Vabaneda igasugusest iseenda poolt kaelamääritud piirangutest

Kamalašila. Mõtlus. Tee meelerahu ja ületava mõistmiseni. Tallinn, trükikoda "Ühiselu", 1995

Kuidas ma olen selline nagu ma olen?
Me oleme mõjutatud väga paljudest asjadest. Näiteks avaldab meile mõju meie rahvus, sugu, sotsiaalne staatus, religioon ja muud seesugused tegurid. Me oleme nende tegurite suhtes kaunis passiivsed, me lihtsalt sünnime sellesse keskkonda ja need panevad meid teatud viisil tegutsema. Hiljem saame muuta neid "kaasasündinud kalduvusi" vastavalt oma elus ettetulevatele sündmustele.
Meie huvid ja tunnetest kantud tungid viivad meid teatud tüüpi olukordadesse.  Meie elu on suuresti määratletud ja piiratud meie "Sõltuvuslikkuse" poolt. Aga.
Isegi siis, kui meid mõjutavad välised tegurid, oleme meie see, kes reageerib. kes vastab nendele välistele mõjutustele. Meie ise loome oma Sõltuvuslikkuse.

Isegi siis, kui näib, et me ei tee absoluutselt mitte midagi, tegutseme me siiski — me mõtleme, võtame vastu imepisikesi ebateadlikke otsusi. Ühe tunni vältel teeme me sadu üliväikeseid liigutusi ja vastame oma ümbruskonnale loendamatute mõtete ja tunnetega. Enamus neist tunduvad eraldi vaadates tähtsusetud. Kuid nad toimivad kõik üheskoos: nii nagu nevad voolused moodustavad jõe, nii tekib ka jõud, mis tõukab meid teatud suunda — vähemalt mõneks ajaks. Budism väidab, et niikaua kuni me sellest voolust välja ei murra, ei lõpe kunagi meie sõltuvuslik olemine: me oleme igavesti sunnitud muutuma ‘selle olemasolu korral tolleks’.

Ometi on võimalik muuta meid haaranud tegevuste suunda. Kui tahame, saame endas välja arendada võime täielikult läbi murda kõikidest piirangutest. Budismi järgi on võimalik väljuda kogu Sõltuvuslikkuse ahelast. Lõppkokkuvõttes seda vaimse arengu all mõeldaksegi: vabaneda igasugusest iseenda poolt kaelamääritud piirangutest. Vaimse pürgimuse kõrgeim aste on sõltumatu ehk virgunud meel ehk Budasus. Me hakkame nägema Budasuse esimest kuma tänu intuitsiooni vilksatustele, hakkame taipama, et me ei ole selles muutumise protsessis midagi eraldiseisvat: et me oleme see vool, ei midagi rohkemat ega vähemat. See arusaam vabastab meid isekast püüust teha asju ‘enda omaks’. Selles peitub vähemalt mingisugunegi vastus eespool püstitatud küsimusele: kes ma olen? Võib öelda, et me koosneme tegevuse ise-teisenevast-voolust, mida võime igal ajahetkel suunata kas positiivses või negatiivses suunas.

Kuigi esineb tohutult lahkuminevaid arvamusi valikuvabaduse määra suhtes, peab eelpool öeldu paika kõikide elavate olendite kohta. Ühes budistlikus tekstis on olemist kirjeldatud kujutluspildina, kus värvilise valguse loendamatud kiired läbivad üksteist risti-rästi. Maailmaruumis osalevad kõik olendid, nad on see maailmaruum, mis koosneb voolustest ja vastuvoolustest, mida loob nende tegevus, samaaegselt mõjudes ja olles mõjutatud.

Teoreetiliselt on kaunis kerge mõista, et kõik muutub, kõik on püsi- matu, ajalik. Kuid oma enda elus on seda tõsiasja väga raske heaks kiita. Meie tunded sõdivad selle mõtte vastu. Vastuseis püsimatusele on peamiseks põhjuseks, miks elu tihti nii palju pettumusi valmistab. Me kaldume lootma, et asjad püsivad just sellisena nagu nad praegu on. Me ei taha, et asjad, millest me rõõmu tunneme, saaksid otsa või koguni mingilgi moel muutuksid. Kuid seda nad just nimelt teevad. Kui ootused on ebarealistlikud, on frustratsioon möödapääsmatu. Kui asjad muutuvad, tunneme ebakindlust, solvumist, viha, kibestumist, oleme küünilised.

Niisugused reageeringud tekitavad valu ja loovad veel paremad tingimused valuks. Viha, mida me kogeme, ei tee midagi selle valu parandamiseks (õigupoolest teeb asja ainult halvemaks).

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika

Ilmad on sügiseseks läinud ja aina rohkem aega on tekkinud lugemiseks. Sain lõpule väga huvitava raamatuga, mida terve suve olen lugenud. Patt on nii põnevat raamatut nii kaua lugeda, aga mis teha - ei saa ka jätta ütlemata, et kui oleks e-raamat olnud, siis oleks kiiremini läinud.

Hargla valdab muidugi suurepäraselt huvitava kirjutamise ja viimse hetkeni põnevuse hoidmise kunsti. Tallinna-kroonika-raamatus kulgeb kaks rööpset liini: Melchior Tallinnas ja tema poeg Lübeckis. Vahepeal tekkis mõte jätta Lübecki liin vahele, et Tallinna mõrtsukas kiiremini tuvastada, kuid siis läks Lübecki lugu ka nii huvitavaks, et ...

Loomulikult on kõik see kirjutatud nii, et on ruumi aina järgmistele lugudele.

Ma loodan väga, et Hargla Melchiori lugudest tehakse kunagi korralik filmiseriaal. Mu meelest on siin Poirot'le ja Midsomerile väärikas võistlejakandidaat.

Sõnumiseadjad oleme me kõik

Tunnistan, siia blogisse pole ammu enam midagi ilmunud. Millegipärast pole aega. Pigem on olnud aega mõtlustada.

Raamatuid on pooleli mitmeid, kirjutan siin „Sõnumiseadja käsiraamatust“, mis on kasulik lugemine igaühele. Igaüks saab selle ka lihtsalt kätte, kas pdf-na või e-pub-na tasuta alla laadida, valik on teie. Väga sümpaatne raamatulevitamisviis Daniel Vaarikult, kasu saavad sellest kõik. Kusjuures kasu ei pea olema alati materiaalne, aga võib.

Panen siia üles mõned mõtted, mis tundusid eriti nõus olemist väärivatena.

Slaididest:

Sarnasele lootusele on üles ehitatud terve ülemaailmne esitlusprogrammide tööstus, mida valitsevad programm nimega Powerpoint ja tema kaksikvend Keynote. Need esinejad, kes tahavad teistest radikaalselt eristuda, kasutavad aga Prezi.com tarkvara, mis tänu keerlevatele animatsioonidele mõjub uuenduslikult, kuid mille jälgimine tekitab vanematel kuulajatel tasakaaluhäireid.

/---/

Vastavalt eesmärgile olen aga teinud ka ülimalt põhjalikke ja servast serva infoga täidetud slaide, mis pole mõeldud mitte ettelugemiseks, vaid hilisemaks uurimiseks ning ülesriputamiseks keskkondades nagu Slideshare.net, kus ettekanne muutub eraldiseisvaks platvormiks ning mille puhul ei pruugi kehtida tavapärased soovitused hoida ettekanne lihtne ja puhas. Vahel on teisene publik isegi olulisem kui esmane. Paljud väikese osalejaskonnaga konverentsidel peetud ettekanded võivad muutuda viiruslikeks sõnumiteks, mille lõplik publik ületab tuhandekordselt inimeste hulga, kes istusid saalis.

Vastuvoolu mõtlemisest ja grupimõtlemisest:

Võib-olla haarab vaatajaid vaprus, mida eeldab grupi arvamusele vastuhakkamine. Olla”

“erineval arvamusel ei ole sugugi lihtne. Isegi kui eriarvamus võib lõpuks osutuda õigeks, ei ole see väljaütlemise hetkel enamasti veel selge.

/---/

Teisitimõtlemise hind võib olla naeruväärseks jäämine, ning mõnel puhul võib erineval seisukohal püsimine lõppeda ka grupist väljaheitmisega.

/---/

Ohtlik olukord Tallinn–Tartu maanteel. Möödasõitu üritav juht pääseb kokkupõrkest vaid tänu sellele, et vastutulnud auto pöörab viimasel hetkel teeservale. Mõni juht kirjutab sellise pääsemise enda osavuse arvele, mõni juht võtab olukorda hoiatava ohumärgina ning teeb sellest järeldused tulevikuks. Grupimõtlemise käigus mõeldakse napid pääsemised millegipärast tihedamini võitudeks.

/---/

Võib juhtuda, et keegi ei taha rikkuda organisatsiooni mõnusat meeleolu ning tuua halbu uudiseid, eriti kui kõhkluste väljendajatesse suhtutakse kui virisejatesse.

Uus meedia:

Me elame ajal, kus meedia pakub inimestele üha rohkem seda, mida inimesed on varem näinud või kuulnud. Veebipoed pakuvad raamatuid või filme, mis sarnanevad neile, mida enne on tellitud.

/---/

Google'i otsingumootor annab igale inimesele erineva väikese otsingumaailma, mida Eli Pariser oma hiljuti ilmunud raamatus nimetab filtrimulliks ning mis söödab inimestele ette informatsiooni, mis põhineb informatsioonil, mida nad juba teavad. Eli Pariser soovitab veebis tekkida võivast filtrimullist välja murdmiseks anda internetiteenuste pakkujatele võimalikult vähe infot, mille põhjal nad saaksid ennustada teie käitumist. Ta soovitab kustutada regulaarselt kõik brauseri küpsised ning jagada võimalikult vähe personaalseid andmeid internetis.

Tänapäeval osalevad meedias kõik:

Sarnaselt suulise esinemisega aitab kirjutamine suurendada inimese mõjujõudu. Hea kirjutaja suudab oma ideedega muuta teisi inimesi ja väga hea kirjutaja vahel isegi tervet maailma.

/---/

Näiteks: hea tekst on nagu toit, nimisõnad on kartulid, tegusõnad on soust ja omadussõnad on maitseained.

/---/

Tagasisidega liialdamise üks vorme on nn komiteekirjutamine, mille käigus sünnivad halvimad kujuteldavad tekstid, nagu näiteks paljude asutuste aastaraamatud. Komiteekirjutamise vältimiseks tuleb tekstile määrata autor või toimetaja, kellel on õigus tekstist eemaldada kõik ebavajalik.

Koosolekutest:

Mida hiljem kohtumisest osalejatele kokkuvõtet teha, seda halvem see üldjuhul tuleb. Väidetavalt on Briti välisministeeriumis tava, et memo kirjutatakse alati samal päeval. Võimalusel koosta memo aga kohe.

Kriis?

Seega, kriis on siis, kui inimesed tajuvad ohtu millelegi, mida nad oluliseks peavad.

/---/

Isegi siis, kui kõigile on selge, et kriis on käes, ei mõju see tavaliselt kõigile osapooltele täpselt ühtmoodi, sest inimestel on erinevad huvid, väärtused, ootused. Erinevalt segavad neid otsustamisel ka infomüra, psühholoogilised pinged ja sageli ka füüsiline väsimus. Mõned võivad näha koletisi seal, kus neid pole, ja teised võivad tulle marssida juhtudel, kus saaks lihtsamalt läbi.

/---/

… on ideaalselt lõppenud kriis selline, kus kriis on läbi nii tehnilises kui ka poliitilises mõttes. Tehniline lõpetamine tähendab seda, et kahjulik olukord on kontrolli alla saadud, poliitiline tähendab seda, et on võetud vastutus.

/---/

Kriisi ajal ära kunagi võta endale süüd ega süüdista teisi, enne kui sul pole teada sündmuste selged asjaolud. Praktika näitab, et ilma fakte teadmata teisi süüdistavad isikud või organisatsioonid ei jäta endast head muljet ning peavad sageli ka oma sõnu sööma.

Muudatustest ja mainest:

Lõpuks jõuab aga iga loova mõtlemise tehnika välja ühe ja sama tõdemuseni: loovus sünnib tänu normist kõrvalekaldumisele, tänu eksimusele, tänu veale ja vahel isegi tänu õnnetusele.”

/---/

Avatud ja suletud kontorite mood vaheldub arhitektuuriplaneerimises regulaarselt ja kui uus juht soovib organisatsiooni muuta, siis teeb ta avatud kontori suletumaks või suletud kontori avatumaks…

/---/

Kohtu endast erinevate inimestega, isegi kui see võib olla ebamugav. Laiendades sotsiaalset mugavustsooni, lood suuremad võimalused loovaks mõtlemiseks.

/---/

Moodne Narkissos imetleb endast loodud kujutluspilte suhtlusvõrgustikes. Oma sõpradelt saadud pidevad tagasisideklõpsud tekitavad illusiooni, et see elust välja rebitud hetkede hääbuv kaja on kuidagi oluline. Seepärast tasub Kim Nybergi ütlusele lisada, et ärge uskuge ka oma Facebooki seina.

/---/

Kui organisatsioon saab otsustada ennast muuta ning võib selle nimel lahti lasta suure hulga töötajaid ja palgata peagi uued, teistsuguste omadustega töötajad, siis üksikisik elab tavaliselt oma elu enam-vähem stabiilsete isikuomadustega. Proovides näida kellenagi, kellel on mõned sootuks teistsugused omadused, tekib kohe hulk probleeme. Pea alati meeles, et mainet ei saa kontrollida lõpuni, kuna see asub teiste inimeste peades. Mainet saab ainult mõjutada.

/---/

Juba Sokrates leidis, et kirjutatud sõna mõjub teistmoodi kui “räägitud sõna ning muudab seda, kuidas inimene mäletab ja mõtleb. (vt punkti „Uus meedia“)

Daniel Vaarik ütleb ka nii, et

„massimeedialt oodatakse regulaarsust. Paberleht, uudistesaated televisioonis, raadiouudised, online-meedia – kõigil neil on ootuspärane sõnumiedastuse rütm. Et mitte rütmist välja langeda, peab meedium tagama sõnumite olemasolu isegi siis, kui neid pole.”

Üritan siiski siia regulaarsemalt kirjutada. Ainest tegelikult ju on, nii teatrietenduste, filmide, näitusemuljete näol, ka vaikuselaagri muljed vajavad jagamist.

Minu Guatemala

„Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kaugesKesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehepositsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevusseavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu,olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjatetiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal jasellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Mõnusates toonides kaanekujundus annab aimu helgest raamatust.

Kirjutaja ellusuhtumine on mulle sümpaatne. Vägagi soovitatav kirjandus neile, kes tahavad teada, kuidas mujal maailmas asjad käivad ja olud on.

Hiiu maa

Ma väga vabandan, et mul pole üldse aega lugeda olnud suvel. Küll aga on rohkelt reisitud, käidud kontserdil ja näitusel ja kohvikus. Loomaaias on veel käimata.

Keila Joa loss on väga kenasti korda tehtud

Soovitan külastada.

Mis see on?

Suve esimene päev möödus kindad käes

Sest rattaga sõites on veel külmem kui muidu.
Aga selle aasta suve algus on olnud väga külm. Merre ei kisu ja jumal tänatud - masuuti on ikka kõik kohad täis. Juuresolev pilt on tehtud täna Suurupi piirivalvekooli juures. Vaatan neid masuudilaike ja mõtlen, et millal loodus ometi sellega ise hakkama saab (nad ütlevad, et pidavat saama) ja kas see toimub enne, kui uus reostus tuleb. Sest midagi ju ei tehta tulevaste masuudireostuste ärahoidmiseks.
Korjasin rannast kaasa puhkajate poolt sinna jäetud veinipudelid. Ja mis uus trend see veel on, et loodusesse tehakse graffitit? Milles on süüdi puud, kivid ja sammal?

Ahto Muld "Loomade elu"

Vaimustav vahelugemine.
Apollos võib selle raamatu leida lastekirjanduse sektsioonist. Loomulik ka: pildid - värvi ise, luuletused ...

PELIKAN: Sul on midagi puudu või?
KONN: On küll.
PELIKAN: Okei, okeii. Ma toon!

Andropodermiline bibliopeegia

Kohutav! Keegi inimene on oma vaimujõudu kulutanud, et selline asi välja mõelda ja keegi veel, et ellu viia. Kas inimnahka köidetud raamat muudab maailma paremaks?

Vanim säilinud inimnahka köidetud raamat ajaloos on ilmselt üks 13. sajandi Prantsuse piibel. Osana piinamisest köideti aga 1606.aastal ühelt Inglismaa nn püssirohuvandenõusse segatud preestrilt väljapressitud tunnistused tema enda nahka, pärast seda kui mees oli üles poodud.

Vahearuanne lugemislaual toimuvast

Paberraamatutest: panin riiulisse tagasi "Lingvistilise metsa". No ei ole selline tähtede seis praegu, et saaksin seda nautides lugeda (kuu aega on vähemalt proovitud, esimesest peatükist pole edasi saanud). Võibolla talvel on rohkem aega süveneda. Ja kindel, et võõrsõnade leksikon peab kogu aeg kõrval olema. Peaaegu igalt leheküljelt leiab mõne sellise sõna, mis väärt leksikonist järele vaadata.
Sattusin raamatupoodi ja ostsin suvelugemist, need on siis uus Hargla ning Gunnar Aarma elutarkused. Head lihtsad raamatud lihtsale inimesele õhtuseks une-eelseks lugemiseks. Kusjuures Harglaga hakkasin juba pihta ja tundub nii põnev, et paukselt unerüppe ei lange.

Teel olles kasutan nüüd lugemiseks ainult ipadi. E-luger on koguaeg  kurvalt kodus. Lihtsalt kahte apastraati ei raatsi kaasas vedada ja pad on nagunii - seal on kogu suhtlus, meilid, digiajalehed ning ka e-raamatud.
Andsin e-lugeri nüüd emale edasi. Seal ta saab ka fondi nii suureks teha, et prille pole vajagi. Emale meeldis täitsa.

Monet'st Picassoni

 Näitus Albertinas.

Konstantinoopol

Supilinna poisid

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Sümpaatne raamat, soovitan.

Sirp kirjutab.

Muumioru jutud

Näitusemuljed keerlevad mul peas, tahtsin järele vaadata, mis nende tegelaste eestikeelsed nimed olidki ja otsisin välja oma majapidamises oleva muumiraamatu. Raamat pärineb aastast 1994 ja selle kinkis mulle vend. Pean tunnistama, et raamat oli paraja tolmukorra all, aga raamatu vahel leidus üks paber märkmetega üheksakümne tollendamast ja ajaleheväljalõige Jüri Rato "Teretulemski!". Ilmselt on see artikkelgi 20 a vana. Hea artikkel.
Lugesin esimese hooga läbi jutu Filifjonkast, kes uskus katastroofe. Omal ajal ma arvasin, et see Filifjonka oli närvihaige napakas, aga praegu ma saan tast suurepäraselt aru.
Siis lugesin veel lood maailma viimasest lohest ja koduvanast, kes armastas vaikust. Niivõrd armsad, nii mitmetähenduslikud lood.

Aga nendest nimedest: seal olid kõõtsud, pumpsud, mymlad lisaks hatifnattidele,  Urrile, Väikesele My-le, Piisamrotile, Sekeldajale, Nuuskmõmmikule, Tutsikule ja Lipsikule.
Tutsiku prototüüp oli Tove Jansson ise, Lipsiku eeskuju aga tema elukaaslane Vivica Bandler.

Tove Jansson 100 näitus Ateneumis

Kes sel kevadel suvel Helsingisse satub, võiks ka Ateneumis ära käia.

Muraste ranna masuudireostus

Kuna masuuti kinnihoidev jää on nüüdseks sulanud, siis koristustalguid enam ei tehta. Masuut on sulanud ja pinnasesse imbunud Edaspidi peab loodus ise reostusega hakkama saama.
Käisime uurimas, kuidas olukord on. Kivitehase vana sadamakoha juures leidus masuuti küll. Seal peab suve läbi ettevaatlik olema.

Kõige vastikum on masuudine pilliroog. Koristustalgutel sai selline pilliroog prügikottidesse topitud, kuid seda leidub ikka. Kui mõni lind siia pesitsema peaks tulema, siis oleks kurb. Ka koerad, kes sellisest roostikust läbi jooksevad, on pärast masuudised.

Masuut rannarohul.

Piirivalvekooli juures olevad kulpad on õnneks enamvähem pääsenud. Ainult neeme tipul kivide peal leidub masuudilaike.

Merevee tase oli täna haruldaselt madal.

Neljakuune panda

Avastasin Ajariimi. Priit Liivik on nagu noor Ilmar Trull.
Väga hea:

Seda moekat läpparit on mugav kaasas kanda.

See kaalub samapalju vaid,

kui neljakuune panda.

Llihtsalt ole nagu siis, kui sa Päikese käes energiat vastu võtad

Õnnelik suhe Saatuse lained lihtsalt lükkasid selle raamatu mulle ette ja ma võtsin ta vastu. Hästi ilus kaanekujundus kutsus lugema, kuigi autorist ma suurt midagi ei teadnud või kui – siis vaid tema tegevusest moedisainerina.

Hm. Ma arvan, et kasulik lugemine. Mõned terad raamatust:

Igaühe isiklik asi on ennast õnnelikuna hoida.

/---/

Mina ei julgusta inimesi oma probleemidest liiga palju rääkima, sest see toodab juurde soovimatuid probleeme.

/---/

Sinuga tahetakse koos olla selle pärast, et sa oled lõbus, õnnelik ja tark. Olla sinuga koos on parim asi, mis juhtuda võib. See on põhjus, miks sinuga koos ollakse, mitte kohustusest ega üksinduse peletamiseks.

/---/

Kõik saavad täpselt seda, mida nad usuvad.

/---/

Nüüd tuleb mind eriti puudutanud koht, sest selle probleemi üle olen viimastel nädalatel palju mõelnud:

Üldsuse üllatuseks lagunevad suurpered, kus arvatakse kõik ideaalne olevat. Koost laguneb „maa sool“, ühiskonna alustala: traditsiooniline pere. Pere mõiste laieneb ja esikohal on isiklik areng. Tulevikus hakkavad mees ja naine koos olema ainult selleks, et jagada rõõmu ja kogemusi. Teisiti ei ole enam võimalik.

/---/

Sulle võib tunduda, et sa pead nüüd vastuvõtmiseks midagi tegema. Sa ei pea tegema mitte midagi, mida vähem sa teed, seda kergemini kõik tuleb. Sul pole vaja midagi teha, lihtsalt ole nagu siis, kui sa Päikese käes energiat vastu võtad.

Lihtne ju? Kellele ei meeldiks päikesepaistel olla.

Suurupi piirivalvekooli rannas ikka veel masuudireostuse jäljed

Kahjuks on meri ikka veel masuudilaike välja uhtunud, kuigi koristati ju kõvasti. Reostus ise toimus juba üle kuu aja tagasi.

Kohustuslik kirjandus

Christine Nöstlinger
Greteke Sackmeier
Saksa keelest tõlkinud Toomas Toomra
176-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Avita lasteraamat
Avita 2001

Raamat on läbi müüdud 

Kuidas sattusin mina seda raamatut üldse lugema? Pärast vereloovutust taastusin natuke aega seal diivanil ja võtsin pakutud raamatu lugemiseks. Lihtsalt huvitas, mis kohutavalt koleda kujundusega raamat see on. Sisu oli aga küljendatud vähemalt 11 punktises šriftis, mis minu jaoks on kohe raamatu atraktiivsust tõstev faktor (prillid olid jäänud tööjuurde). Ilmselt olid need raamatud Avital üle jäänud, et neid doonoritele pakuti, terve virn oli seal. Algus tundus intrigeeriv ja võtsin raamatu lugemiseks kaasa.

Esialgu suhteliselt naljakana tundunud "paksude pereelu" muundus kiiresti: pealtnäha hästi läbisaav pere lõhenes, mamma hakkas enda õiguste eest võitlema ja lapsed sattusid kahte leeri. Loole keerati veelgi vinti juurde, põnev lugemine. Lõpp saabus pea, ei olnud nii hea, otsad jäid enamvähem lahti. Iseasi, kuipalju nüüd teismelistel elukogemust on sellise loo lugemiseks ja kelle poolele nemad end positsioneerivad.

Totu kuul

Lapsepõlves, mäletan, meeldis mulle "Totu kuul" rohkem, kui esimene Totu raamat, sest ta oli põnevam. Milline fantaasia: Kuu sees on teine kuu, kaalutus, seiklused ...
Roiskuva kapitalistliku ühiskonna kujutamine, millest laps midagi aru ei saanud, pakkus nüüd üle lugedes muigamisainet. Lollide saar kujundina on väga hea. Isegi Kuu linnade nimed olid ameerikapärased, näit Fantomingo, Presston, San Parmo.
"Head miljonärid", kes kasvasid ümber, nagu Coifield ja "halvad" nagu Kalmare. Väga hea käsitlus on siin:
Kogu seltskond, kes kuulinnades, mille nimedki on tähelepanuväärsed: Los Paganos, Los Sigados, Panoptikum, Fantomingo jne, ringi askeldab, sarnaneb väga nende karikatuuridega, mida üleliidulised ajalehed Pravda ja Izvestija oma välispoliitika-kirjutiste illustreerimiseks avaldasid. Eesti lehtedes ma niisuguseid ei mäleta, igal juhul 1970-ndatel enam mitte. Kui pankur, siis teadagi hiigelpaks ja sigariga; kui vabrikant, siis musta silindri ning jalutuskepiga; kui lihtne inimene, siis kondibukett ja ilmtingimata jalavarjudes, mille ninad on irvakil. Samasugune kindlakskujunenud tüüpvälimus kehtis ka teiste kohta: politseinikud, kohtunikud, aferistid, kurjategijad (obligatoorselt päikeseprillidega!), teenijad, teenindajad jne. Loomulikult on kõik raha eest ostetav ja müüdav: ajakirjandus, kohus, politsei ja enesestmõistetavalt ka Suur Pulament ehk parlament, mis teeb täpselt seda, mida rahatuusad ütlevad. Lihtinimesel mingit sõnaõigust ei ole, teda ainult nööritakse igalt poolt. Ühesõnaga, lastepäraselt äraseletatud kapitalismi poliitilise ökonoomia kursus, lusikaotsaga ajaloolist materialismi lisaks.
Tore lugemine ikkagi.
Huvitav, kas raamatu ideoloogia on mind kuidagi alateadlikult mõjutanud ka? Praegu tundub küll, et pigem isegi vastupidi.

Kas teie teadsite, et Totu-lugusid on jätkanud Nossovi lapselaps? Ma igaksjuhuks jään vanade Totude juurde.

Minu Austraalia

Lobe lugemine neile, kes tahavad teada, mismoodi Austraalias on.

Luus

"Luus" on Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud arenguromaan, mis kajastab autori põlvkonnakaaslaste probleeme ja arusaamu.

Hea väljend – arenguromaan.
Eks ma ise nooruses olin raskelt vaimustunud Indigost. Ise ka ei tea, miks ma just Luusi ostsin seekord. Lugesin paarkümmend lehekülge, aga enam ei suutnud. 
See raamat jääb must lugemata.

Imeline saar - La Gomera

Kas Ameerika on olemas?

Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009 
Huvitav lugemine. Ameerika valge keskklassi eluolu igapäevakirjeldus Sirje Kiini, sisseelaja silmade kaudu. Kirjad kodustele on huvitavad, sisaldavad lisaks eraelulistele seikadele ka palju niisugust, mida mina enne Ameerikast ei teadnud. Ega see muidugi mingi ilukirjanduslik teos ei ole, eriti lõpu poole. Aga pole vajagi. Tähtis on suhtumine, mis erineb kardinaalselt Minu-Ameerika raamatute suhtumisest. Lihtsalt võetakse elu ja asju nii nagu nad on. 
Seda võiks lugeda, minu arvamus on sest raamatust täitsa samasugune.
Autori intervjuu Eesti Naisele
Sirje Kiini kodulehekülg, millest ka raamatus räägitakse ja mille talle abikaasa kinkis. Viimasel ajal täieneb küll visalt. Kas Facebook on selle koha üle võtnud?

Altari viimine

Uue aasta lubadused: suudan öelda ei

Totu ja ta sõprade seiklused

Armastatud lasteraamat väikestest marakannidest, kes elavad ühes muinasjutulinnas. Marakannirahva kõige kuulsam esindaja on aga põnn Totu, kes torkab teiste hulgast silma oma helesinise mütsi, kanaarikollaste pükste, oranži särgi ja rohelise lipsuga. Muidugi ka sellega, et ta mitte midagi ei tea ja alatasa sekeldustesse satub.

Kõik need kolm pimedat talvekuud tegelesin lapsepõlveraamatu ülelugemisega. Praegu mõjus see raamat nii, et tuli meelde see tunne, mida lapsena sai adutud, lisaks praegune täiskasvanulik "asjadest arusaam".
Geniaalne raamat, psühholoogiliselt õudselt head kujud, inimeste -tüüpkonnad lausa. Peaaegu iga persooni saaks mõne tüükonna alla liigitada.
Kõige rohkem meeldis mulle just raamatu esimene osa, lood "Totu hakkab kunstnikuks"-tüüpkonnast. Teine osa ja seiklused Päikeselinnas kaldusid mõne kandi pealt juba liiga sotsialistliku ühiskonna aegse kommunismi-nirvaana-unistuse suunas. Aga üldiselt ikka ka väga hea. Kuidas kolm eeslit marakannideks moondati ja mis sündmuste laviin sellele järgnes. Kuidas teater muutus nii novaatorlikuks ja muusika nii kakofooniliseks, tuleb tuttav ette?
Vahel tundub, et maailm on seepärast imelikuks muutunud, sest meie hulgas on liiga palju eesleid. Tuleks ometi kohale võlur ja teeks nii, et asjad läheksid kõik tagasi õigetele kohtadele.

Head uut, imederikast aastat!

Alacant

Üks Doris Kareva luuletus (Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi)

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Revolutsiooniline situatsioon

Esiteks, ma ei saa aru, miks nad ütlevad, et Sirp oli igav ja Tarand ei saanud juhtimisega hakkama. Mul paljud tuttavad on viimasel skandaali puhkemise järgsel nädalal Sirbi avastanud ja moodne on ringi liikuda, Sirp käes. Kuid mina olen Sirbi tellija ja lugeja olnud ikka juba väga kaua. Minu jaoks polnud Sirp igav. Vabalt võiks samamoodi jätkata. Ma loen ja maksan ainult sellise Sirbi eest.

Teiseks, Kenderi hävituspataljoni-jõuk ei meeldi mulle absoluutselt. See on mingi maffia ja käitub sellele vastavalt. Mis on neil ühist kultuuriga? Isegi Vares-Barbarusel oli rohkem. Meenutab neid 40ndate aastate riigipöörajaid, kes ise ka aru ei saanud, mida nad teevad. Süüdimatud egoistid. Kui tahavad lehte teha, tehku ise endale leht algusest peale. Kuritegu on lubada neid Sirpi pilastama.

Kolmandaks, nüüd on selge, et see pomm, mida praegune kultuuriminister tahtis kultuuriministeeriumisse visata, ongi tema ise ja on juba visatud.

Mis siin riigis toimub üleüldse ja kellele see on kasulik?

Ära häbene seda, mis pole häbi*

Mina olengi see inimene, kes polnud ühtegi Ilmar Raagi filmi veel näinud, enne kui sattusin „Kertut“ vaatama. Sedagi mitte omal vabal tahtel, sest niipalju teadsin, et „kerge“ film see ei ole. 

Mingi lumm ja paine on selles filmis sees. Kuigi see lugu, mida seal räägitakse, on võib-olla tavaline. Nii räägitakse, et olla tavaline väikestes külaühiskondades. Mina ei tea.

Tohutult hea näitlejatööd, üldse kogu see film. Kõik see on nii liigutav. Ja muidugi Mari Pokineni muusika selles filmis. Ostsin nüüd sellejärgmise plaadi „Maa saab taevani“ ka endale. Häid asju peab ju toetama.

Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, mille kohal tippu ei näe mu silm

Kuid mu väike elu siin on ainuke, siin on kõik mu valu ja mu viimne vaimuke

Nii ma siis olen kuis saan, taevas ka minu üle on ta

Nii ma siis usun, kord saan et taeva tippu näha ma

Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea

Ei pea olema ma kena vaid lihtsalt iseenda vastu hea .…

_____________________________________________

* Sven Grünberg

Puuvillanoppijad

Bruno Traveni Puuvillanoppijad.  

See e-raamat sattus minuni väga imelikku teed pidi, nimelt sain ta kingituseks Hooandja keskkonnas toetuse andmise järel. Vaevalt et ma seda raamatut muidu oleks hakanud lugema, kuid hea, et hakkasin – tegu on väärt asjaga.

Kirjeldatakse töölisklassi elu 20. sajandi alguse Mehhikos. Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kes üht või teist tööd liiga raskeks põlgavad, palka väikeseks peavad või depressiooni põevad. Tolle aja inimesed pidid töötama selleks, et saada süüa ja ellu jääda ning nad tegid seda. Keegi ei otsinud elu mõtet, kerjanud, põdenud depressiooni ega mõlgutanud enesetapumõtteid: Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged!

Kõigepealt satub mina-vormis jutustaja Gales kummalises seltskonnas puuvillapõllule saaki koristama. Õige pea ta taipab, et loodetavast palgast ei piisa isegi ellu jäämiseks ja töövahendi – oma keha – töövõime säilitamiseks: Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseid, pajatas meile Abraham (neeger) vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning järele jääb ainult luu ja nahk, antakse neile jalaga.

Ja kuigi tundub, et puuvillanoppijate elu pöördub lausa kriminaalromaani sarnaseks, siis ei - sümpaatse ellusuhtumisega peakangelane elab selle töö üle ja raamatu teises osas satub ta linna pagaritööstusesse.

Olete pagar?

Ei, mul pole küpsetamisest aimugi.

Või nii, ütles ta nüüd ikka veel umbusklikult. Kas te tortidest midagi teate?

Söönud olen neid küll, sõnasin – aga kuidas neid tehakse, sellest ei tea ma mitte mõhku. Tahtsin seda just õppida.

Siin on teile üks sigar. Võite tööle asuda täna õhtul kell kümme.

Ja nii see lahti lähebki. Kohe selgub ka, et uus tööandja on äärmiselt kitsi inimene.

.… senjoor Doux oma raha paar tundi kauem peos hoida tahtis ja et ta oli ostnud meie tööaja, meie elamisaja mitte tundideks, vaid kogu nädalaks, ning meie elu iga minut kuulus temale, mitte meile endile. Ta maksis selle eest. Kui see meile ei meeldinud, hüva, võisime ju minna. Võisime minna ja nälgida. Töövõimalusi leidus harva. Ja kui oligi mõnda tööd, siis napsasid selle pärismaalased, kes leppisid palgaga, millest elada ei saa, kuigi pärismaalased näisid sellest elavat koos perekonnaga.

Mis meil üle jäi? Nälgida või teha, nagu härradele meeldis.

Peagi satub peategelane streigikeerisesse, ta imetakse kaasa ja ilma jääb ta pagaritööstki.

Teose lõpuosas satub Gales veisekarja ajajaks ning tundub, et lõpuks ometi on ta leidnud meeldiva töö ja mõnusa keskkonna. Väga liigutav on kirjeldus, kuidas ta hobuse taltsutab ja üleüldse mulle meeldib peategelase ellu-, inimestesse ja loodusesse suhtumine. Headus liigutab. Ning vagabundi elu tundub romantiline.

Tänamatus on inimeste loomuomadus, millega õpitakse leppima, ilma et see meelepaha tekitaks. Loodus on aga tänulik iga pisiteene eest, mida talle osutatakse. Ükski loom ja ükski taim ei unusta lonksu vett, mida talle pakutakse, või peotäit sööta või mütsitäit väetist, mis neile on antud. /---/

Minu kari! Minu uhke kari. Olin teda juhtinud üle jõgede ja kaljumägede, olin teda kaitsnud ja hoidnud, olin talle muretsenud toitu ja vett, olin lahendanud tülisid ja ravinud ta tõbesid, olin teda õhtust õhtusse magama laulnud, tema pärast muret ja meelehärmi tundnud, värisenud ja rahutut und näinud, nutnud, kui mõni kaduma läks. Jah, ma armastasin teda, armastasin otsekui oleks ta minu liha ja veri. Oo sina, kes sa juhtisid sõdalaste hulki üle Alpide, et rahulikele maadel tuua surma ja tuld, mida teadsid sina täiuslikust väejuhi-õnnest?

No kas see see pole lihtsalt suurepärane? Nagu ka tähelepanek sõnade lendulaskmisest ja mis nendega hiljem juhtub:

Nii läheb ikka, kui inimesed sul sõnad suust võtavad ja siis pealegi pahupidi pööravad. Ei tarvitse siis tõepoolest imestada, kui inimesed endale võltsarvamusi loovad. Nad peaksid kord ka teisi lõpuni rääkima laskma. Aga ikka ja jälle peavad nad ennast segama vaadetesse, mis teistele inimestele kuuluvad. Pole ime, et tulemuseks on lausa lollus. Siinkohal raamat lõpeb.

Kahjuks kubiseb tekst trükivigadest. Päris kindlasti on see absoluutselt toimetamata. Võib-olla on mõned vead ka e-pub formaati viimisel tekkinud: kuidas muidu saab tekkida selline viga, et sõna „olles“ on raamatus „011les“?

Selle salapärase, ilmselt skandinaavia või saksa päritolu, hiljem mehhiko kodakondsuse omandanud kirjaniku loomingut saab kuulata ERR vahendusel.

Rahva Raamatu kinkekaardiga ei saa osta e-raamatuid ega saa saamagi! Protesteerin

Vähemalt ei tee nad midagi selleks, et saaks. E-raamatute ostmiseks olevat spetsiaalsed e-kinkekaardid, mida saadetakse vaid digitaalselt (e-posti aadressile) ja kuuldavasti võivad need minna otseteed junkmeili. On esinenud olukordi, kus kingi saaja jääb seega oma kingist ilma ja ei saa teadagi, et talle kingitus tehti. Kinkija ei saa samuti teada, et tema kingitus pole pärale jõudnud.

Nõme olukord. Ja veel nõmedam, et pood ei kavatsegi midagi ette võtta, et luua süsteemi, kus saab pöörata paberkinkekaardi e-kinkekaardiks. E-raamatute leviku seisukohalt tõsiselt diskrimineeriv.

Teekond päikeseloojangu poole

Santorini on pisike saar ja seal jätkub aega ka rohketeks jalgsimatkadeks. Kui hakkasin matkaradu uurima, jäi silma teekond saare pealinnast Thirast (kohalikus keeles tähendab see küla) kuulsasse päikeseloojangu imetlemise paika Oiasse. Tavaliselt vist matkatakse Oiast Thirasse, meile aga tundus mõnus teha teekond päikeseloojangu poole. Oia päikeseloojangud on ju maailmakuulsad!
Thirasse sõitsime liinibussiga.

Ja sealt hakkasimegi minema piki rannikut, mööda iidset külateed, mis nüüd on ääristatud uhkete hotellide ja eksklusiivsete restoranidega. Santorini on üks kallis koht, tänu arvukatele kruiisilaevadele ja rohketele vene turistidele. See kant on venelaste seas unistuste abiellumise koht ja meilgi õnnestus näha paari pulmapidu ning pildisessiooni. Ega mina sest suuremat hoolinud, pigem uudistasin neid kaastundlikult.

Matka pikkus oli umbes kümme kilomeetrit ja matkamistingimused väga head: oleks võinud isegi sandaalides selle tee läbida, vabalt. Thirast väljudes tuleb hoida pigem vasakule, piki mere äärt kulgevale vanale teele, et mitte sattuda uuele maanteele, autode sekka.
Taamal poolsaare tipus kumavad valge lumena Oia linna müürid.

Teel kohtasime mitmeid pisikesi kabeleid, igatahes oli kabeleid rohkem kui teisi matkajaid. Kabelid olid lukus ja kinni, vastupidiselt üleval mägedes leitud kabelile, kuhu sai sisse minna, raha annetada ja küünlad süüdata.

Vana kivine külatee annab aimu, missugused olid vanasti Santorini teed. Eeslitega reisimiseks sobivad. Nägime ka arvukalt eeslitransporti kasutavaid kohalikke vanamehi. Miskipärast istusid nad eeslite seljas küljetsi, võibolla sellepärast, et niiviisi ei lohise jalad mööda maad? Või siis on vanainimestel puusaliigesed haiged (see on minu teooria), muuladega sõideti ka palju ja muulad on eeslitest palju kõrgemad.

 Ilus.

 Sellistel teedel matkata võiks ma lõpmatult.

Päike hakkab laskuma.

 Sama koht panoraamvõttes. Tuleme vasakult, kulgeme paremale.

 Vahepeal kadus tee päris ära. Kui kusagil üldse matkasaapaid vaja oleks, siis just siin. Et kivikesed nii kergesti kinga sisse ei läheks.

 Järjekordne kabel.

Oia juba paistab ja päike aina laskub.

Päikeseloojangut on tulnud jälgima tohutud massid.  Väga raske oli leida kohta, kust üldse midagi näeks. Tänapäeva kommunikatsioon ja masside võime rännata suurel kiirusel kohta, mida parajasti reklaamitakse, on hämmastavad. Ma soovitan tõsiselt sellest atraktsioonist eemale hoida.

Selline ta on - kuulus Oia päikeseloojang.

Viibisin paar nädalat tagasi Kalanas ja vaatlesin sealset päikeseloojangut. See oli tuhat korda kaunim veel!

Aga matk oli ikkagi tore ja meeldejääv.