Reis Assooridele, esimene päev autoga

Kõik, kes te olete ära hellitatud Kanaaride või Kreeka rohkete konkureerivate autorendifirmadega, siis teadke, et Assooridel on hoopis teised hinnad. Kuna konkurentsi ei ole (märkasime vaid kahte rendifirmat, tegelikult olla neli + rahvusvahelised avised jmt), siis teevad, mis tahavad. Nii kalli hinnaga polegi varem autot pidanud kusagil rentima - koos igasuguste kindlustustega tuli päeva hinnaks 64 EUR, lisaks bensiin, mille hind samuti on kallis - 1,26 EUR liitri eest. Õnneks on saar pisike - umbes pool Hiiumaad - ja benssu eriti ei kulu, meil läks natuke üle 30 EUR kolme päevaga.
Auto toodi hotelli, tagasi aga pidi selle viima pealinnas asuvasse kontorisse või kui ei viitsi - siis maksma lisaks 23 EUR. Päris ülbe suhtumine! Tellisime Nissan Micra, kui kõige väiksema ja saare kitsastele teedele sobivaima, kuid saime hoopis midagi muud, laenutuse poiss hääldas seda nime nii uhkelt ja sellise aktsendiga, et tundus nagu oleks meile lubatud Porchet vmt. Tegelikult oli ainult Renault Clio.
Navi olime koju unustanud ja nii pidime hakkama saama vaalavaatluskontorist ostetud paberkaardiga. Ei olnud hullu, ainult see teederemont! Oleks tõesti tahtnud näha, kas värskelt navigaatorisse laaditud kaardil oleksid need suletud teed märgitud olnud.
Suundusime esmalt läbi teeremontide Furnase poole. Vaated olid paljutõotavalt kaunid, lehmad alpiaasadel söömas, teeäärsed piiratud õitsvatest hortensiahekkidest.
Peagi jõudsime Furnase järve äärde ja asusime avastama auravat maad. Kuna ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne piirkond, leidub seal mitmeid termaalveeallikaid ja need on väga kuumad, lausa ohtlikud. Pelgasin pisut haisu, millest Maris kirjutas, kuid polnud nii hull midagi. Kohalikud olid tulnud sinna oma toiduga piknikku pidama. Selleks toiduks on köögivilja-lihahautis Cozido, mis on küpsenud vulkaanilise maapõue kuumuses.
Selline näeb siis välja küpsetuspott.
Ümber järve käis kolmetunnine matkarada, nii palju meil aega polnud aga üks kutsuv rajake kulges kõrvaloleva mäe poole ja mõtlesime natuke sinnapoole jalutada.
Ümbrus muutus aina eksootilisemaks, mets tihedamaks, läksime aina edasi. Mets koosnes sirgetüvelistest jaapani krüptomeeriatest - mis on Assooridele sissetoodud liik ja siin väga hästi kohanenud - mille tüvedel liaanidena keerdusid luuderohud. Äkki jõudsime taimestikku mattunud majavaremeteni. Ilmselt oli selles majas umbes 20-30 aastat tagasi veel elatud.
Rada läks aina kitsamaks ja kutsuvamaks. Ronisime ikka ülespoole, kuigi jalas olid ainult sandaalid ja mõistlik inimene ilma matkasaabasteta sellisesse kohta ei läheks.
Vahepeal näidati meile kauneid vaateid alla järvele.
Kuigi üldiselt oli taimestik nii lopsakas, et vaateid eriti nautida ei saanud. Nüüd lisandusid ka puusõnajalad.
Nii see ronimine käis, kahili ingveri juurtest kinni hoides.
Teatud kõrgusest alates muutus kahili ingver ainuvaldavaks taimeks. See, nagu enamus Assooride taimi, on sissetoodud ja siin väga hästi kohandunud liik. Algselt olevat ta pärit Himaalajast, kuid ka Havail väga levinud liik.
Tegelikult nagu umbrohi. Nuusutasin ka juurikaid, äkki saab ingverina kasutada, kuid siiski ei. Lõhn oli intensiivne, kuid mitte ingveri oma. Kollased õisikud olid aga imekaunid ja meeldisid ka mesilastele. Meile ka - üks õis seisis meil hotellitoas terve aja, kuigi me pidime teda vannitoas pidama, liiga tugeva lõhna pärast.
Lõpuks ometi jõudsime ka ingveri rindest välja mingisugusele alpiaasale.
Tuntud taimena kasvas seal meliss. Nägime kaugemal lehmi, olime sattunud kellegi karjamaale. Mõelge, kui meeldivat melissilõhnalist piima need lehmad anda võisid. Mõtlesime, et saame ehk mäe teist külge pidi alla tulla, aga see oleks vist teinud rohkem, kui kolmetunnise matka, pealegi pelgasin mina veidi koeri, kes tavaliselt koos lehmakarjadega vabalt jooksid, niisiis läksime tuldud rada pidi tagasi.
Kohalikud olid juba oma toidu ära söönud ja lahkunud. Ostsime autoparkla juures passivalt papilt paar banaani, turgutasime end pisut ja sõitsime Furnase linna botaanikaaeda otsima. Naviga oleks see muidugi lihtne olnud, nüüd aga keerutasime jupp aega.
Sissepääs parki maksis 5 EUR inimese kohta. Furnases asuv imekaunis Terra Nostra park on rajatud 18. saj USA konsuli Thomas Hicklingi poolt, hiljem on seda pidevalt laiendatud ja arendatud ning tänapäeval on see imeline botaanikaaed tõmbenumbriks turistidele üle kogu maailma. Kauni pargi keskel asub ümar termaalveebassein, mille suur rauasisaldus muudab vee tumekollaseks. Vee temperatuur on u 40 kraadi ning väidetavalt aitab seal suplemine parandada paljusid tervisehädasid. Muidugi me läksime kohe suplema, kuigi vesi nägi välja veidi hirmutav ja sogane. Oli mõnus.
Park oli imeilus ja vaadata oli seal väga palju - alates hõlmikpuude alleest, lõpetades mitut värvi vesirooside ja konnadega.
Kastanitel oli saagi valmimise aeg. Korjasime natuke neid kastaneid, mis oli keeruline, sest katsu sa siili paitada, pärast kodus küpsetasime kastaneid ahjus ja tulid "täitsa päris", samasugused nagu näiteks Lääne-Euroopas sügiseti linnatänavatel müüakse.
Furnasest suundusime piki idarannikut ülespoole. Sõidutempo oli aeglane, kitsad teed ja kõikjal lehmad. Kõige harilikum liiklusõnnetus Assooridel olevatki kokkupõrge lehmaga. Ma üldse ei imesta, olles näinud, kuidas see lehma-ajamine seal käib.
Maastikud olid imekaunid, roosasid belladonnasid kõik kohad täis.
Ronisime vaikselt kõrgemale. Liiga suured kõrguste vahed seal ei ole muidugi, võrreldes Kanaaride või Kreekaga ikka palju leebem.
Kiirtee ehitamine täies hoos. Need olid tohutusuured kandetalad, kuhu see kiirtee tuleb, see on tõeliselt grandioosne projekt, seda enam, et selles piirkonnas on maavärinad tavalised ja kogu see värk peab vastu pidama.
Ribeira Dos Caldeirose juga. See on viimane pilt, edasi läks juba pimedaks. Sattusime lõplikult teeremondi labürinti ja minu kaardilugemine pimedas lõppes täieliku fiaskoga. Õnneks aga on olemas laevas ka kapten ja jõudsime siiski koduhotelli, küll liiga hilja, et veel sööma minna, aga vähemalt saime juua kohvi, mille tegemise vahendid ma ettenägelikult olin kaasa pakkinud ja sõime ära päeval papi käest ostetud ananassi ning ja kaasavõetud Kalevi küpsised.
Vägagi meeleolukas päev.

Reis Assooridele, päev merel

Hommikul vara tuli meile hotelli järele buss, et viia meid Ponta Delgada sadamasse, kust algas vaala- ja delfiinivaatlusreis. Siin esiplaanil on väike vaatluspaat, kahjuks või õnneks (minu merehaiguskalduvus) me sellise väikese paadiga merele ei läinud, vaid suuremaga. Nii suurega, et isegi päästeveste ei pidanud kandma, v.a lapsed muidugi. Enne mereleminekut peeti pisike hariv loeng, et millised vaalad ja delfiinid sealkandis liiguvad ja keda tõenäoliselt võiksime kohata. Vaalavaatluseks on parim aeg kevaditi. Vaalavaatlus asendab nüüd vaalaküttimist, mis vanasti ja veel üpris hiljuti oli saareelanike elatusalikkaks. Vaatlejad edastavalt kaldalt andmeid, kus vaalad on ja siis tõttavad kõik uudishimulikud paadid kohale.
Nagu sellel pildil siin. Meil vedas, nägime mitut kašelotiemandat beebidega. On ikka võimsad elukad küll.
Silmikdelfiinid olid hästi mänguhimulised ja tulid uudishimulikult laeva juurde.
See on kirjeldamatult mõnus tunne näha neid seal ookeanis rõõmsalt sebimas.
Võibolla ühest asjast on mul kahju - et sel reisil jäi tegemata suplus delfiinidega, mis oleks ka olnud võimalik, aga selleks polnud ajaressurssi ja mis seal siis ikka kahetseda, ma lihtsalt tean, et järgmine kord tuleb võimaluse tekkimisel see kindlasti ära teha. Kalipso selga ja delfiiniparve keskele.
Merel olime kokku üle kolme tunni, sadamasse saabudes oli päikeseline ilm muutunud vihmatibutamiseks. Kiirelt muutuva ilmaga tuleb Assooridel kindlasti arvestada ja see, et sajab, on pigem reegel, kui erand.
Tutvusime pühapäeva pärastlõunaselt tühjade Ponta Delgada mustriliste tänavatega. Tundus olema vaikne ja rahulik, viisakate inimestega linnake. Käisime ka söömas.
Jalutasime siis ühte kahest Ponta Delgada botaanikaaedadest. Oi, seal oli taimesõpradele küllalt vaatlemist.
Tagasi külla sõitsime taksoga (15 EUR), sest ei viitsinud bussi oodata (bussipilet 2 EUR). Ja loomulikult tuli veel õhtul minna ookeani ujuma.

Reis Assooridele, teine päev

Teisel päeval avastasime hotelli ümbrust ja kõigepealt matkasime lähedalolevasse külasse Água de Pau, mis asus umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Taimestik oli imeline. Pildil belladonna, mis kasvas metsikult ja igal pool.

Küla oli mõnus, turiste vähe, imekitsad tänavad, kaunis kirik, kohalikke päevavargaid - nagu M nimetas neid mehi, kes päevade viisi midagi ei teinud ja tänaval vahtisid - palju. Puuviljamüüjate käest sai osta noort veini (verde - roheline vein), mida lasti otse vaadist topsi sisse, hinnaga 1 euro. Hommikul oli see veel viinamarjamahl, õhtul aga juba vein. Mingid kraadid olid seal sees küll.

Hakkasime mäkke ronima, seal paistis olevat kabel. Teekonnal avanesid huvitavad vaated kohalikule elule tagaaedades.Mäelt avanes selline vaade. Ronisime alla ja luusisime veel külas ringi.

Kohaliku omavalitsuse maja: Portugali, Assooride, Sao Migueli ja ilmselt ka kohaliku omavalitsuse lipud.

Kohalik autohitt. Sellisega sõidetakse mägedesse lehmi lüpsma ja enamusel on kastis lüpsiagregaadid ning nagu hiljem ka selgus - kohalikku tõugu, hüäänilaadne, hirmus tige koer. Nendest kutsudest olevat aretatud ka Brasiilia murdjakoerad, keda kasutatud ärakaranud orjade püüdmiseks.
Millegipärast oli seda tõugu koeri saarel kahtlaselt palju.

Püüdsime mitut teed pidi külast välja matkata, et mõnd rada pidi mäkke saada, kuid kõik teed sumbusid majade juurde, iga maja ümber kõrge aed ja aias koerake.

Seadsime siis sammud hoopis Caloura sadama poole. Päris sadama lähedal oli armas Caloura kirik, kus toimus parajasti laulatus. Caloura kirik on muide eraomanduses.

Caloura sadam oli vanasti piraatide lemmiksadam. Praegu on sadamas kalapaadid, õngega kala püüdjad ja pisike merebassein, mis tõusust-mõõnast olenevalt on pooltühi või pooltäis ning kohalike inimeste puhkamise koht. Väga armas koht, kuhu ka järgnevatel päevadel mitu korda sattusime, et kohvikus espressot juua (ainult 50 eurosenti - ainus asi, mis Assooridel tundus odavam, kui siin), kalameeste tegemisi jälgida ja snorgeldada.

Kohviku üheks atraktsiooniks olid sisalikud, kes armastasid saia, suhkrut ja kokakoolat ning olid selle eest nõus osaliselt oma kartlikkusest loobuma.

Endised piraadid tänapäeval oma igapäevast leiba teenimas.

Hakkasime ka päevavarasteks ning jälgisime tundide kaupa, mida kalamehed teevad, kuidas laev tuleb sadamasse, tõmmatakse veest välja, kalad välja laaditakse.

Oma tarbeks roogiti kohapeal paremad palad, jäätmed visati kajakatele või anti järjekordsetele päevavarastele, kes ka tundide kaupa sadamas nillisid. Näiteks see kirju särgiga mees nillis kalamaksa ja lahkuski sealt suure kotitäiega.

Tuunikala rookija.

Ja siin pildike saare pealinna suurimast supermarketist, kus neidsamu tuunikalasid müügil nägime.

Päev kulus ruttu. Lonkisime külla tagasi, käisime kohalikus restoranis õhtustamas ja juba hakkaski pimenema.

Reis Assooridele, esimene päev

Panen oma reisielamused siia kirja.
Ega siin ju reisiblogi ole, aga samas - miks ka mitte. Lugemisest niipalju, et reisil oli mul kaasas Elo Tuglase päevaraamat I. Sain seda vaid paar lehekülge lugeda, kuid kõik kaasasolnud ajakirjad alates Geost ja lõpetades Horisondiga, said korralikult läbi loetud. Samuti lennukis antud Postimees. Eriti tagasisõidul oli huvitav jälgida, kuidas vintsutatud reisiseltskond nagu üks mees asus Postimeest lugema ja umbes pool tundi polnud "Amatöör fly's" söakatel stjuuardessidel meiega mingit muret.
Aga kõigest ikka järjekorras.
Kui hakkasime suvepikenduse reisile mõtlema, avastasin, et Eestist tehakse sel sügisel kolm otsereisi Assooridele ja tundus, et "otse ja omadega" võimalust suhteliselt eksootilisse sihtkohta jõudmiseks tuleb kindlasti ära kasutada - et nii saaks kiiremini ja vähese vaevaga. Hiljem muidugi tegi elu omad korrektiivid, kuid õnneks mitte siiski nii suurelt, nagu hetkel käimasolev aktsioon. Planeeritud vahepeatusele Algarves eelnes tankimispeatus Bratislavas, sest Bulgaria Airi lennukil olla tehniline rike ja lennuk vahetati Slovakkia operaatori lennuki vastu, mis oli nii väike, et Tallinnast Farosse ilma tankimata ei suutnud lennata. Selles lennukis ei pakutud ka väljakuulutatud sooja toitu, vaid ainult vett ja kohvi - seda küll tasuta, kuid ikkagi! Katsu vastu pidada vaid vee ja kohviga, kui oled tõusnud kell pool neli öösel, söömata-joomata lennujaama tõtanud ja reis kokku kestab üle 12 tunni! Õnneks pidasid kõik vastu.
Kohale jõudes ootas meid mahe ilm, eksootiline loodus ja hotell looduse rüpes. Kuna meie hotell asus 17 km pealinnast väljas, siis saime ka kõik teised hotellid transfeeribussiga läbi sõidetud ja ma veendusin, et olin Tripadvisori abil jälle kord teinud õige valiku hotelli osas.
Õhtul jõudsime vaid väikese matka hotelliümbruses teha ning käisime ka paar korda ujumas. Lained, muide, on selles kandis kogu aeg suured ja ujuma päris igas kohas minna ei saa. Snorgeldamine oli samuti raske, sest vesi tänu võimsale liikumisele hägune.
Aga need on ikkagi vaid pisiasjad. Soolastes Atlandi ookeani voogudes ujumine oli imeliselt tore. Hotelli kõrval olid ka merevee-basseinid, kuhu sai ujuma turnida. Hotelli basseinis me ei käinud kordagi, ikka ainult ookeanis. Vesi oli nii 22 kraadi, õhk umbes sama.
Varsti läks juba pimedaks, paisuv täiskuu tundus väga lähedal. Merelt tuli imelikke hääli, mina juba arvasin, et need on pingviinid, kuid hiljem selgus, et tormilinnud.
Ajavahe Eestiga on Assooridel 3 tundi.
Ega me pimedust väga kaua nautida ei saanudki, sest vajusime magama. Reisi esimene päev oligi läbi.

Kohustuslik kirjandus enne reisi:
Meie "oma eestlane", kes elab Assooridel. Lugesin enne reisi tema blogi ja vaalavaatluse retkel õnnestus selle toreda inimesega ka kohtuda. Nii võingi öelda, et paus tema blogis tuleneb vaid rohkest tööst, mis on tegelikult ju väga tore.
Maris
Oliver toimetab

Aeg on siin

Kas sina mäletad oma esimest koolipäeva?
Tegemist on äärmiselt muheda filmiga. Ma ei teadnud teda oodata, lihtsalt sattusin peale ja olin teleka ette kleebitud kogu selle tunnikese - või isegi enam. Saan aru, et see on jätkuprojekt, nii et ootan väga, mis neist lastest edasi saab. Kui nad lubavad oma aega sedasi peatada.

Elu sumedusest

Sain "Elu sumedusest" juurdetrüki omanikuks. See on nii kaunis ja tähtis raamat minu jaoks, et seda tahtsin päriselt oma koju, oma raamatuks.
Hästi lühikesed, selged ja oma lihtsuses võluvad mõttearendused on koondatud tsüklitesse. Esimene ja viimane - "Tango viiekümnesele mehele" ja "Elu sumedusest" puudutasid kõige rohkem, aga tegelikult oli kõik hea. Eestist, Pärnust, Itaaliast, Soomest, meie aja kangelasest, väikesest inimesest, suurtest kirjanikest, ...

Kogu see raamat on nagu üks suur soovitus:
Olge voolujoonelised ja hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu ja hoidke kallitest kinni. Ja mängige petangi /---/
Te võiksite olla vähemalt mõistlikud ja sõbralikud inimesed. Igaks juhuks, sest kunagi ei või täpselt teada.
Küllap Kalev juba teadis, kui ta neid jutukesi kirjutas ja raamatut kokku seadis. Et jumal hakkas temaga plaani pidama. Jumal on tal väikese tähega kirjutatud.

Lugemislaud Sirbis

Uskumatu - minu blogi on ära märgitud Sirbis, rubriigis "Filoloogid ja sellelaadilised (sh tudengid)";–)

Performance – hüvasti kroon

Pilt@internet
Käisin Kunstihoones Siim-Tanel Annuse näitusel “Raha ja poeesia”. Tegemist rahateemaliste reljeefsete maalidega, performance oli ainult üks vanem, aastast 1982. Näitus oli muidugi väga hästi ajastatud ja kindlasti ka tüng shui-ga kooskõlastatud – ainult et raha ja kunsti sidemetele pühendatud seminari kuupäevavalik 2. september, kaduneljapäev – oli valesti valitud, kuid tegevuskunstnikuna parandas autor kuupäeva meie silma all 3. septembriks.
Igatahes ilus näitus. Ja hariv, kui hakata mõtlema, kui palju erinevaid rahasid Eesti eelmisel sajandil on üle elanud. Ja millised võiks veel 21. sajandil tulla ning keda või mida nendel rahadel heroiseeritakse.

Hakkasin mõtlema, et performance on üks huvitav kunstiliik. Siin on vaataja osa võrdselt tähtis. Võid minna põõsa taha pissile ja kui annad pressiteate ja pealtvaatajad kutsud, siis võib sellest kujuneda performance, aga kui keegi seda ei näe ega tea - siis on lihtsalt nii, nagu ta on.

Mahavok Padisel

Tundub, et siinpool on tegemist tõsise Mahavoki fänniga, sestap, kui eile hommikul raadiost öeldi, et Padisel tuleb kaks kontserti, tekkis välk-pauk-äkkotsus osa saada reedesest kontserdist. Vaatasin Piletilevist, et pileteid on mõlemale kontserdile ja otsustasime rahulikult minna õhtusel Selverikäigul ka Piletilevist läbi ning realiseerida ühtlasi kinkekaardi. Plaan ei õnnestunud, sest õhtuks olid reedesed piletid välja müüdud ja niisiis otsustasime samal päeval praktiliselt poest Padisele kihutada, et osta enne kontserti piletid kohapealt. Jajah, mingi 30-40 piletit tuligi müüki. Nagu eelnevast pikast sissejuhatusest selgub, oli kontsert lõhkemiseni täis müüdud.
Lisaks Mahavokile esines ka Hu, huvitav oli teda vaadata, sest varem pole ma neid lavalt esinemas näinud. Paar laulu tehti ka koos. Jälle väga huvitav - koos laulmas väga hea laulja ja jumala poolt antud imelise andega laulja. Kare Kauksi hääl ja olemus on midagi ületamatult imelist. Kahjuks aga, vähemalt mulle tundus, polnud võimendus päris täpselt paigas, mis tuli eriti välja just laulmisel - mõned pillid olid üle võimendatud, vahepeal kadus hääl - instrumentaalpalad olid täiesti korralikud ja nauditavad.
Enamuses kõik vanad teada-tuntud lood, oma tuntud headuses.
Täna on korduskontsert.

Üks liigutav lugu

Üks paljudest, on Maarja Kangro 48 tundi.
Pühendatud kõigile naistele, kel on samasuguseid probleeme ja headele, meestele, kes neid aitavad.
Peab vist kavva võtma "Ahvid ja solidaarsuse".
Ja täna kontserdi poole kihutades tuli raadiost parajasti saade "Mida sina viimati lugesid" ja Kivisildnik oli võtnud Kangro loomingut arvustada. Oi jeerum, mõtlesin, mis siit küll tuleb, sest teadagi täiskasvanud mehel ei sobi ju ometi tädikirjandusest rääkida.
Aga tuli suhteliselt mõistlik jutt, olin kohe imestunud. Ainult see Sõritsa poole pöördumise koht oli lauslahmimine, sest A see ei aita nagunii (sama, mis soovitada vaesel inimesel pöörduda suurkorporatsiooni vastu kohtusse) ja B Sõritsa on niigi miljonäär - aga no äkki Kivisildnik tahab saada müügi pealt oma osa, sest see on tõesti tulutoov äri. Õnnetuse pealt saab eriti kõvasti teenida, aga andke mulle andeks see mürgine kõrvalepõige.
Kuid kõiges muus osas oli seda arvustust lausa lust kuulata.

Minu Island

Mehelikult konkreetne, faktiderikas ja huumoriga vürtsitatud raamat sümpaatsest saareriigist, tema elanikest, loodusest ja eluolust. Hästi soovitatav neile, kes silmaringi laiendada tahavad või lihtsalt mõnusalt raamatuga aega veeta.

Päike paitab ühtemoodi

Nii sitajunni, kui päikesepoissi.
Kohe, kui see raamat ilmus (2006), mõtlesin et peaks ta läbi lugema. Ikkagi kodumaine kirjandus ja kultuuriajakirjanik. Aastaks 2010 oleme siis jõudnud selleni, et raamat on jõudnud minule vastuvõetava hinnani – 35 kr – ja ostsingi ta ära: et pärast hea oma lugemisringi sõpradega jagada ja emalegi lugeda anda.
Aga ma ei julge seda kellelegi anda. Kõik on ümberringi väikesed kodanlased ja selline raamat, kus suure kaarega pritsib kõikvõimalikke, peamiselt rõvedaid ihumahlu ja pirrud lõõmavad kahest otsast korraga, võiks nende meelerahu rikkuda.
Autor ise ütleb nii: Teenuse kujuna hoidsin silme ees sellist äput, heatahtelist, alati hammasrataste vahele jäävat valget varest.
Ja kahju hakkab peategelasest juba alates esimesest leheküljest. Milleks selline elu? Ma muidugi ei kahtle, et on inimesi, kes niiviisi elada tahavad, aga päriselt uskuda ikka ei oska. Seda enesehävitusinstinkti.
Piinlikult naljakaid seiku leidub raamatus palju ja tihti on tunne, et milleks ma pean seda lugema? Nagu raamatuski Teenus pornofilmi vaatamise puhul ütles ja teleka otsustavalt kinni keeras. Mina lugesin lõpuni, peategelase “ümbersünnini” päikesepoisiks. Aga päris lõpp jättis ikkagi otsad lahti. Kas saab temast nüüd uus inimene või jätkab ta ikka vanal kursil? Viimased leheküljed jätsid pigem mulje, et vanal. Vaene inimeseloom!

Elu pühitsus

Päris huvitav lugemine läti autorilt, ent minu jaoks vast liiga poeetiline ja ebareaalne. Keerulised sõnademängud ja unenäolised keerdkäigud.

Kaka ja kevad

Ülle Kaljuste loeb praegu Vikerraadios jutukesi lasteraamatust Kaka ja kevad. Ikka kaks tükki korraga. Äärmiselt tore kuulamine. Ka ettelugeja näib seda kõike väga nautivat. Ma ei tea, kuidas sellised jutud lastele mõjuvad – aga minumeelest on küll väga bro. Mulle lapsepõlves selliseid jutte ei loetud – lemmik oli Karlsson – kuid Kiviräha huumor läheb peale ka täiskasvanueas. Rohkem selliseid lastejutte ja kasvab rohkem normaalseid inimesi.

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei pea

Tähelepanu - uued pildid paradiisi radadelt.
Armastan vaadata vanu fotosid. Pulmad ja matused. Kadunukeste pildid on küll õudsad. Need paar matust, kus mul on olnud vajadus osaleda ja kui ema on öelnud, et teeme siis nüüd kadunukesega pilti, ma olen alati keelanud: milleks seda teha? Ema ongi mõistlik olnud ja nõustunud.
Seevastu on väga tore vaadata inimeste pilte, kuidas nad nägid välja noorelt. Eriti veel need fotoateljeedes tehtud pildid, igasugused taustapildid ja mulaažid. Mu vanaemal oli mitu sahtlitäit selliseid pilte + vanu postkaarte, eriti palju jumalast ja inglitest, taevas, koos pilvedega. Lapsena lugesin neid teateid, mis sellistele postkaartidele oli kirjutatud ja ei saanud väga palju aru. Praegu oleks huvitav uuesti lugeda, aga kus need pildid ometi nüüd otsaga olla võiks?

Täna ma mõtlen

... kas eluseikade meeldetuletamisel on üldse suuremat tähendust.
Ometi teeb Õnnepalu seda ja ainult seda kõigis oma teostes. Lugesin läbi Nigovi "Harjutused".
Tõnu Õnnepalu jutustab meile juba üle kümne aasta ühte ja sedasama lugu: haavatud eneseteadvusega homoseksuaali üksinduse lugu.
Ja mina lugesin tema raamatuid täpselt vastupidises järjekorras, oleks pidanud harjutustest alustama. Kunagi kui ilmus "Piiririik", lugesin selle läbi, kuid erilist muljet see tookord ei jätnud, küllap olin ise noorem ja püsimatum.
Sel talvel lugesin "Paradiisi" ja siis "Flandria päeviku".
Harjutused on neist kõige kurvem, siiram, hingekriipivam ja ausam. Tekib küsimus, et miks üldse peaks endast selliseid asju anonüümsele rahvahulgale rääkima, aga vastus on raamatus lk 301. See on nagu psühhoanalüütiku juures käimine:
Ma jutustasin sellele mehele ühte ja teist, sedasama, mida ma siin olen jutustanud, pluss-miinus. Ta kuulas professionaalsel ilmel. Kui kolmveerand tundi läbi sai, heitis ta pilgu kellale. Siis maksin ja läksin ära. Kergendus oli iga kord suur. Kes siis ei tunneks kergendust, kui saab ära rääkida. Jutustada oma tühist elu, millel pole rohkem tähendust, kui miljonitel või miljarditel eludel. Loomulikult peab selle eest maksma. Kes seda siis tasuta kuulata viitsib. Temalgi oli enamasti igav. Me suured draamad on suured vaid meie jaoks.
Ja siis on veel väga õige see koht, lk 303:
See on ikka minu viga olnud inimeste juttu juhisena võtta. Kuna ma ise ei tea, mis teha, siis on kõik nõuanded nii peibutavad. Nii hea oleks neid järgida. Aga inimeste nõuandeid ei tule kunagi järgida. Need lähtuvad vaid neist enestest, nende huvist või ükskõiksusest. Neid tasub kuulata, neid tasub kõrva taha panna, aga mitte võtta neid tegevusjuhisteks. Need on vaid tõe elemendid, aga mitte lahendused.
Lahendust ei olegi. Võib ju ka blogisse kirjutada ja ära rääkida, maksma (esialgu ehk) ei pea ja kergendus tuleb. Näiteks mina olen praegu haige ja näiteks see raamat nüüd miski teraapiakirjandus küll ei ole. Aga Tartu-aegadest oli huvitav lugeda, isegi sai seal samal ajal figureeritud, kuigi mina olin ühikainimene.
Huvitav, mida ta järgmiseks kirjutab, kust materjali ammutab? Esna looduspildid on ju ilusad, võiks teha fotoalbumi, aga see vist ei müü nii hästi, kui psühhoanalüüs. Ma soovitaks Õnnepalul minna ja elada natuke aega Veneetsias. Näiteks hullude saarel. Millised võimsad tunded, lagunemine, igaviku hõng - ja samas kiirustab mööda moodne maailm. Kõik need miljonid jaapanlased ja hiina suveniirid. Sealt peaks vägev raamat tulema. Mulle jättis küll võimsa mulje.
Võtan nüüd käsile Ristikivi eluloo, see peaks haigele inimesele samuti sobiv lektüür olema. Korstnapühkija on käinud. Jumal teab, mis on järgmine katsumus.

Olla, see tähendab tegutseda

Pilt Linnateatri kodulehelt
On kevad, on kiire aeg. Vaja on nuusutada rohu kasvamise lõhna, vaadata sinililli, kuulata punarinna trillereid, sõita rattaga, teha näpud mullaseks ning juua kasemahla. Sellepärast ongi lugemisega kehvasti. Vaevalt jõuab oma igapäevased lehed + EE +Sirbi + loodusajakirjad läbi lugeda. Eile just lõpetasin eelmise nädala Ekspressi lugemise ja homme tuleb juba uus. Raamatute lugemiseks jääb väga vähe aega, vaid paar lehekülge saab neelata enne uinumist. Hetkel on mul endiselt pooleli Ristikivi päevaraamat ja alustasin Nigovi harjutusi. Mõlemad raamatud on väga meeldivad. Küllap ma loen neid suvi otsa.
Aga võibolla jõuan ma nüüd rohkem teatrisse. Ükspäev käisime siin vaatamas 2007. a esietendunud tükki “Päike soojem, taevas sinisem”. No küll oli tore etendus. Tulid meelde vanad head Linnateatri ajad, kaasatud olid parimad näitlejad-raudvara, lavakujundus ja kostüümid viimase peal ja muidugi see näitlejate võrratu mäng! Kui täiskasvanud mängivad sedaviisi lapsi. Palun minge seda etendust vaatama, enne kui ta kavast maha võetakse.

Konnahääled

Seekordse Eesti Loodusega on kaasas CD - Konnalaulud. Soovitan soojalt.

Minu Itaalia

Järjekordne raamat “Minu ….” sarjast. Tore lugeda ja silmaringi avardada, tutvustab maad ja rahvast ning sisaldab itaalia toidu retsepte. Mis muud öelda, kui et soovitada kergeks lugemiseks.

Крокодил Гена и его друзья

Minu kätte sattus üks iidne raamat - Eduard Uspenski "Krokodill Gena ja teised muinasjutud", välja antud 1989 Eesti Raamatu poolt.
Otsisin siia internetist pilti sellisest Potsatajast, nagu ta on seal 1966. aastal ilmunud raamatus, joonistatud Gennadi Kalinovski poolt, aga ei leidnud. Igal pool on ainult Leonid Švartsmani variant, mis pole ka halb, kuid see esialgne on siiski võrratult parem.
"Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele."

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.

Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Väga armas lugu. Tuleb meelde lapsepõlv ja palju muud. Kas pole imeline, et aastal 1966 sai Venemaal sellise raamatu kirjutada?
Ja muidugi sisaldab see raamat veel ka jutud: "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".

Mina, vandersell

Liis Kägsepa teine reisiraamat. Piirkond on ikka Lõuna-Ameerika. Tavaliselt on nii, et kui oled miskist heast/uuest/huvitavast asjast maigu kätte saanud, siis tahad seda ikka ja jälle uuesti mekkida. Nii ei püsinud ka Liis kaua hallil ja rutiinsel kodukamaral, vaid pakkis jälle koti ja suundus uusi elamusi jahtima.
Siiski on tavaliselt nii, et "the first ... is the deepest".
"Mina, vandersell" oli huvitav lugeda, aga esimese raamatu värskust tal polnud. Lisaks pidin lugemise käigus tõdema, et olen neid jutukesi juba enne kusagilt lugenud, ilmselt Ekspressi Kohvrist. Natuke häiris ka blogilikkus, igasugune oma elu tühja-tähja (mis on selline muidugi ainult võõrale lugejale) pikk jutustamine. Tänapäeval, kus terve sotsiaalvõrgustik on taolisi avaldusi täis, siis ühel hetkel tunned, et nagu ei viitsi enam.
Aga võibolla olen ma liiga kriitiline.

Borat

Tegelikult ma ei teagi, kas eile televisioonist tv3 kaudu minu ellu roninud film üldse väärib ära märkimist - seda enam, et ma ei ole siin kirjutanud oma viimase aja filmielamustest 1., 2. ja 3. - aga ma teen seda siiski. Imelik fenomen, et Borat seda minuga teeb, kusjuures ma algul mõtlesin, et vaatan vaid esimesed kümme minutit ja pärast vaatasin lõpuni. Piinlik, ebameeldiv, kuid kohati metsikult naljakas, Esto TV kuubis, U.S ja A. variant.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine kedagi või midagi paremaks teeb. Aga igatahes vaatasin ära, naersin, punastasin piinlikkusest. Tegelikult ma seda filmi pigem ei soovitaks.

Urmas Kibuspuu ainult 31 aastat

Raamat, mis algab ja lõpeb surmaga.

Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas."

Marko Kibuspuu abikaasa Helle: Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...

Ei tea, kas asi on selles, et see elulooraamat on kirjutatud pärast Kibuspuu surma ja ta pole ise saanud kuidagi mõjutada ilmuvat - aga see raamat erineb mõnevõrra viimasel ajal rohkelt üllitatud elulooraamatutest. Raamat on täpsem, tõsisem, tõsiseltvõetavam. Näha on, et koostaja on püüdnud olla loogiline ja erapooletu. Kindlasti on see raamat teatriajaloolastele väga meeltmööda.

Minul tekitas see rohkelt assotsiatsioone ja nostalgiat, tuli tuttav ette nii kool, õpetajad, isegi ERKI ettevalmistuse kipspead. Ja "Popi ja Huhuu" ning "Harold ja Maude", mis minu lapsemällu tugeva jälje jätsid. Hilisemad etendused ja teleteater ning filmid on kõik juba ühtlases tavalises sumus.

Mina ikka kurvastan natuke. Terve selle lennu pärast. Elu on täis ebausku ja raamatus on räägitud, kuidas õpilased armastatud õpetajale oma teklid hauda järele viskasid. See ei olnud hea mõte.

Teised arvavad:
Andres Laasik
Pekka Erelt

Flandria päevik

Siin on nüüd mõnda aega olnud vaikus, aga mitte sellepärast, et ma midagi ei loeks, vaid et see, mida ma pikka aega nautisin, nõudis süvenemist ja mitu korda läbi mõtlemist.

See raamat tuleb su juurde, kui tuleb aeg ja endast ühe õie sulle kingib. Kui oled valmis seda vastu võtma. Internetis sobrades tuli ette, et Kati Murutar näiteks arvas, et igavamat raamatut pole ta elus lugenud ja Kadri Kõusaar, et liiga vähe actionit ja kirge. Aga ma ei räägi seda halvustamiseks või nii.
Lihtsalt on inimesi, kellele see raamat ei sobi, inimesed ongi erinevad.
Mulle igatahes sobib.

Ja ega ses raamatus õieti midagi ei juhtu ja midagi erilist ei öelda. Tavalised mõtted heegeldavad oma silmuseid, minnes vahel algpõhjusest väga kaugele ja suure ringiga tagasi jõudes. Nii nagu me kõigi mõtted rändavad, nagu pilved taevas. Kahjuks muidugi ei ole aega neid pilvi loendada, saati siis üles märkida.

Räägitakse kõigest: hetkeolukorrast - oma justkui vangisolekust ja äratahtmisest, inimene tahab ju alati ära: kui ta pole kodus, siis tahab koju ja kui on kodus, siis ära, vaadeldakse maja ümbritsevat maastikku, loomi ja inimesi, vestetakse muinasjuttu ja oma unenägusid, internetist, kinnisvarast, inimesest - kes on ühesugune igal pool, nii Flandrias, kui Eestis, isegi aprillirahutustest. Vaadeldakse leplikult elu.

Näiteks:
Vanasti arvasid humanistid, et kui inimene vabastada alandavast ja raskest tööst, siis pühendub ta luulele, kunstidele ja filosoofiale, inimarmastusele ja enesetäiendamisele. See osutus valearvestuseks, sest lähtus valedest eeldustest. Füüsilise töö pidamine raskeks ja alandavaks on vaid kiriklik ja aadellik eelarvamus. Humanistid oleksid ju võinud ringi vaadata ja veenduda, kas need, kes juba olid põlvest põlve vabastatud sellest raskest ja alandavast needusest (oma palge higis pead sa oma leiba sööma), on pühendunud luulele ja filosoofiale või valdavalt siiski millelegi muule.
Kindlasti teeb haridus inimesi paremaks. Aga ainult õige natuke. Ja õieti pole seegi kindel. Mugav elu teeb inimese paremaks, sest mugavam on teistesse mitte puutuda, kui sul kõik vajalik olemas on.
/---/
Ma ei tea, millal sigines inimkonda see arvamine, et elu peab minema järjest paremaks.Mõned süüdistavad selle progressiusu eelduste loomises - nagu muide üldse kõiges - kristlust, sest see asendas vana tsüklilise ajataju (kõik kordub ja pöördub tagasi nagu aastaajad, kuu ja päike oma ringkäigus) finiitsega, kujutlusega aegade otsast, mille poole me liigume.
/---/
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Mis on inimese heaolu? Süüa kõht täis (ja mitte niisama, vaid seda mis maitseb), olla ilma eest varjul, magada parajalt soojas toas jahedate puhaste linade vahel, "omada" meest või naist, soovitavalt ka lapsi, kes sind vajalikuks peavad ja armastavad, mitte iga minut karta oma elu pärast. Ühesõnaga, rahu, hirmuta olek, parasjagu põnevust. Asi muidugi selles ongi, et seda heaolu on raske määratleda, sest seda pole. Ta on seal, kus meid ei ole. Kui kõht on head-paremat täis, hakkab ta valutama, tervis läheb käest ära, tuleb end piirata. Juba vist miljonid lääne inimesed vaevlevad toitumishäirete käes ja miski ei müü paremini, kui toit, mis maitseb hea, aga kus on 0% rasva, 0% seda ja 0% teist. Ühesõnaga, mis polegi toit. Toit, mis oli tuhandete inimpõlvede fantaasia, unistus, on muutunud hirmu allikaks. Söömine kohutab. ja kui ollakse "end täielikult vabastanud raskest ja füüsilisest tööst" ja ainsad kehaosad, mis veel ennast vaevavad arvuti ees, on tagumik, sõrmed, kael ja silmad - siis tormatakse õhtul end piinama kõiksugu hirmsatel masinatel, mis suurlinnades võtavad enda alla juba terved majad, nagu vanasti vabrikud oma majadega. Denderwindeke teel on üks trenažööride, jõumasinate-, jooksu-, tõste-, tõmbe-, sirutus-, venitus-, kummardus- ja kiskumismasinate pood. See on tehtud vanasse kabelisse ja seal need läikivad monstrumid seisavad, kõrgete kaarakende taga nagu mingi püha piinamisruum, mis ootab patukahetsejaid.

Kuldse vangikongi kodulehekülg

Kirjanduse tähestik: Flandria päevik

Autor ise ajalehes.