Suve esimene päev möödus kindad käes

Sest rattaga sõites on veel külmem kui muidu.
Aga selle aasta suve algus on olnud väga külm. Merre ei kisu ja jumal tänatud - masuuti on ikka kõik kohad täis. Juuresolev pilt on tehtud täna Suurupi piirivalvekooli juures. Vaatan neid masuudilaike ja mõtlen, et millal loodus ometi sellega ise hakkama saab (nad ütlevad, et pidavat saama) ja kas see toimub enne, kui uus reostus tuleb. Sest midagi ju ei tehta tulevaste masuudireostuste ärahoidmiseks.
Korjasin rannast kaasa puhkajate poolt sinna jäetud veinipudelid. Ja mis uus trend see veel on, et loodusesse tehakse graffitit? Milles on süüdi puud, kivid ja sammal?

Ahto Muld "Loomade elu"

Vaimustav vahelugemine.
Apollos võib selle raamatu leida lastekirjanduse sektsioonist. Loomulik ka: pildid - värvi ise, luuletused ...

PELIKAN: Sul on midagi puudu või?
KONN: On küll.
PELIKAN: Okei, okeii. Ma toon!

Andropodermiline bibliopeegia

Kohutav! Keegi inimene on oma vaimujõudu kulutanud, et selline asi välja mõelda ja keegi veel, et ellu viia. Kas inimnahka köidetud raamat muudab maailma paremaks?

Vanim säilinud inimnahka köidetud raamat ajaloos on ilmselt üks 13. sajandi Prantsuse piibel. Osana piinamisest köideti aga 1606.aastal ühelt Inglismaa nn püssirohuvandenõusse segatud preestrilt väljapressitud tunnistused tema enda nahka, pärast seda kui mees oli üles poodud.

Vahearuanne lugemislaual toimuvast

Paberraamatutest: panin riiulisse tagasi "Lingvistilise metsa". No ei ole selline tähtede seis praegu, et saaksin seda nautides lugeda (kuu aega on vähemalt proovitud, esimesest peatükist pole edasi saanud). Võibolla talvel on rohkem aega süveneda. Ja kindel, et võõrsõnade leksikon peab kogu aeg kõrval olema. Peaaegu igalt leheküljelt leiab mõne sellise sõna, mis väärt leksikonist järele vaadata.
Sattusin raamatupoodi ja ostsin suvelugemist, need on siis uus Hargla ning Gunnar Aarma elutarkused. Head lihtsad raamatud lihtsale inimesele õhtuseks une-eelseks lugemiseks. Kusjuures Harglaga hakkasin juba pihta ja tundub nii põnev, et paukselt unerüppe ei lange.

Teel olles kasutan nüüd lugemiseks ainult ipadi. E-luger on koguaeg  kurvalt kodus. Lihtsalt kahte apastraati ei raatsi kaasas vedada ja pad on nagunii - seal on kogu suhtlus, meilid, digiajalehed ning ka e-raamatud.
Andsin e-lugeri nüüd emale edasi. Seal ta saab ka fondi nii suureks teha, et prille pole vajagi. Emale meeldis täitsa.

Monet'st Picassoni

 Näitus Albertinas.

Konstantinoopol

Supilinna poisid

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Sümpaatne raamat, soovitan.

Sirp kirjutab.

Muumioru jutud

Näitusemuljed keerlevad mul peas, tahtsin järele vaadata, mis nende tegelaste eestikeelsed nimed olidki ja otsisin välja oma majapidamises oleva muumiraamatu. Raamat pärineb aastast 1994 ja selle kinkis mulle vend. Pean tunnistama, et raamat oli paraja tolmukorra all, aga raamatu vahel leidus üks paber märkmetega üheksakümne tollendamast ja ajaleheväljalõige Jüri Rato "Teretulemski!". Ilmselt on see artikkelgi 20 a vana. Hea artikkel.
Lugesin esimese hooga läbi jutu Filifjonkast, kes uskus katastroofe. Omal ajal ma arvasin, et see Filifjonka oli närvihaige napakas, aga praegu ma saan tast suurepäraselt aru.
Siis lugesin veel lood maailma viimasest lohest ja koduvanast, kes armastas vaikust. Niivõrd armsad, nii mitmetähenduslikud lood.

Aga nendest nimedest: seal olid kõõtsud, pumpsud, mymlad lisaks hatifnattidele,  Urrile, Väikesele My-le, Piisamrotile, Sekeldajale, Nuuskmõmmikule, Tutsikule ja Lipsikule.
Tutsiku prototüüp oli Tove Jansson ise, Lipsiku eeskuju aga tema elukaaslane Vivica Bandler.

Tove Jansson 100 näitus Ateneumis

Kes sel kevadel suvel Helsingisse satub, võiks ka Ateneumis ära käia.

Muraste ranna masuudireostus

Kuna masuuti kinnihoidev jää on nüüdseks sulanud, siis koristustalguid enam ei tehta. Masuut on sulanud ja pinnasesse imbunud Edaspidi peab loodus ise reostusega hakkama saama.
Käisime uurimas, kuidas olukord on. Kivitehase vana sadamakoha juures leidus masuuti küll. Seal peab suve läbi ettevaatlik olema.

Kõige vastikum on masuudine pilliroog. Koristustalgutel sai selline pilliroog prügikottidesse topitud, kuid seda leidub ikka. Kui mõni lind siia pesitsema peaks tulema, siis oleks kurb. Ka koerad, kes sellisest roostikust läbi jooksevad, on pärast masuudised.

Masuut rannarohul.

Piirivalvekooli juures olevad kulpad on õnneks enamvähem pääsenud. Ainult neeme tipul kivide peal leidub masuudilaike.

Merevee tase oli täna haruldaselt madal.

Neljakuune panda

Avastasin Ajariimi. Priit Liivik on nagu noor Ilmar Trull.
Väga hea:

Seda moekat läpparit on mugav kaasas kanda.

See kaalub samapalju vaid,

kui neljakuune panda.

Llihtsalt ole nagu siis, kui sa Päikese käes energiat vastu võtad

Õnnelik suhe Saatuse lained lihtsalt lükkasid selle raamatu mulle ette ja ma võtsin ta vastu. Hästi ilus kaanekujundus kutsus lugema, kuigi autorist ma suurt midagi ei teadnud või kui – siis vaid tema tegevusest moedisainerina.

Hm. Ma arvan, et kasulik lugemine. Mõned terad raamatust:

Igaühe isiklik asi on ennast õnnelikuna hoida.

/---/

Mina ei julgusta inimesi oma probleemidest liiga palju rääkima, sest see toodab juurde soovimatuid probleeme.

/---/

Sinuga tahetakse koos olla selle pärast, et sa oled lõbus, õnnelik ja tark. Olla sinuga koos on parim asi, mis juhtuda võib. See on põhjus, miks sinuga koos ollakse, mitte kohustusest ega üksinduse peletamiseks.

/---/

Kõik saavad täpselt seda, mida nad usuvad.

/---/

Nüüd tuleb mind eriti puudutanud koht, sest selle probleemi üle olen viimastel nädalatel palju mõelnud:

Üldsuse üllatuseks lagunevad suurpered, kus arvatakse kõik ideaalne olevat. Koost laguneb „maa sool“, ühiskonna alustala: traditsiooniline pere. Pere mõiste laieneb ja esikohal on isiklik areng. Tulevikus hakkavad mees ja naine koos olema ainult selleks, et jagada rõõmu ja kogemusi. Teisiti ei ole enam võimalik.

/---/

Sulle võib tunduda, et sa pead nüüd vastuvõtmiseks midagi tegema. Sa ei pea tegema mitte midagi, mida vähem sa teed, seda kergemini kõik tuleb. Sul pole vaja midagi teha, lihtsalt ole nagu siis, kui sa Päikese käes energiat vastu võtad.

Lihtne ju? Kellele ei meeldiks päikesepaistel olla.

Suurupi piirivalvekooli rannas ikka veel masuudireostuse jäljed

Kahjuks on meri ikka veel masuudilaike välja uhtunud, kuigi koristati ju kõvasti. Reostus ise toimus juba üle kuu aja tagasi.

Kohustuslik kirjandus

Christine Nöstlinger
Greteke Sackmeier
Saksa keelest tõlkinud Toomas Toomra
176-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Avita lasteraamat
Avita 2001

Raamat on läbi müüdud 

Kuidas sattusin mina seda raamatut üldse lugema? Pärast vereloovutust taastusin natuke aega seal diivanil ja võtsin pakutud raamatu lugemiseks. Lihtsalt huvitas, mis kohutavalt koleda kujundusega raamat see on. Sisu oli aga küljendatud vähemalt 11 punktises šriftis, mis minu jaoks on kohe raamatu atraktiivsust tõstev faktor (prillid olid jäänud tööjuurde). Ilmselt olid need raamatud Avital üle jäänud, et neid doonoritele pakuti, terve virn oli seal. Algus tundus intrigeeriv ja võtsin raamatu lugemiseks kaasa.

Esialgu suhteliselt naljakana tundunud "paksude pereelu" muundus kiiresti: pealtnäha hästi läbisaav pere lõhenes, mamma hakkas enda õiguste eest võitlema ja lapsed sattusid kahte leeri. Loole keerati veelgi vinti juurde, põnev lugemine. Lõpp saabus pea, ei olnud nii hea, otsad jäid enamvähem lahti. Iseasi, kuipalju nüüd teismelistel elukogemust on sellise loo lugemiseks ja kelle poolele nemad end positsioneerivad.

Totu kuul

Lapsepõlves, mäletan, meeldis mulle "Totu kuul" rohkem, kui esimene Totu raamat, sest ta oli põnevam. Milline fantaasia: Kuu sees on teine kuu, kaalutus, seiklused ...
Roiskuva kapitalistliku ühiskonna kujutamine, millest laps midagi aru ei saanud, pakkus nüüd üle lugedes muigamisainet. Lollide saar kujundina on väga hea. Isegi Kuu linnade nimed olid ameerikapärased, näit Fantomingo, Presston, San Parmo.
"Head miljonärid", kes kasvasid ümber, nagu Coifield ja "halvad" nagu Kalmare. Väga hea käsitlus on siin:
Kogu seltskond, kes kuulinnades, mille nimedki on tähelepanuväärsed: Los Paganos, Los Sigados, Panoptikum, Fantomingo jne, ringi askeldab, sarnaneb väga nende karikatuuridega, mida üleliidulised ajalehed Pravda ja Izvestija oma välispoliitika-kirjutiste illustreerimiseks avaldasid. Eesti lehtedes ma niisuguseid ei mäleta, igal juhul 1970-ndatel enam mitte. Kui pankur, siis teadagi hiigelpaks ja sigariga; kui vabrikant, siis musta silindri ning jalutuskepiga; kui lihtne inimene, siis kondibukett ja ilmtingimata jalavarjudes, mille ninad on irvakil. Samasugune kindlakskujunenud tüüpvälimus kehtis ka teiste kohta: politseinikud, kohtunikud, aferistid, kurjategijad (obligatoorselt päikeseprillidega!), teenijad, teenindajad jne. Loomulikult on kõik raha eest ostetav ja müüdav: ajakirjandus, kohus, politsei ja enesestmõistetavalt ka Suur Pulament ehk parlament, mis teeb täpselt seda, mida rahatuusad ütlevad. Lihtinimesel mingit sõnaõigust ei ole, teda ainult nööritakse igalt poolt. Ühesõnaga, lastepäraselt äraseletatud kapitalismi poliitilise ökonoomia kursus, lusikaotsaga ajaloolist materialismi lisaks.
Tore lugemine ikkagi.
Huvitav, kas raamatu ideoloogia on mind kuidagi alateadlikult mõjutanud ka? Praegu tundub küll, et pigem isegi vastupidi.

Kas teie teadsite, et Totu-lugusid on jätkanud Nossovi lapselaps? Ma igaksjuhuks jään vanade Totude juurde.

Minu Austraalia

Lobe lugemine neile, kes tahavad teada, mismoodi Austraalias on.

Luus

"Luus" on Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud arenguromaan, mis kajastab autori põlvkonnakaaslaste probleeme ja arusaamu.

Hea väljend – arenguromaan.
Eks ma ise nooruses olin raskelt vaimustunud Indigost. Ise ka ei tea, miks ma just Luusi ostsin seekord. Lugesin paarkümmend lehekülge, aga enam ei suutnud. 
See raamat jääb must lugemata.

Imeline saar - La Gomera

Kas Ameerika on olemas?

Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009 
Huvitav lugemine. Ameerika valge keskklassi eluolu igapäevakirjeldus Sirje Kiini, sisseelaja silmade kaudu. Kirjad kodustele on huvitavad, sisaldavad lisaks eraelulistele seikadele ka palju niisugust, mida mina enne Ameerikast ei teadnud. Ega see muidugi mingi ilukirjanduslik teos ei ole, eriti lõpu poole. Aga pole vajagi. Tähtis on suhtumine, mis erineb kardinaalselt Minu-Ameerika raamatute suhtumisest. Lihtsalt võetakse elu ja asju nii nagu nad on. 
Seda võiks lugeda, minu arvamus on sest raamatust täitsa samasugune.
Autori intervjuu Eesti Naisele
Sirje Kiini kodulehekülg, millest ka raamatus räägitakse ja mille talle abikaasa kinkis. Viimasel ajal täieneb küll visalt. Kas Facebook on selle koha üle võtnud?

Altari viimine

Uue aasta lubadused: suudan öelda ei

Totu ja ta sõprade seiklused

Armastatud lasteraamat väikestest marakannidest, kes elavad ühes muinasjutulinnas. Marakannirahva kõige kuulsam esindaja on aga põnn Totu, kes torkab teiste hulgast silma oma helesinise mütsi, kanaarikollaste pükste, oranži särgi ja rohelise lipsuga. Muidugi ka sellega, et ta mitte midagi ei tea ja alatasa sekeldustesse satub.

Kõik need kolm pimedat talvekuud tegelesin lapsepõlveraamatu ülelugemisega. Praegu mõjus see raamat nii, et tuli meelde see tunne, mida lapsena sai adutud, lisaks praegune täiskasvanulik "asjadest arusaam".
Geniaalne raamat, psühholoogiliselt õudselt head kujud, inimeste -tüüpkonnad lausa. Peaaegu iga persooni saaks mõne tüükonna alla liigitada.
Kõige rohkem meeldis mulle just raamatu esimene osa, lood "Totu hakkab kunstnikuks"-tüüpkonnast. Teine osa ja seiklused Päikeselinnas kaldusid mõne kandi pealt juba liiga sotsialistliku ühiskonna aegse kommunismi-nirvaana-unistuse suunas. Aga üldiselt ikka ka väga hea. Kuidas kolm eeslit marakannideks moondati ja mis sündmuste laviin sellele järgnes. Kuidas teater muutus nii novaatorlikuks ja muusika nii kakofooniliseks, tuleb tuttav ette?
Vahel tundub, et maailm on seepärast imelikuks muutunud, sest meie hulgas on liiga palju eesleid. Tuleks ometi kohale võlur ja teeks nii, et asjad läheksid kõik tagasi õigetele kohtadele.

Head uut, imederikast aastat!

Alacant

Üks Doris Kareva luuletus (Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi)

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Revolutsiooniline situatsioon

Esiteks, ma ei saa aru, miks nad ütlevad, et Sirp oli igav ja Tarand ei saanud juhtimisega hakkama. Mul paljud tuttavad on viimasel skandaali puhkemise järgsel nädalal Sirbi avastanud ja moodne on ringi liikuda, Sirp käes. Kuid mina olen Sirbi tellija ja lugeja olnud ikka juba väga kaua. Minu jaoks polnud Sirp igav. Vabalt võiks samamoodi jätkata. Ma loen ja maksan ainult sellise Sirbi eest.

Teiseks, Kenderi hävituspataljoni-jõuk ei meeldi mulle absoluutselt. See on mingi maffia ja käitub sellele vastavalt. Mis on neil ühist kultuuriga? Isegi Vares-Barbarusel oli rohkem. Meenutab neid 40ndate aastate riigipöörajaid, kes ise ka aru ei saanud, mida nad teevad. Süüdimatud egoistid. Kui tahavad lehte teha, tehku ise endale leht algusest peale. Kuritegu on lubada neid Sirpi pilastama.

Kolmandaks, nüüd on selge, et see pomm, mida praegune kultuuriminister tahtis kultuuriministeeriumisse visata, ongi tema ise ja on juba visatud.

Mis siin riigis toimub üleüldse ja kellele see on kasulik?

Ära häbene seda, mis pole häbi*

Mina olengi see inimene, kes polnud ühtegi Ilmar Raagi filmi veel näinud, enne kui sattusin „Kertut“ vaatama. Sedagi mitte omal vabal tahtel, sest niipalju teadsin, et „kerge“ film see ei ole. 

Mingi lumm ja paine on selles filmis sees. Kuigi see lugu, mida seal räägitakse, on võib-olla tavaline. Nii räägitakse, et olla tavaline väikestes külaühiskondades. Mina ei tea.

Tohutult hea näitlejatööd, üldse kogu see film. Kõik see on nii liigutav. Ja muidugi Mari Pokineni muusika selles filmis. Ostsin nüüd sellejärgmise plaadi „Maa saab taevani“ ka endale. Häid asju peab ju toetama.

Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, mille kohal tippu ei näe mu silm

Kuid mu väike elu siin on ainuke, siin on kõik mu valu ja mu viimne vaimuke

Nii ma siis olen kuis saan, taevas ka minu üle on ta

Nii ma siis usun, kord saan et taeva tippu näha ma

Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea

Ei pea olema ma kena vaid lihtsalt iseenda vastu hea .…

_____________________________________________

* Sven Grünberg

Puuvillanoppijad

Bruno Traveni Puuvillanoppijad.  

See e-raamat sattus minuni väga imelikku teed pidi, nimelt sain ta kingituseks Hooandja keskkonnas toetuse andmise järel. Vaevalt et ma seda raamatut muidu oleks hakanud lugema, kuid hea, et hakkasin – tegu on väärt asjaga.

Kirjeldatakse töölisklassi elu 20. sajandi alguse Mehhikos. Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kes üht või teist tööd liiga raskeks põlgavad, palka väikeseks peavad või depressiooni põevad. Tolle aja inimesed pidid töötama selleks, et saada süüa ja ellu jääda ning nad tegid seda. Keegi ei otsinud elu mõtet, kerjanud, põdenud depressiooni ega mõlgutanud enesetapumõtteid: Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged!

Kõigepealt satub mina-vormis jutustaja Gales kummalises seltskonnas puuvillapõllule saaki koristama. Õige pea ta taipab, et loodetavast palgast ei piisa isegi ellu jäämiseks ja töövahendi – oma keha – töövõime säilitamiseks: Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseid, pajatas meile Abraham (neeger) vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning järele jääb ainult luu ja nahk, antakse neile jalaga.

Ja kuigi tundub, et puuvillanoppijate elu pöördub lausa kriminaalromaani sarnaseks, siis ei - sümpaatse ellusuhtumisega peakangelane elab selle töö üle ja raamatu teises osas satub ta linna pagaritööstusesse.

Olete pagar?

Ei, mul pole küpsetamisest aimugi.

Või nii, ütles ta nüüd ikka veel umbusklikult. Kas te tortidest midagi teate?

Söönud olen neid küll, sõnasin – aga kuidas neid tehakse, sellest ei tea ma mitte mõhku. Tahtsin seda just õppida.

Siin on teile üks sigar. Võite tööle asuda täna õhtul kell kümme.

Ja nii see lahti lähebki. Kohe selgub ka, et uus tööandja on äärmiselt kitsi inimene.

.… senjoor Doux oma raha paar tundi kauem peos hoida tahtis ja et ta oli ostnud meie tööaja, meie elamisaja mitte tundideks, vaid kogu nädalaks, ning meie elu iga minut kuulus temale, mitte meile endile. Ta maksis selle eest. Kui see meile ei meeldinud, hüva, võisime ju minna. Võisime minna ja nälgida. Töövõimalusi leidus harva. Ja kui oligi mõnda tööd, siis napsasid selle pärismaalased, kes leppisid palgaga, millest elada ei saa, kuigi pärismaalased näisid sellest elavat koos perekonnaga.

Mis meil üle jäi? Nälgida või teha, nagu härradele meeldis.

Peagi satub peategelane streigikeerisesse, ta imetakse kaasa ja ilma jääb ta pagaritööstki.

Teose lõpuosas satub Gales veisekarja ajajaks ning tundub, et lõpuks ometi on ta leidnud meeldiva töö ja mõnusa keskkonna. Väga liigutav on kirjeldus, kuidas ta hobuse taltsutab ja üleüldse mulle meeldib peategelase ellu-, inimestesse ja loodusesse suhtumine. Headus liigutab. Ning vagabundi elu tundub romantiline.

Tänamatus on inimeste loomuomadus, millega õpitakse leppima, ilma et see meelepaha tekitaks. Loodus on aga tänulik iga pisiteene eest, mida talle osutatakse. Ükski loom ja ükski taim ei unusta lonksu vett, mida talle pakutakse, või peotäit sööta või mütsitäit väetist, mis neile on antud. /---/

Minu kari! Minu uhke kari. Olin teda juhtinud üle jõgede ja kaljumägede, olin teda kaitsnud ja hoidnud, olin talle muretsenud toitu ja vett, olin lahendanud tülisid ja ravinud ta tõbesid, olin teda õhtust õhtusse magama laulnud, tema pärast muret ja meelehärmi tundnud, värisenud ja rahutut und näinud, nutnud, kui mõni kaduma läks. Jah, ma armastasin teda, armastasin otsekui oleks ta minu liha ja veri. Oo sina, kes sa juhtisid sõdalaste hulki üle Alpide, et rahulikele maadel tuua surma ja tuld, mida teadsid sina täiuslikust väejuhi-õnnest?

No kas see see pole lihtsalt suurepärane? Nagu ka tähelepanek sõnade lendulaskmisest ja mis nendega hiljem juhtub:

Nii läheb ikka, kui inimesed sul sõnad suust võtavad ja siis pealegi pahupidi pööravad. Ei tarvitse siis tõepoolest imestada, kui inimesed endale võltsarvamusi loovad. Nad peaksid kord ka teisi lõpuni rääkima laskma. Aga ikka ja jälle peavad nad ennast segama vaadetesse, mis teistele inimestele kuuluvad. Pole ime, et tulemuseks on lausa lollus. Siinkohal raamat lõpeb.

Kahjuks kubiseb tekst trükivigadest. Päris kindlasti on see absoluutselt toimetamata. Võib-olla on mõned vead ka e-pub formaati viimisel tekkinud: kuidas muidu saab tekkida selline viga, et sõna „olles“ on raamatus „011les“?

Selle salapärase, ilmselt skandinaavia või saksa päritolu, hiljem mehhiko kodakondsuse omandanud kirjaniku loomingut saab kuulata ERR vahendusel.

Rahva Raamatu kinkekaardiga ei saa osta e-raamatuid ega saa saamagi! Protesteerin

Vähemalt ei tee nad midagi selleks, et saaks. E-raamatute ostmiseks olevat spetsiaalsed e-kinkekaardid, mida saadetakse vaid digitaalselt (e-posti aadressile) ja kuuldavasti võivad need minna otseteed junkmeili. On esinenud olukordi, kus kingi saaja jääb seega oma kingist ilma ja ei saa teadagi, et talle kingitus tehti. Kinkija ei saa samuti teada, et tema kingitus pole pärale jõudnud.

Nõme olukord. Ja veel nõmedam, et pood ei kavatsegi midagi ette võtta, et luua süsteemi, kus saab pöörata paberkinkekaardi e-kinkekaardiks. E-raamatute leviku seisukohalt tõsiselt diskrimineeriv.

Teekond päikeseloojangu poole

Santorini on pisike saar ja seal jätkub aega ka rohketeks jalgsimatkadeks. Kui hakkasin matkaradu uurima, jäi silma teekond saare pealinnast Thirast (kohalikus keeles tähendab see küla) kuulsasse päikeseloojangu imetlemise paika Oiasse. Tavaliselt vist matkatakse Oiast Thirasse, meile aga tundus mõnus teha teekond päikeseloojangu poole. Oia päikeseloojangud on ju maailmakuulsad!
Thirasse sõitsime liinibussiga.

Ja sealt hakkasimegi minema piki rannikut, mööda iidset külateed, mis nüüd on ääristatud uhkete hotellide ja eksklusiivsete restoranidega. Santorini on üks kallis koht, tänu arvukatele kruiisilaevadele ja rohketele vene turistidele. See kant on venelaste seas unistuste abiellumise koht ja meilgi õnnestus näha paari pulmapidu ning pildisessiooni. Ega mina sest suuremat hoolinud, pigem uudistasin neid kaastundlikult.

Matka pikkus oli umbes kümme kilomeetrit ja matkamistingimused väga head: oleks võinud isegi sandaalides selle tee läbida, vabalt. Thirast väljudes tuleb hoida pigem vasakule, piki mere äärt kulgevale vanale teele, et mitte sattuda uuele maanteele, autode sekka.
Taamal poolsaare tipus kumavad valge lumena Oia linna müürid.

Teel kohtasime mitmeid pisikesi kabeleid, igatahes oli kabeleid rohkem kui teisi matkajaid. Kabelid olid lukus ja kinni, vastupidiselt üleval mägedes leitud kabelile, kuhu sai sisse minna, raha annetada ja küünlad süüdata.

Vana kivine külatee annab aimu, missugused olid vanasti Santorini teed. Eeslitega reisimiseks sobivad. Nägime ka arvukalt eeslitransporti kasutavaid kohalikke vanamehi. Miskipärast istusid nad eeslite seljas küljetsi, võibolla sellepärast, et niiviisi ei lohise jalad mööda maad? Või siis on vanainimestel puusaliigesed haiged (see on minu teooria), muuladega sõideti ka palju ja muulad on eeslitest palju kõrgemad.

 Ilus.

 Sellistel teedel matkata võiks ma lõpmatult.

Päike hakkab laskuma.

 Sama koht panoraamvõttes. Tuleme vasakult, kulgeme paremale.

 Vahepeal kadus tee päris ära. Kui kusagil üldse matkasaapaid vaja oleks, siis just siin. Et kivikesed nii kergesti kinga sisse ei läheks.

 Järjekordne kabel.

Oia juba paistab ja päike aina laskub.

Päikeseloojangut on tulnud jälgima tohutud massid.  Väga raske oli leida kohta, kust üldse midagi näeks. Tänapäeva kommunikatsioon ja masside võime rännata suurel kiirusel kohta, mida parajasti reklaamitakse, on hämmastavad. Ma soovitan tõsiselt sellest atraktsioonist eemale hoida.

Selline ta on - kuulus Oia päikeseloojang.

Viibisin paar nädalat tagasi Kalanas ja vaatlesin sealset päikeseloojangut. See oli tuhat korda kaunim veel!

Aga matk oli ikkagi tore ja meeldejääv.

Sünkroonist väljas

Päris põnev näitus.Seisin eriti pikalt Messi installatsiooni ees.
Paljajalu. Aga kui sul kohe alguses kästakse saapad jalast ära võtta, siis see mõjub kuidagi kummaliselt. Alandlikukstegevalt. Hea, et kõiki riideid ja pesu ära ei pidanud võtma. Kunagi ei tea, mida NAD järgmiseks teha käsevad: e-valimised, sõeluuringutes osalemine, saabaste ära võtmine … Teisest küljest – kui ma oleks keeldunud saapaid ära võtmast, siis nad poleks mind ilmselt näitusele sisse lasknud, kuigi pilet oli ostetud. Mis õigusega?
Lahkudes küsisin valvuritädilt – et see ei jääks mind vaevama – et miks õigupoolest pidi saapad ära võtma. Selleks ajaks oli juba palju rohkem külastajaid saabunud, kes kõik vaatlesid/kuulasid näitust ilma saabasteta. Tädi vaatas mind sellise pilguga nagu vaadatakse lolli: no kas te ei saa aru, siin on ju vaipkate maas. On jah, mina arvasin, et vaipkate ongi helide summutamiseks. Aga NEMAD on välja mõelnud, et porised saapad (kusjuures väljas oli imekuiv sügisilm) määrivad vaipkatte ära. Seepärast kästigi kõigil külastajatel saapad ära võtta. On alles loogika! Sellist asja võib vist ainult Eestis juhtuda. Ja nemad võtavadki ja mina ka.
Tekkis muidugi rohkem küsimusi – näiteks allkorrustel on parkett, mida samuti saab poriste saabastega rikkuda, aga ma ei küsi … parem.

Mari Pokineni 22

Mina ei tea, mis mul hakkas, aga ostsin täna endale Mari Pokineni CD 22. Just nüüd, kui on uus plaat ilmunud.
Aga lihtsalt oli selline tunne, et ma tahan, et see plaat mul on.

Üks Viivi Luige luuletus

Näe, kuidas suvi läheb ja juba antakse uus. 
Taevas tuksuvad tähed ja jalge all ragiseb kruus. 

Sees on meil salapäike ja selle tarvis üks puur. 
Kurbus on ikka väike ja armastus alati suur. 

Ükski kaotus ei kehti, kui ollakse omal kohal. 
Ikka kahiseb lehti me suurte kurbuste kohal.

Tunnen, et olen pigem progeja-tüüp

Sass  Henno „Homse maailma kirjanikud“

Ühtäkki taipan, et selles on midagi omast paljudele progejatele, kellega aastate jooksul koos olen töötanud. Me otsime põhjuseid, miks mingit muudatust mitte teha, kuni me pole kindlad, et uus asi kindlasti midagi paremaks teeb. Me otsime alati möödapääsmatut vajadust, et alles seejärel lahendustele keskenduda. Sellepärast ei oskagi progejad turundada. Turundajad progeda küll võiksid, aga reeglina nad ei oska.

Luger parandusest tagasi. Vahetati tarkvara ära. Põgusal vaatlusel mulle tundub, et osad raamatud on puudu, aga täpselt ei oska öelda. Äkki mul ongi seal lugeris juba liiga palju raamatuid.

Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis

Šokolaadselt mõnus raamat eskapistidele, kes põgenevad igapäevase rutiini, valimisuudiste, igasuguse jama ja halva ilma eest.
Lugesin ja meenutasin, mis tunne oli lapsena seda lugeda. Praegu oli täpselt sama hea tunne, isegi parem, ehkki ma enam sel määral kommisöömist raamatu kõrvale endale ei lubanud.
Millised tüübid: Ninvan ja Kõrvan, salanõunik Hiirehirm, Šoko-Roko, Uhu-Upsti, Ponts-Ontsu ... tegelikult on need tüübid kõik meie kõrval igapäevases elus eksisteerimas.
Milline geniaalne kirjanik on ikkagi Robert Vaidlo.

Järgmiseks võtan ette "Totu ja ta sõprade seiklused" ning "Totu kuul", aastatest 1966 ja 1969. Esimesest on juba paar peatükki loetud ja tunne on veelgi parem, kui lapsena lugedes. Lihtsalt märkad ehk ka seda allteksti, mida kirjanik ridade vahele on piimaga kirjutanud ja mida lapsena veel lugeda ei osanud. Ei - Nossov on ka supergeniaalne kirjanik.

Ilmar Trulli luuletus Ekpsressis

... on üks asi, mille ma alati esimesena läbi loen.
Siis vaatan ka pr Jõgeda kolumni ja Madis Jürgeni kirjutisi. Krister Kivi meeldib mulle samuti, aga ainult siis, kui ta kirjutab omale südamelähedastest asjadest. Mitte poliitikutest nagu viimasel, valimiseelsel ajal.
Eelmise peatoimetaja kolumnid meeldisid palju rohkem kui praegused.
Ja palun eemaldage see Kirsti Vainkivi, enne kui ta ka selle lehe Õhtuleheks muudab.

Olen, muide, Ekspressi tellija olnud selle ilmumise algusest saati. Nii et täielik vanur, stagnant, konservant. Seepärast pole ka ime, et minu arvamus sellest, kuhu Ekspress omadega jõudnud on, pole kõrge. Ise ka imestan, miks ma teda kogu aeg tellin, aga äkki Trulli luuletuste pärast.

Seeneriigi alamad

Käsu peale iialgi
ei ilmu kasesallu
seeneriigi alamad.
Nad käsule ei allu.

Tulevad, kui tahavad.
Mütsid jäävad pähe.
Kükitavad maha nad
ja minema ei lähe.

Siis kuulekalt neid kummardame,
imetleme, orjame.
Ülbeid seeni ümmardame
ja neid korvi korjame.

E-luger läks jälle katki. Midagi ei aita, ka restart nupp on kinni kiilund, tuleb jälle parandusse viia.

Utoopia rannik. II osa. Laevahukk

Vene teater on Nüganeni pärisosa, tema liistud, tema žanr. Traagika ja ideaalid sobivad talle.
Liigutav, tundlik etendus ja millised suurepärased näitlejatööd.

Kas soovite ka näha vaatust teist? Jah - soovime.

Elu paralleelmaailmades

Olnud ise sündmuste keerises, annab ta eheda ja emotsionaalse ülevaate tollasest elust. Raamat on illustreeritud rohke fotomaterjaliga.

Lood Kukeleegua linnast

Armas lapsepõlveraamat. Mina lugesin kunagi esimest trükki, mis formaadilt erineb Tea kirjastuses väljaantust. Kodus meil seda raamatut polnud, sai võetud raamatukogust.
Sestap oligi väike segadus illustratsioonidega, mis justkui oleksid samad ja justkui mitte. Aga võibolla on need illustratsioonid võetud hoopis teise trüki raamatutest?
Igatahes sai see raamat inspiratsiooniks, joonistasime oma Kukeleeguaid ja elasime  muinasjutumaailmas veel tükk aega.
Huvitav, kuidas tänapäeva lapsed seda raamatutu vastu võtavad. Kas see ajendab neid joonistama, kas nad üldse joonistavad enam värvipliiatsitega või käib juba kõik tahvelarvutites?

Santorini. Teekond Ayia Triadasse

Kaks lugu autori kahest reisist Kreekasse. Lugeja võetakse kaasa Kreetale ja Santorinile, põimides reisikirjelduste vahele katkeid Kreeka mütoloogiast, mõtisklusi Kreeka ajaloo ja kultuuri, elu ja inimeste üle. Kaplinski läks Kreetale 1991. a jaanuari lõpus, kui ta oli saamas 50 aastaseks, Leedus ja Lätis tärisesid automaadid ja Tallinnas ehitati barrikaade. Santorinil (Püha Irene saar e Thera) aga käis ta 1997. a.

 „Teekond Ayia Triadasse“ on varem ilmunud 1993. aastal. „Santorini“ ilmub esmakordselt.

Näha on, et Santorini osa pole nii tihedalt läbi töötatud, aga mõtisklemisväärset leidub siingi:

Paljud* meist ei taha omaks võtta, et meie elul pole mõtet, pole sügavamat tähendust. /---/ Ma lepin täiesti sellega, et olen juhus, paljude juhuste tulemus. Kui mõnel hetkel olen õnnelik juhus ja ehk olen suutnud olla selline juhus ka mõnele teisele inimesele. Seda on tegelikult väga palju. Sellest aitab.

Raamatus, eriti selle teises, varemavaldatud osas „Teekond Ayia Triadasse“  süüvitakse pikalt kultuurisemiootikasse,  Kreeka ja Kreeta ajalukku. Kreeta on Kreeka kultuuri häll ja Kreeka on Euroopa kultuuri häll. Päevakajaline ka tänapäeval, näiteks: Aleksander (Makedoonia) ja tema pärijad olid eelkäijatest küünilisemad. Nad uskusid ise vähem ja seetõttu oli neil lihtsam teiste usku oma huvides kasutada.

Erilise mõnuga on Kaplinski peatunud minoilisel ajajärgul, mille kõiki nüansse mina veel vääriliselt hinnata ei oska. Aga Kreeka ajalugu üldisemalt koos paralleelidega Eesti ajaloole on õpetlik lugemine: Kas ei ole meilgi, kui tahame saada tagasi Ivangorodi, võimalus kaotada hoopis veel Narva ja Sillamäe? Lapseküsimus on muidugi, kellel on õigus, kreeklastel või türklastel. Teiste sõnadega, kas Konstantinoopol või Istanbul, Smyrna või Izmir, Trapezund või Trabzon? Või kolmandate sõnadega, kui kaua peab rahvas asuma varem teisele kuulunud maal, et tal oleks sellele maale peremeheõigus? Kui kaua on rahval õigus tagasi nõuda talle kunagi kuulunud maid?

/---/ nende lahendamisel on kõige otsustavam argument olnud jõud, tihti alasti vägivald. /---/ Igaüks on õige iseenda meelest. Õigus on alati minul, mitte teistel. /---/ ja siis on vaja kedagi, kes tuleks ja ütleks, kelle õigus on õigem. Aga kui mõlemate õigus on võrdne, mis siis? Siis tuleks pooltel leppida ja rahus elada. /---/ Kas ei tähenda see siis leppimist, loobumist õigust nõudmast? Mingil määral kindlasti. Õigus on midagi elementaarset, nagu vesi, nagu tuli või tuul. Mõlematega on paha, kui neid on liiga vähe või liiga palju. Vahel võib juhtuda, et õigust on alguses liiga vähe ja siis liiga palju – põuale järgneb uputus.

Huvitav tõik on Mägi Kurdla teooria tutvustus, et Kreetalt leitud Phaistose ketta tekstid on eestikeelsed (refereerib omakorda baltisakslast Gleye’t) ja et see olevat muidugi täielik jama.

Vähemalt on lugemisest niipalju kasu, et suveniiripoodides müüdavad kamare-keraamika koopiad ei tundu edaspidi mitte lihtsalt ilusad ja maitsekad asjad, vaid on tekkinud mingi aim nende ajaloost. Ja sellest sõnnimänge kujutavast pildist, mis juba kümme aastat meie kodus seina peal rippunud ja lihtsalt ilus ja salapärane olnud on.

Salapära aga inimene vajab. Ma usun, et niipea, kui maailm meie ümber kippus liiga selgeks muutuma, ilmusid sinna uued saladused, olgu meie oma alateadvus või UFOd ja tulnukad. Ja Knossose või Thera freskod, mis oma fragmentaarses ilus on piisavalt salapärased.

Seda on küll tänapäeval keeruline kujutleda, et oleksid Knossosel ainus külastaja – nii nagu Kaplinskil vedas. Kui meie käisime (2002 hooaeg), siis oli seal mustmiljon külastajat. Kaplinski ütlebki, et kes tahab Kreetal supelda ja purjetada, peab sinna minema suvel, kes tahab vaadata lilli, - kevadel, kes tahab rahus tutvuda muinasmälestistega, - talvel. Kuigi ilmad võivad olla külmad ja vihmased ning mõned muuseumid kinni.

Lugedes kirjeldust Kreeta taimestikust, tekkis mul tõsine tahtmine tulla Kreetale kevadel, et näha kõiki neid õitsvaid alpikanne, tulpe, hüatsinte, nartsisse, ja eriti – viigipuid. Meie oleme käinud alati septembris, siis on ka tore, sest viigipuu viljad on valmis. Üks tore Kaplinski märkus seoses taimedega: kodumaa muld peaks lillele olema olulisem kui inimesele.

Üks minu lemmikkirjanik Karl Ristikivi on selles raamatus tihti jutuks. Ristikivi oli õigeusku, muide. Ristikivi tsitaat, mis teda nii hästi iseloomustab: „Kõik on koorem, isegi armastus“, aga Kaplinski ei ole sellega päriselt nõus J Kohustuslik armastus teeb tõsiseks, mõnikord isegi kurjaks. Kurjaks nende vastu, kes võtavad elu kergemalt, mängulisemalt./---/ Kõik on koorem, eriti võitlus.

Kaplinski mõtiskleb palju tänapäeva massiturismi üle. Meis kõigis on turist, kes hulgub ja eksleb mööda maailma nagu Ahasveerus, otsides Midagi Muud. /---/ Ta põgeneb oma kultuurist ja iseendast, tassib aga end ja oma kultuuri igale poole kaasa. Kui ta ka oma turismis pettub ja aru saab, et nii endast ja kultuurist ei pääse, võib ta muutuda millekski ohtlikumaks.

See, mis seni tundus kauge ja eksootiline, muutub nüüd tavaliseks, saab osaks meie igapäevasest tarbimisest nagu apelsinid ja banaanid Skandinaavias. /---/ Muuseumid on mineviku muuseumid, oleviku muuseumid on poed.

Oleme kummalised inimesed, et tahame nii väga mõista teisi kultuure, mis meie esivanematele suurt korda ei läinud. Nemad kõik olid rahul oma kultuuriga, neil oli sellest küll. Meil siis nähtavasti ei ole. Mina arvan, et meie esivanematel ei olnud lihtsalt eriti aega muuks, kui ellu jäämiseks. Sellepärast polnud neil ka depressiooni ega muid moodsa aja haigusi.

Passi kaotamine kuulub turismi juurde nagu vargused, tarakanid vannitoas, mahajäämised rongidest, toidumürgitused ja päikesepõletused. Eks paljud meist (mitte mina) lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks elu hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks (see seletab, miks Põhjamaade krimifilmid on nii julmad ja verised). Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakan vannitoas (ei taha!). Me tahame tegelikult isegi õnnetusi ja kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. Seda tunnistab aga meie eest õudus- ja katastrooffilmide populaarsus. /---/ Ma ei tea, kui hästi ja kui kaua Lääne inimene seda heaoluühiskonda välja kannatab. Mingil määral aitab teda küll see, et heaoluühiskond on kui saareke vaeses ja barbaarses maailmas, kus kogu aeg midagi juhtub. Samas  - heaoluühiskonnas muutuvad inimesed üllatavalt kartlikuks.

Kuna turism on väga tihedalt arhitektuuriga seotud, võiks peatuda ka Kaplinski arvamusel arhitektuurist.

Funktsionalistlik arhitektuur on olnud üks inimsoo kultuuri kõige rängemini laastanud epideemiaid. /---/ Kõik arhitektuur on funktsionaalne, on täitnud mingeid funktsioone. Küsimus on vaid selles, milliseid. Ja funktsionalism püüdis tegelikult viia need funktsioonid miinimumini… on ilus öelda, et maja on elamise masin, kes aga oskaks öelda, mis on elamine. /---/ Suurele osale inimese probleemidest ei ole funktsionalistlikku lahendust, see tähendab, et nende lahendamine ei ole jõukohane ühelegi inimesele või inimeste rühmale siin ja praegu.

Katoliku, protestandi ja ortodoksi kirikute põhierinevuste lahkamine on minu meelest Kaplinskil välja tulnud nutikalt, kuid jäägu see asjatundjate otsustada.

Samuti lõik (üsna raamatu lõpus) suremisest on elegantne ja tabav.

Ja siis raamatu lõpp. Meie aeg Kreekas hakkas otsa saama.  

Aga meie aeg alles algab… Ma olen mitu korda juba Kreekas käinud, aga tahan sinna kogu aeg tagasi minna. Ma ootan rahulikult, ometi olen ootusärev.

_________________________

* kursiivis on tsitaadid Kaplinski tekstist. Raamatu enda küljenduses kasutatud kursiivi mõte jäi mulle ebaselgeks. Et mis juhtudel ja järjepidevusel täpselt kursiivi kasutatud on

Metsik mees

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

„Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudest. Ma olen neid kõiki lugenud, aga "Kägistajaga" läks rohkem aega. Ma tahan öelda, et mul on kahju, et seda ei ole ilmunud e-raamatuna. Aga Hargla suhtumine e-raamatutesse on juba omaette jutt... Kägistaja-jutt on kaasahaarav meelelahutus, põnev ning suurepärane meelelahutus. Soovitan.

Tutvustus Klassikaraadios

Nii palju trükivigu ei tohiks ühes heas raamatus küll olla!

Logi sisseLogi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Logides sisse Facebooki konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. Logides sisse Twitteri konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. Logides sisse Google’i konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. eID - logi sisse Eesti Päevalehe või Eesti Ekspressi digilehe olemasoleva konto või Delfi ID-ga

Pea mind meeles

Eesti klaasikunsti ülevaatenäitus Reigi pastoraadis