Epp Petrone „Kas süda on ümmargune? 2.osa“

Võtsin raamatu lugerist ette ilma igasuguse ettevalmistuseta. Esimest osa pole ka lugenud. Raamatu tutvustus: Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad… Mis saab neist emotsioonidest kümme aastat hiljem, saarele tagasi minnes? Lugesin huviga, aga mida edasi, seda enam tundsin endas kasvavat vaikset protesti. Epp kirjutab, kuidas sarjas inimesi ära kasutati ja nendega manipuleeriti aga see raamat on samuti ju suur manipuleerimine. Lugejaga ja osalistega, autor on jumal. Mis on üldse kirjandus jakes on kirjanik? Kas see, kes kirjutab oma elust päeviku vormis ja analüüsib igat mõttevirvet? Nojah, ka Õnnepalu on selline ja Sauter on ja … kahtlemata on see kirjandus. Mis mind häiris, oli Epu kaasteeliste ärakasutamine raamatu kirjutamisel. Näiteks esimene abikaasa ja üldse – kõik teised ka. Kas nemad näiteks on nõus, et nendest niimoodi kirjutatakse? Kas siin on mingit erinevust Robinsonide-sarjaga? Kusjuures Robinsonidesse läinud inimesed teadsid, et nende elust saarel ja ehk ka hiljem tehakse reality show, raamatu tegelased ei pruugi seda teada. Kui sa nimetad Tiina raamatus Miinaks, ei tähenda see Eesti suuruses väikeriigis mitte midagi, tegelikud inimesed on kõigile teada. Pole vaja merisiiliku okkaid välja peksta. Pole ka operatsiooni vaja, saab rahulikult ise välja võtta, ma tean, olen endal võtnud. Peksta ega peksa saada pole kunagi hea. Järjejutt Petroneprindi koduleht

Padise kontsert 55+55 eile, 25. juulil 2013

Kui Vaikmaa teeb Padisel kontserti ja mul vähegi võimalik, lähen alati kohale. Midagi on ses muusikas, mis mind kutsub ja võlub, eriti instrumentaalpool, mis on lihtsalt huvitav.
Eile klappiski kõik, sain minna ja nautida. Kontserdi esimene osa oli meeldiv, kuid päris minu muusika see pole. Mahavoki galaktikate ja kosmosemuusika aga on. Põnev oli ka nooremat generatsiooni kuulata-vaadata. Kare Kauks on muidugi legend, anne, selliseid sünnib harva. Ei saa nõuda, et keegi laulaks täpselt nii, nagu tema neid laule tegi, ongi huvitav, kui teisiti tõlgendatakase.

Elu nagu sirelivein

Ilus lugemine, elurõõmus ja elujaatav, naudingutest ja leidmisrõõmust pakatav.

Hästi kurb lugu

Jutustamata lugu Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973).

Mõtlen, et mis oleks saanud sellest inimesest teises kohas või teisel ajal. Ellen Kaarma oli ju sõja jalust minemas, temastki oleks peaaegu saanud väliseestlane. Ega põgenenute elu ka mingi meelakkumine polnud aga säravalt andeka inimesena manduda provinstiteatris ja mängida sotsireastlikes näidendites ning lõpetada konservitehases ja turuvarblasena … väga karm saatus.

Tagasi koju

Voldemar Päts. Mälestusi, kirju, dokumente.

Jälle üks raamat ajaloohuvilistele. Lugesin huviga. Raamatu osad on väga erinevad. Esimene – lapsepõlve- ja nooruse ning õpiaeg on nagu üks muinasjutt. Just selline mõnus ja turvaline elu, esimene Eesti Wabariik. See osa, nagu ma au saan, on kirjutatud tagantjärele paguluses.

Geislingeni aegadest pärit ja hiljem väliseestlasena kirjutatud kõned ja kirjad annavad aga aimu, kui raske oli neil eestlastel, kes n-ö pääsesid kodumaalt.

Kõige ehedama mulje sain Tõnu Jürvetsoni kirjutatud osast „Vanavanematel mõeldes“, see läks kõige enam südamesse.

E-lugerit avastamas

Töö käigus selgus, et minu eelmisel kevadel ostetud luger Sony Reader PRS-T1 on juba vana, ei loe kõiki täpi- jmt imelikke tähti õigesti, ei suuda lugeda:

„Antud luger töötab Adobe tarkvara toel ning laiendatud UTF tugi (mis lubaks tavalisest erinevaid tähekujusid kuvada) ei ole kasutusele võetud enne aastal 2013 toodetud sedatüüpi lugereil“

Sel kevadel sai perre ostetud ka teine e-luger (kuna lugerite pärast läks rebimiseks, neid taheti kasutada samaaegselt), see on juba Sony Reader PRS-T2 ja tema loeb ka imelikke tähti. Testitud.

Muidu aga on kiired ajad. Lugemiseks eriti mahti pole, hea kui lehed jõuab läbi hekseldada. Täna on kolmapäev, eile õhtuks suutsin finišeerida eelmise nädala Ekspressiga. Alles. Ajakirjad kõik seisavad külmakapi peal ja ootavad midagi.

Raamatutest on käsil paberraamat (hirmus paks ja raske) Voldemar Pätsi eluloost. Juba pikemat aega.

Üks lask

Lee Child. Üks lask

Väga-väga kaasahaarav lugemine. Nagu tihtipeale on juhtunud, asusin seda lugema ilma igasuguse eelneva teadmiseta, millega tegu on. Lugemise ajal mõtlesin, et see oleks nagu filmi jaoks kirjutatud ja ongi – sellest on tehtud Oscari-võitja film Tom Cruisega peaosas.

Pildikesi heade inimeste elust

Raamat, kus ei juhtu mitte midagi.

Ma pean kohe ütlema, et see raamat mulle väga meeldis. Vaatamata sellele, et seal midagi ei juhtu ja et päris-elus nii olla ei saa.

Mulle meeldis see inimestest jutustamise viis. Lugesin igal õhtul seda raamatut natukene - umbes nagu kaalujälgija sööb iga päev naudiskledes ainult ühe tüki šokolaadi - ja järgmisel päeval mõtlesin üle. Kõik need naljakad seigad, kuidas käidi turul võõrasemasid ostmas, saunas, proua Aino koera pesemas ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on Kivirähkil õigus - inimesed ongi naljakad, kui neid heatahtlikult vaadelda. Mulle meeldib hirmsasti inimesi vaadelda, ainult et see nõuab aega.

Härra Immanuelil seda igatahes on.

Raamatu parim koht on aga see, kus  Rein läheb "Opossumisse" ja küsib, kuidas härra Immanuel seda tegi: "Kas te olete ingel?"

Soovitan.

Justin Petrone "Misjonäripoos"

Esimene Justin Petrone raamat, mida ma olen lugenud, ei teagi, kuidas on õnnestunud siiani niimoodi ära elada. Lahedalt loetav. Parajad jutukesed lennukis ja lennujaamas aja viitmiseks. Ja nagu selgus raamatust, põhiliselt lennujaamades kirjutatud kah.

Ma tahaks öelda, et tänapäeval on igaüks kirjanik. Tuleb ainult kätte võtta ja oma elust avalikkusele kirjutada ... tahta. Kui tahta. Aga miks ka mitte? Eriti kui tegu on nii eksootilise kirjanikuga.

Raamatukatkend Päevalehes.

Järjejutt Kukus.*

__________________________

*Epp teeb väga head turundust igatahes.

Intervjuu Steve Wozniakiga Ekspressis

Mulle meeldisid need mõtted selles intervjuus:

Kasvasin üles kindla sisemise filosoofiaga, millele olen tänini truuks jäänud. See ütleb, et mind lihtsalt ei häiri miski. Elus pole tähtsust sellel, kui palju sul asju on või kui hästi sa oma firmat juhtisid. Surivoodil loeb see, kui palju sa elu jooksul naeratasid ja rõõmu tundsid.

Maailmale nähtamatud pisarad

Üle pika aja ka üks Linnateatri lavastus nähtud.  Kusagil esimese vaatuse poole peal hakkas tunduma, et siin on tõesti tegu vana hea Linnateatriga, algul ma nagu ei saanud „ree peale“. Kiirendiks – kui nii võib öelda – oli Mart Toome ilmumine „Albioni tütres“ – pärast seda läks etendus käima ja naer läbi pisarate võis alata. Tõeliselt värskendav kogemus oli see etendus. Naerda on hea, naer päästab maailma.

Väike valge riik

Suutsin pool raamatut läbi lugeda ja siis mõtlesin - miks ma pean? Ma olen täiskasvanud inimene, mul on vabadus oma ajaga teha, mida õigeks pean ja see ei ole ju kohustuslik kirjandus.

Ilmar Trull ja Kolumats

Väga mõnus ja sobiv kooslus R2 saates, mida sattusin kuulama täitsa juhuslikult, valmistades aeglast toitu.

Iga laps ei ole hea laps, 
mõni laps on päris siga, 
aga kui see laps on näiteks sea laps 
siis ei ole miskit viga.

Eesti teater. Nõudmiseni.

Kalju Haani ja Urmas Oti vestlused. Koostaja Simmo Priks. Põhjalike kommentaaridega varustatud  huvitav teatrialane lugemine. Ühelt poolt Urmas Ott oma intrigeerivate küsimustega ja teiselt poolt Kalju Haan oma diskreetsuse ja headusega, mis tähendab, et ta lihtsalt ei lähe õnge ega räägi kellestki halba, pigem jätab ütlemata. Head sõna aga jätkub kõigile, alates peanäitejuhist kuni kingsepani.

Minul oli raamatut põnev lugeda. Mäletan ju väga paljusid nn vanema generatsiooni näitlejaid, mäletan oma isiklikke teatrielamusi Velda Otsusest (no mida see laps võis aru saada, aga seegi jättis sügava mulje), Salme Reegist (Robot Rops oli esimene) jt.
Hiljuti on ka läbi loetud Panso päevaraamatud, nii et "Eesti teater nõudmiseni" on nagu üks tükk suuremast mosaiigist.

Artikkel Sirbis.

Rein Raua raamat Hotell Amalfi

Raamat on mõnusalt ja ladusalt loetav, nagu Rein Raua omad seda enamasti on. Lõppes, enne kui alatagi jõudis, ütleksin nii. Lõpus oskasin vaid ahh? öelda. Aga siis lugesin läbi Sirbi arvustuse ja asjad liikusid vist õigetesse paikadesse. Kui vaheseinu saab ümber nihutada ja nii … aga täiuslikud asjad olevat ju igavad.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Hakkasin seda raamatut lugema ilma mingi eelteadmiseta, millega tegu, hambaarsti ukse taga ja mitte just kõige paremas meeleolus. Õige pea sain aru, et see pole mitte mingi tavaline ajaveetmise jutt, vaid üks väga hea ja sügavmõtteline lugemine, ilmselt sobiv just nendele, kes on koos Karlssoni ja Minu pere ja muude loomadega üles kasvanud. Leidsin end raamatut lugedes korduvalt südamest naermas. Aga see pole ainult "must" huumor, see on kõikehõlmav inimarmastus, mis sellest raamatust vastu vaatab. Soovitan seda raamatut vägagi tungivalt lugeda, sama võiks teha Piibliga, ja lugege hästi korralikult. Meie jumalavallatul ajal. Kus paavstist on saanud emeriitpaavst jne. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb, kas ei kordu siin motiiv Õnnepalu viimasest raamatust? Ainult et Jonassoni raamat pole nii nukker, vaid täpselt vastupidi - pööraselt naljakas. Nagu Piibel, mis jääb ikka piibliks, kuigi sellele on lisatud:
22. Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi.

Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu kõikidega. Aamen.
Järjejutt.
Lugemissoovitus.

Portugali laevuke

See on veel kraadi võrra mürgisem elukas, kui eelmisel aastal kohatud ja lähemalt tutvust tehtud Pelagia Noctiluca.
Seekord leidsime portugali laevukesi viimasel päeval rannale uhutuna, õnneks mitte palju. Nendele, kes ei tea millega tegu, võib tunduda, et see on mingi plastmassist mänguasi. Eriti lapsed tuleb nendest helesinistest asjakestest rangelt eemal hoida. Isegi näpuga katsuda ei tohi!
Portugali laevuke võib olla surmavalt ohtlik. Pelagia Noctiluca on liigitatud keskmise ohtlikkusega meduusiks. Minule tekitas see pelagia kunagi sellise kõrvetushaava, mis veel kuid tunda andis.

Mürgised meduusid on viimasel ajal tõeliseks ohuks saanud. Nende rohkus tulenevat sellest, et kalad, kes neid söövad, on suures osas välja püütud ning ökoloogiline tasakaal rikutud. Kui tuul vastavast suunast puhub, võib mürgiseid meduuse randa sadade kaupa saabuda. Kui tegu on valvatava rannaga, tõmmatakse kohe üles spetsiaalne meduusi kujutisega lipp ja ujumine on keelatud.
Kui aga oled metsikus rannas ja näed rannale uhutud meduusi, siis ära parem vette mine. Vähemalt ilma maskita ja kalipsota.

Kohatud seekord Tenerifel.

Tenerife kanaarisisalik

Matk Barranco del Infierno's

Barranco del Infierno tähendab maakeeli Kuradi kanjonit. See asub Tenerifel Adeje linna lähedal, looduskaitsealal. Ametlikku matkateed sinna ei ole st Hispaania riik ei võta vastutust, et tee on hooldatud ja ohutu. Tegelikult on tegemist täiesti hästi tähistatud, sildade ja viitadega varustatud korraliku matkarajaga. Lihtsalt kui midagi peaks juhtuma, siis tuleb ise hakkama saada, sest kanjon on nii sügav, et näiteks mobiililevi seal ei ole.

Edasi-tagasitee pikkuseks on 5,8 km ja hiljem pealinnast omandatud matkaraamatu järgi kulub selle läbimiseks 3 tundi. No meil kulus 4 tundi, vabanduseks võib öelda, et tegime küllaldaselt vaadete nautimise peatusi ja lisaks oli meil kambas kaks üle seitsmekümneaastast, kuid muidu igati tegusat matkajat.

Auto jätsime Adejesse, kiriku ette. Ronisime ülespoole kuni Otelo restoranini, kust 350 m pealt algaski hästi tähistatud matkarada.

Teel märkasime huvitavaid taimi, näiteks Canarina Canariensis, mida leidus just niiskemas raja osas, joale lähemal.

Raja kõrval jooksis vanaaegne veekanal, siit on Adeje linna elanikud juba aastasadu oma vett saanud.

Mesitarud kaljulõhangus. Meie kambas olnud mesinikud imestasid kõvasti, et kuidas ometi neid tarusid hooldada saab. Aga kuidagi tundub see ometi võimalik olevat.

Lilli, mida tolmeldada, nendel mesilastel juba jätkus.

Vetemäng raja lõpus. Kõrgus on 630 m. Selle tuvastasin ma raamatu abil,

sest nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selles Kuradijäärakus ei levi, ega võimalust GPS-l satelliitidega sidet saada.

Viimane tähistatud matkamärk.

Mingil hetkel tagasiteel saime sel rajal kogeda ka tõelist hirmu. Äkki algas suur kõmin ja mürin, aga aru ei saanud, kust see täpselt tuleb. Keha tundis paanilist hirmu, ei teadnud, kas põgeneda edasi või tagasi või hoopis end vastu maad litsuda. Tegelikult tardusime lihtsalt kohtadele. Kui suur mürin läbi, olime veel tükk aega väga vaiksed. See oli olnud kivilaviin. Jõudsime varsti ka kohale, kus kolm-neli umbes meetrise läbimõõduga kivi olid alla varisenud, oma teel suure hooga taimi lõhkudes. Varsti jõudsime järele ka tolmupilvele. Meil oli õnne, et laviin meist eemal toimus. Siin poleks ka kiiver vist aidanud.
Nii tehti meile kujundlikult selgeks, et selline retk võib ohtlik olla ja matkaraamatus soovitatud matkaapteegi kaasavõtmise üle ei tasu naerda. Kuigi ma ei kujuta ette, kas ja kes oleks seda apteeki kasutanud, kui tõepoolest ... ja levi ju ka seal pole.
Aga Jumal tänatud igatahes.
Oli elamusrikas matk.
Pärast võtsime veel Adejes Pollo a Mojod, aga mitte Otelos (mis on liiga turistiderikas), vaid Ramblal.

Lihtsamaks enam ei lähe

Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud

Mõned on öelnud, et seekordne Raua raamat on mõnevõrra lihtsakoeline ja isegi pettumust valmistav. Minule see raamat meeldis. Ma tahan öelda, et see lihtsakoelisus võib olla petlik. Jah, mõnede olmeliste seikade kirjeldamine, näiteks veini-kohvikohvijoomised ja mis sinna kõrvale pakuti, on natuke hämmastavad. Sellega olen samuti nõus, et tegelikult ei saa sellist asja juhtuda st tegelikult ei saa inimesed nii elada, nagu nad seal Kaskedetagusel elasid, ühiskonnast sellisel määral eralduda.
Aga võibolla siiski saavad?
Mind see raamat puudutas, need teemad, mida seal kirjeldati.

Nii palju kui mina asjast aru saan, ütlevad religioonipsühholoogia asjatundjad sageli, et kalduvus usklikuks hakata on lihtsalt üks inimese joon, mis mõnedel esineb ja mõnedel mitte. Umbes nagu musikaalsus või matemaatikaanne. See on täielik jama. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele - mõnda lohutab, mõnele esitab õigeid küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval - , ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas. Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.
/---/
Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on su maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud, nii et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi. 
Aga siis oled sa juba ise viiruse kandja või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud. Ja nüüd hammustad ise teisi

Reid Raud kirjutab "jumal" väikese tähega.

Raamat on põnev, nagu kriminull. Kahjuks lõpus mingit selginemist siiski ei saabu. Lihtsalt sündmuste kirjeldus, vääramatu liikumine lõpu (siis surma) poole. Ka seda selginemist, kas lõpp on uue algus, ei tule.
Miks ikkagi nii läks, ei tea.

Läbiloetud raamatut riiulisse paigutades sattus mulle kätte Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Tema kirjutas kord nii: Hea, kui saaks elada oma elu  otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu /---/ hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu  ...

Paula, sul on poisipea, kuis meeldid mul, sa vist ei tea ...

Hakkasin seda raamatut lugema seepärast, et 1. see oli käepärast ja 2. ma tahtsin tõesti teada, mis veetles neid 60 miljonit raamatu ostjat ja veelgi rohkemaid miljoneid lugejaid. Purustatud on isegi Harry Potteri müügirekordid.
Pidin end tõsiselt pingutama, et see raamat üldse läbi lugeda. Vahepeal tundus, et murdun ja jätan pooleli aga sõna oli ju antud. Ja kindel on, annan siin sõna, et raamatu järgesid st osasid 2 ja 3 ma kindlasti ei puutu. Mul on oma ajaga targematki peale hakata. Miks ma peaksin lugema mingit hägust ebareaalset väljamõeldist, mis on kõigele lisaks täielikult toimetama ja kirjavigadest kubisev? Kas ainult moe pärast? Tänan, ei. Ja teile ka ei soovita.
Näiteid:
 Lk 65 Mu süda on hakanud kiiremini lööma ja mu piklikaju on unustanud sünapseid töös hoida
 Lk 82. Portland kaob meie ees, kui suundume Ühendriikide õhuruumi, ehkki mu kõht jääb kindlalt Oregoni.
Lk 126. Naeratab mulle lahkelt täielikku megavati naeratust.
Lk 156. Autvõtmed! (isegi spellerit neil ei ole)
Lk. 157 Mu piklikajule tuleb lõpuks ta ülesanne meelde
Lk 309. Voosil (peab olema voodil)

Faust Estonias

Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.
Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses.
Sattusin etendusele, kus kõik peaosatäitjad olid väljastpoolt Estoniat. Ja just muusikaliselt - kuigi ma pole asjatundja - tundus etendus kuidagi eriliselt vägev.
Rääkimata muidugi kostüümidest.
Väga meeldis.
Pildid etenduse kohta @internet.
Arvamused:
1.
2.
Mu meelest on Sirbi arvamus tõelähedasem.

Karl Ristikivi teekonnad: 86 postkaarti reisidelt 1946–1976

Inimese teekond, 30 aastat, 40 reisi. Kui esimesed reisid on enamasti koos kaaslasega ja kaardid optimistlikumad, siis viimastega on täpselt vastupidi.
Ilus raamat Janika Kronbergi ja Tiit Pruuli väga heade sissejuhatustega teemasse.
Jeruusalem, 21.3.65
Teekond on lõpuks toonud mind siia, kuigi see ei olnud just Via dolorosa.  Aga on olnud siiski kaunis pingutav, nii et puhkusele pole seni saanud mõteldagi. Loodan siiski, et kõik läheb hästi, sest me alustame ja lõpetame iga päev palvega. Täna oleme Kolgatal ja Petlemmas. Homme sõidame Surnumere äärde. Tervisi! Kröits

Veel: Tiit Pruuli
Ristikivi päevaraamat

E-raamat ja kinkekaart

Kahjuks läks vett vedama minu plaan realiseerida jõuluks laekunud Rahva Raamatu kinkekaardid e-raamatute ostmiseks. E-raamatute ostmiseks peavad olema spetsiaalsed e-kinkekaardid. Aga selle kõige teadasaamiseks peab pingutama ja nii lihtsalt seda infot juba üles ei leia. Tuleb helistada tavatelefonil, olla ooterežiimil ja nii edasi.

Huvitav – kas poes saab vahetada tavalised kinkekaardid e-kinkekaartide vastu? Päris raamatud lihtsalt ei mahu enam koju ära.

Võhikud võõrsil

 * Mark Twain
Võhikud võõrsil ehk uute palverändurite teekond
Inglise keelest tõlkinud Hardi
Tiidus
Soov seda raamatut lugeda tekkis mul Pühal maal reisil viibides. Kodus selgus, et seda soovi täita polegi nii lihtne. Minu kallite kaasteeliste kodustes raamatukogudes see raamat puudus, tuli pöörduda raamatukokku. Sealt sai siis laenutatud ainueksemplar, mis oma vanusele kohaselt näeb välja väga väärikas ja vana. Paber on pude, lehed tumekollased. Järgmist viitkümmet aastat see raamat küll vist vastu ei pea. Asusin õhinal lugema, kuid üsna pea adusin, et päris kõike ma ikka ei viitsi lugeda. Tegemist oli ju 1867. a alanud ameeriklaste lõbureisiga Vana maailma tundmaõppimiseks, tee peal peatuti ka Aafrikas ja saartel (kui seal just parasjagu karantiini polnud). Tegelikult üle-eelmise sajandi reisikiri. Lugesin läbi põhiliselt need peatükid, mis kirjeldasid kohti, kuhu mina siiani sattunud olen ja siis muidugi Püha maa peatükid. Raamat on vürtsitatud omapärase huumoriga, kuid mõned osad on ka uskumatult tüütud. Ja kuidas küll on maailm sellest ajast saadik muutunud, kui nad hobuste ja eeslitega Surnumere ääres matkasid!

Nüüd seisavad seal suured hotellid ja hiiglaslikud keemiakombinaadid, mägede vahel tiirutavad eeskujulikus korras asfaltteed. Mis küll saab sellest paigast kahe sajandi pärast? _________________________________________
* Raamatu pilt @internet, kõrbepilt Surnumere äärest on minu tehtud

Mida nad tegid "Kääbikuga"

Oleks ikkagi pidanud arvustusi uskuma ja jätma kinno minemata, aga kui läheduses on nii suured kääbiku-fännid, siis läksin kaasa. Oli 3-D seanss, no mõtlesin, et talun ära. Kuigi 3 tundi seda taluda on minu jaoks tõeline kangelastegu. Lisaks veel tuli taluda kaaskinoliste söömist-joomist ja nutitelefoni näppimist. Imelikud inimesed, tulevad jõulu ajal kinno sööma!
Ühesõnaga - parem ärge minge. Lapsepõlve "Kääbik" ei tule iial tagasi. Poolest raamatust on tehtud kolmetunnine kärts-mürts-pauk-eiteakellelemõeldud-meelelahutus.

Mandala

Austusest Õnnepalu vastu ostsin selle raamatu päris raamatuna. Ütlevad, et see on kriisi ja üksinduse raamat. Päris alguses sellest veel aru ei saa, kasside eluolu kujutamine on pigem isegi kuidagi kelmikas. Ja kogu see Esna-aeg.
Aga mida lõpu poole, seda nukramaks kõik läheb. Ja see uus algus, see oleks ka nagu kunagi juba olnud. Jälle üks vana maja, tema lugu ... kirjutamine. Mandala, mille teed hoolega valmis, pühid kokku ja viskad vette. See, mis Vikerraadios ette loeti, oli lootusrikas algus.

Terrakotasõdalaste näitus

Leitud on nii jalaväe­lasi, vi­bu­laskjaid, ammukütte, ratsaväge ja hobustega sõjavankril seisavaid lahinguvalmiduses sõdureid. Sõdalased on 1,6–1,7 meetri pikkused ja täiesti individuaalsete nägudega (ei leidu kahte ühesugust). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena. Osa sõdalasi on püstiasendis, osa toetub ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõduri­kuu­be, sääri­seid ja kan­diliste ninadega jalanõusid. Sõdalaste kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umb­sed. Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad. Ja­la­väelaste juuksed on pealaele rulli seotud, ratsaväelased aga kannavad mütse. Figuurid olid algul värvitud eredate värvidega, kuid need on üle 2000 aasta jooksul ära kulunud. Peaaegu 6000 skulptuuri leiti esimesest peaaegu viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230x60 meetrit. Sealt tuli päevavalgele nii jalaväelasi, vibulaskjaid kui sõjavankreid. Teisest, väiksemast kaevandist, leiti veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõja­vank­reid ja vibulaskjaid. Kolmandas kaevandis oli ainult 68 figuuri – ilmselt väepealik koos oma staabiga.

Kuningas Qin Shi Huangdi oli despoot ja ainus asi, mida ta kartis, oli surm. Ta ise uskus, et on surematu, aga ... kõik läks nii nagu ta alati läheb. Täiesti juhuslik näitusekülastus, hea, et saatus mind sinna juhtis.

Minu Maailmameri

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud.

Kuulsin saadet Vikerraadios ja otsustasin kohe, et selle inimese maailmavaade mulle sobib ja seda raamatut ma loeksin. Ei pidanud pettuma. Mulle meeldivad vana kooli mehed, kes julgevad olla nemad ise, on natuke konservatiivsed ja alalhoidlikud - seal kus vaja -  ja oskavad oma kätega asju ära teha. Edu ja jõudu!

150 aastat Gustav Klimti sünnist - näitus Viini Belvederes

Praegu on Viinis avatud näitus, mis pühendatud Gustav Klimti 150. sünniaastapäevale. Näitus asub Belvedere lossis, mis iseenesest on juba suur vaatamisväärsus nii väljast, kui seest. Lossis asub permanentne kunstimuuseum, Klimti näitus on aga ülal ainult praegu. Lisaks Gustav Klimtile näidatakse ka tema vendade - kes olid samuti kunstnikud - töid, räägitakse ajastust ja eluolust. Gustav Klimt oli huvitav isiksus, mees, kes elas elu lõpuni koos emaga, omades samal ajal arvukalt armukesi (põhiliselt oma modellide seas) ja üle kümne lapse. Kohutavalt kiindunud oli ta kassidesse, neid oli tal samuti üle kümne. Ta oli sündinud Viinis ja ei reisinud eriti, enne kui tuttav perekond kutsus teda suveks enda juurde elama ja maalima Atterseesse. Sestpeale veetsiki ta kõik suved seal ja kõik tema kuulsad loodusmaalid on seal tehtud. Belvederel on küllalt esinduslik Klimti kollektsioon, kuid juubelinäituse tarvis oli toodud töid ka teistest muuseumidest ning mõned uuedki juurde ostetud, erakogudest.

GUSTAV KLIMT, ATTERSEE

Kodutud koerad ja üksikud hinged

See raamat peaks meeldima neile, kes lugemisest aja viidet otsivad. Südamliku romaani „Kodutud koerad ja üksikud hinged” (2009) keskmes on kolm naist. Kallimast ilma jäänud ja tasuvalt töökohalt lahkunud Rachel pärib tädi maamaja ning koerte varjupaiga. Eneselegi üllatuseks leiab ta kodutute koertega tegeldes uue armastuse ja elu mõtte. Lahutatud üksikema Zoe kohtab tänu koerale oma unelmate printsi. Natalie, kes on tagajärjetult üritanud last saada, leiab lohutust neljajalgsest sõbrast. Omaette tegelased on koerad, kelle elusaatust kirjeldatakse sügava kaasaelamisega.

Saatevigad

Meelelahutus. Miks ka mitte? Peegeldatud on nende inimeste mälestusi, keda on parajasti kätte saadud.

Suurepärase ema käsiraamat

E-lugeriga lugemisel mõjutab minu valikut suuresti see, mis mul lugeris on, loen valimatult. Aga vaat seda taiest ma ei suutnud isegi poole peale läbida. Aga ma olen kindel, et sellel raamatul siiski on oma tänulik sihtgrupp.

Neitsi Maarja neli päeva

Maarja on linna tulnud maaplika, kes harjub oma uue kooliga ning leiab sõbrad. Kahega neist peaks ta minema Riiga, aga seikleb hoopis mööda Eestimaad ringi. Koos oma „hullu“ tädikesega satub ta õpilasmalevasse. Samas püüavad kaks noormeest võita ta südant.

Seda raamatut olen ma kunagi "nooruses" juba lugenud, aga lennukis ülelugemiseks on ta väga hea. Mõnes mõttes naiivne jutuke, aga samas armas. Vürtsitatud Leelo Tunglale omase huumoriga. Teismelistele tüdrukutele hea kirjandus.

E-luger parandusest tagasi

Garantiiaeg on ju kaks aastat. Luger parandati ära umbes nädalaga, st pandi uus tarkvara. E-raamatud on kõik alles, koos tehtud märkustega.

E-luger läks katki e tulekahju raamatukogus

September on olnud nii kiire, et pole olnud aega lugeda muud, kui ainult lehti ja sedagi natukene. Eile õhtul otsustasin närvi puhata ja midagi lõdvestavat teha, võtsin lugerist e-raamatu „Neitsi Maarja neli päeva“ ja asusin nautima. Nauding sai kesta ainult veerand tundi, sest luger läks lehekülje vahetamise ajal püsti hulluks kätte, tehes lakkamatult restarti. Igasugune puutetundlikkus oli muidugi kadunud ja kuna väljalülimise nupp töötab ainult koostöös puutetundliku ekraaniga, siis ei saanud seadet kinni ka panna. Ühendasin lugeri arvutiga, et äkki saab seda kaudu katkestada, aga ka arvuti keeldus lolliksläinud seadmega koostööd tegemast, nii et luger restartis ennast öö otsa ja  aku sai hommikuks tühjaks kah.

Viisin u-lugeri (hulluksläinud e-luger) täna raamatukauplusse tagasi, remonti. Garantii peaks ju kehtima 2 aastat.

Võib-olla muidugi on see kõik sellest, et täiskuueelsel nädalal lähevad kõik hulluks, nii inimesed, kui masinad.

Aga igatahes on luger nüüd läinud koos kõigi tema sees olnud raamatutega. Paberraamat ei lähe vähemalt katki niimoodi.

Vaatame, mis edasi saab.

Krümitor

„Krümitor 0671”
Karl Martin Sinijärv

Esimene e-lugeriga loetud luuleraamat. Väga mugav.

Eesti ilu välimääraja

«Eesti ilu välimääraja» - João Lopes Marquesi parimad palad.
Võrdleksin neid lugusid Vello Vikerkaare omadega. Ei teagi, kumb peale jääb.

Marquesi jutukesed on muidugi naine.24 suunitlusega. Ma muidu seda portaali ei loe. Raamatu lugesin läbi, igav ei olnud, midagi meelde ka ei jäänud. Lihtsalt aja veetmine.

Soomaa loomajutud

Edu Kuill

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.

Tore raamat. Loed igal õhtul ühe jutu ja selline tunne, et vanaisa on sulle muinasjuttu rääkinud. Rahustav.
Ja kui ilusad pildid, isegi e-lugerist mustvalgena vaadates. Imelised pildid.

Geko hakkab filosofeerima

Võtsin e-lugerist eriti mõtlemata järgmise raamatu, algul tundus, et tegu on Ladina-Ameerika müstikaga, aga sisusse süüvides sain aru, et hoopis Aafrika. Aga Angola on ju endine Portugali koloonia.
Maagiline on see raamat igatahes.
Paar tsitaati märkisin enda jaoks ka üles, mis mulle meeldisid:

Lk 38. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kukkumist terve.

Lk 46. Diktatuuri ja demokraatia peamine vahe seisneb selles, et esimeses eksisteerib ainult üks tõde, see mille kehtestab võim, samal ajal kui vabades maades võib igalühel olla juhtunust oma versioon. Tõde, ütles ta, on paras soolapuhumine.

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011) artikkel Sirbis

Kolmas rass: pääsemine eestlaste abiga

Eestist pärit meremehed päästsid 1978. aastal Vahemerel kolme prantslase elu. Kolm noort prantslast - fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja laevakapten Michel Lardin - ning nende koer Dick üritasid 1978. aastal ületada Atlandi ookeani, purjetades Prantsusmaalt Neversist Brasiiliasse Rio de Janeirosse
Üpris hullumeenlne tegu ja ega nad Vahemerest kaugemale ei jõudnud, seal tabas neid meeletu torm, mis pisikese jahi purustas. Jumala abiga said nad välja lasta signaalraketi ja õnneks oli lähedal põhiliselt Eestist pärist meeskonnaga kaubalaev "Mohni", mis nad päästis. Koera ka. Väga südamlik lugu, prantslasliku huumoriga kirjutatud. Olin seda lugu Pealtnägijas muidugi näinud ja helge oli seda jälle üle lugeda.

Loe veel
Vaata
Pealtnägija

Head pahad poisid

Soopani jutustus “ Head pahad poisid ” räägib 17 aastase poisi Raini elust. Ta võtab sõbraga auto ja teeb avarii, mistõttu satub ta noortevanglasse. Teos räägib lähemalt karmidest vanglatingimustest, usaldusest ja sõprusest, reetmisest ning karmist enesekehtestamisest. Kõrvalloona jutustab raamat Silveri ja Jani elust.
Rain satub vanglasse ja tülinorimise käigus lööb ta kongikaaslasel peaga nina veriseks. Siis sai ta endale hüüdnimeks kivipea. Varsti jääb ta teisele kongikaaslasele võlgu ja see käsib tal enda eest arveid klaarida, kuid Rain võtab ette vale mehe. Ta lööb Karmiks kutsutud rivaalkongi ninamehe ühe hoobiga pikaks ajaks uimaseks. Selle eest makstakse talle raskelt kätte ja pekstakse mitmekesi pesuruumis läbi.
Rain saab sõbraks enda kongi ninamehega. Ühel hetkel tuleb kongi ninamehele teade, mis ta täiesti rivist välja lööb, et tema vanaema on suremas. Vanaema oli ainuke kallis asi siin maal tema jaoks.
Ühesõnaga - poiste raamat. Aga mulle üllatavalt ka parasjagu sentimentaalne. Tegelikult pole selles raamatus ühtegi paha poissi jah.

Lennujaam

Vahelduseks võtsin käsile 1980-ndal aastal välja antud Arthur Hailey "Lennujaama". Seda ma olen kusagil 80-ndatel juba lugenud ka, aga nüüd soovitati üle lugeda (seoses Meadowoodi advokaadi-näitega). Ei kahetse, huvitav lugemine, ka nüüd - üle 30 a hiljem (kuigi ilma prillideta on seda väikest kirja silmapingutav lugeda 400 lk järjest). Ja mõelda vaid, kuidas selle ajaga on lennunduses kõik muutunud, alates isiklike asjade kontrollimisest kuni lennukis suitsetamiseni, tehnikast ja sidevahenditest muidugi rääkimata. Aga inimesed on ikka samasuguseks jäänud. Ikka on ühed, kes probleeme põhjustavad ja teised, kes neid lahendavad.

"On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa," ütles Arnold Rüütel mõned aastad tagasi, kui ta veel president oli. Me võime küll selle üle naerda, aga tegelikult on see tõsi. Mina lendamist ei karda, vaid armastan, alustasin "teadlikku" tihedamat lendamist uuesti aastal 1986 (lapsepõlves imikueast saadik aga igal suvel) ja juba sellestki ajast alates on kohutavalt palju muutunud: kas te näiteks kujutate ette, et lennukis oli teatud tsoonides suitsetamine lubatud, sa said tellida koššertoitu, turvameetmete leebusest ma ei räägigi. Jah, tollal ümbritses lennureisijaid kordumatu hool ja austus - ikka sellepärast, et igaühele polnud lendamine kättesaadav.
Tänapäeval on lendamine tüütu, närvesööv ja põhiliselt negatiivseid emotsioone tekitav paratamatus. Seda peab taluma. Aga kui näiteks Tallinnast läheks rong Kesk-Euroopasse, siis mina valiks igal juhul rongi, sest lennusõit pole enam üldse ajavõit kõigi 2-tundi-varem lennujaamadesse laekumiste jmt jama tõttu.

Aga lennureisile võtke lugemiseks raamat "Lennujaam" igaljuhul kaasa. See on nii tohutult põnevalt kirjutatud, et jaamas passimine möödub märkamatult. Lennukis aga võib tekitada endale närvikõdi, kujutledes, mis tegelikult võiks toimuda. Ja siis te vaatate kindlasti tähelepanelikumalt järele ka selle, kus hapnikumask täpselt on.

Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.