuliga on särav, kahe vaenlaseks muutunud sõbra stseenides särtsub pinge.

Osades Indrek Sammul, Robert Annus, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Markus Luik, Laine Mägi, Marta Laan, Britta Soll, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Karmo Nigula.

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 25 minutit. 

Acoussion Live 2016

Toetasin Hooandjas seda projekti, sest oli tunne, et heade alguste juures peab olema. Suuremad folgiüritused on end minu jaoks miskitpidi ammendanud. Liiga palju on seal kõike. Eelkõige rahvast.
Acoussion tundus just selline paras, et saada selle suve elamuseks.
Jõudsime Whokris lõpetamise ajaks.

Järgmine oli EIXD, noor räppar. 15-aastane vist. Muljetavaldav. Kui juba nii noorelt nii palju öelda, siis kuhu veel edasi?
Aga mulle meeldis. Poleks eluski arvand, et midagi sellist Eestis on.
Siis Robin Juhkental. Pole teda live's näinud.
Hea hääl on, aga selleks kontserdiks ta polnud küll eriti vaeva näinud. Kui oled nii andeks, siis saab selle peal teatud maani liugu lasta. Selline mulje jäi mul.
Siis Silver Sepp, minu suur lemmik. Ei petnud ka seekord lootusi, tiigi live oli täiesti ootamatu. Kuuldavasti olevat ta osa oma naelapillist ka õhtu lõpuks ära põletanud, ilmselt selle üraskitest näritud osa. Metsik mees!
Alise Joste Lätist oli minu jaoks meeldiv üllatus. Ei teadnud temast enne midagi. Aga hea hääl ja siiras esitus. Ei mingeid trikke, lihtsalt laulis hästi.
Pean piinlikkusega tunnistama. et isegi Ziggy Wild'st ei teadnud ma enne midagi.
Aga mulle meeldis see, mis ma kuulsin ja nägin. Pange aga samamoodi edasi!
Mari Jürjensi ja Kristjn Üksküla kontserdist lootsin saavat festivali parima elamuse ja nii see tõesti läkski. Ma polnud Ükskülat enne laulmas kuulnudki. No Kiivates armastajates kunagi jah, aga seda ma absoluutselt ei mäletanud.
Mauno Meesit koos sõpradega oli põnev. Veidi meenutas see muusika Mighty Siebenit, aga oli kuidagi jõhkram. Mingil hetkel tundus kolm meest ühe kitarri kallal tegutsemas isegi nagu perversne.
Janno Reimi esinemist vaatasime ka. Siis oli aeg hakata lahkuma.
Täitsa huvitav, kuhu see festival edasi areneb.

Mari Jürjensi 27

Olen veendunud, et Mari näol on tegu imeinimesega, olendiga, kellele on antud miskid kõrgemad võimed. Ta on nii siiralt hea ja ilus. Olen tema lugudest alati lummatud olnud, sestap ostsin endale muidugi ka selle uue CD.
Kuigi ma olen soundcloudist lakkamatult kuulanud kõiki sealolevaid palasid juba ammu. Natuke kahtlesin, kas sealt plaadilt mingit üllatust veel tuleb, et äkki on kõik lood juba tuttavad, aga üllatus tuli.
Minu lemmiklugu on niisiis haldjalik sõnadeta laul "Kummardus".
Ja veel: Enne und, Keha, Tuhat elu, Nüüd ja igavesti, Viin sind, Kiigume (need kaks on soundcloudis ka).

Väike must kleit, eriliselt poliitkorrektne Trulli lulla

Väike must eit,
seljas väike must kleit,
mängib mustas toas peitust.
Veel pole leit.

Suveetendus „Elagu, mis põletab“

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest.

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu,Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, KarmoNigula (Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), JohanRandvereKunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Mõjus nagu värske kevadine tuuletõmme. Tõesti tore elamus. Noored olid vahvad, Anu Lampi näitlemas näha oli hea, pole ammu teda päriselt laval näinud. Ja mängukoht on muidugi suurepäraselt toetav ja teemasse viiv.

Miskipärast meenus seal eile istudes see Alveri luuletus:

Mu akna taga puhtevina, ei väsi tantsiv noorus veel

Ah, aastad toovad jalge tina, silm tuhmub, silm tuhmub, varsti tömp on meel

Eimiskiks aeg meid kõiki muudab, seepärast tantsigu, kes suudab,

kõik võtku hetkelt vastu sõõmud, kõik peekrid tühjaks ahnel sõõmul!

Aga ega kogu aeg ka istuma ei pidanud, vahepeal sai veidi jalutada ja hoovis käia.

Soovitan seda etendust, eriti neile, kes viimasel ajal väga palju No’s on käinud. 

Lisalugemist: Indrek Hirv. Tartust Pariisi ja tagasi.