Puuvillanoppijad

Bruno Traveni Puuvillanoppijad.  

See e-raamat sattus minuni väga imelikku teed pidi, nimelt sain ta kingituseks Hooandja keskkonnas toetuse andmise järel. Vaevalt et ma seda raamatut muidu oleks hakanud lugema, kuid hea, et hakkasin – tegu on väärt asjaga.

Kirjeldatakse töölisklassi elu 20. sajandi alguse Mehhikos. Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kes üht või teist tööd liiga raskeks põlgavad, palka väikeseks peavad või depressiooni põevad. Tolle aja inimesed pidid töötama selleks, et saada süüa ja ellu jääda ning nad tegid seda. Keegi ei otsinud elu mõtet, kerjanud, põdenud depressiooni ega mõlgutanud enesetapumõtteid: Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged!

Kõigepealt satub mina-vormis jutustaja Gales kummalises seltskonnas puuvillapõllule saaki koristama. Õige pea ta taipab, et loodetavast palgast ei piisa isegi ellu jäämiseks ja töövahendi – oma keha – töövõime säilitamiseks: Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseid, pajatas meile Abraham (neeger) vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning järele jääb ainult luu ja nahk, antakse neile jalaga.

Ja kuigi tundub, et puuvillanoppijate elu pöördub lausa kriminaalromaani sarnaseks, siis ei - sümpaatse ellusuhtumisega peakangelane elab selle töö üle ja raamatu teises osas satub ta linna pagaritööstusesse.

Olete pagar?

Ei, mul pole küpsetamisest aimugi.

Või nii, ütles ta nüüd ikka veel umbusklikult. Kas te tortidest midagi teate?

Söönud olen neid küll, sõnasin – aga kuidas neid tehakse, sellest ei tea ma mitte mõhku. Tahtsin seda just õppida.

Siin on teile üks sigar. Võite tööle asuda täna õhtul kell kümme.

Ja nii see lahti lähebki. Kohe selgub ka, et uus tööandja on äärmiselt kitsi inimene.

.… senjoor Doux oma raha paar tundi kauem peos hoida tahtis ja et ta oli ostnud meie tööaja, meie elamisaja mitte tundideks, vaid kogu nädalaks, ning meie elu iga minut kuulus temale, mitte meile endile. Ta maksis selle eest. Kui see meile ei meeldinud, hüva, võisime ju minna. Võisime minna ja nälgida. Töövõimalusi leidus harva. Ja kui oligi mõnda tööd, siis napsasid selle pärismaalased, kes leppisid palgaga, millest elada ei saa, kuigi pärismaalased näisid sellest elavat koos perekonnaga.

Mis meil üle jäi? Nälgida või teha, nagu härradele meeldis.

Peagi satub peategelane streigikeerisesse, ta imetakse kaasa ja ilma jääb ta pagaritööstki.

Teose lõpuosas satub Gales veisekarja ajajaks ning tundub, et lõpuks ometi on ta leidnud meeldiva töö ja mõnusa keskkonna. Väga liigutav on kirjeldus, kuidas ta hobuse taltsutab ja üleüldse mulle meeldib peategelase ellu-, inimestesse ja loodusesse suhtumine. Headus liigutab. Ning vagabundi elu tundub romantiline.

Tänamatus on inimeste loomuomadus, millega õpitakse leppima, ilma et see meelepaha tekitaks. Loodus on aga tänulik iga pisiteene eest, mida talle osutatakse. Ükski loom ja ükski taim ei unusta lonksu vett, mida talle pakutakse, või peotäit sööta või mütsitäit väetist, mis neile on antud. /---/

Minu kari! Minu uhke kari. Olin teda juhtinud üle jõgede ja kaljumägede, olin teda kaitsnud ja hoidnud, olin talle muretsenud toitu ja vett, olin lahendanud tülisid ja ravinud ta tõbesid, olin teda õhtust õhtusse magama laulnud, tema pärast muret ja meelehärmi tundnud, värisenud ja rahutut und näinud, nutnud, kui mõni kaduma läks. Jah, ma armastasin teda, armastasin otsekui oleks ta minu liha ja veri. Oo sina, kes sa juhtisid sõdalaste hulki üle Alpide, et rahulikele maadel tuua surma ja tuld, mida teadsid sina täiuslikust väejuhi-õnnest?

No kas see see pole lihtsalt suurepärane? Nagu ka tähelepanek sõnade lendulaskmisest ja mis nendega hiljem juhtub:

Nii läheb ikka, kui inimesed sul sõnad suust võtavad ja siis pealegi pahupidi pööravad. Ei tarvitse siis tõepoolest imestada, kui inimesed endale võltsarvamusi loovad. Nad peaksid kord ka teisi lõpuni rääkima laskma. Aga ikka ja jälle peavad nad ennast segama vaadetesse, mis teistele inimestele kuuluvad. Pole ime, et tulemuseks on lausa lollus. Siinkohal raamat lõpeb.

Kahjuks kubiseb tekst trükivigadest. Päris kindlasti on see absoluutselt toimetamata. Võib-olla on mõned vead ka e-pub formaati viimisel tekkinud: kuidas muidu saab tekkida selline viga, et sõna „olles“ on raamatus „011les“?

Selle salapärase, ilmselt skandinaavia või saksa päritolu, hiljem mehhiko kodakondsuse omandanud kirjaniku loomingut saab kuulata ERR vahendusel.

Rahva Raamatu kinkekaardiga ei saa osta e-raamatuid ega saa saamagi! Protesteerin

Vähemalt ei tee nad midagi selleks, et saaks. E-raamatute ostmiseks olevat spetsiaalsed e-kinkekaardid, mida saadetakse vaid digitaalselt (e-posti aadressile) ja kuuldavasti võivad need minna otseteed junkmeili. On esinenud olukordi, kus kingi saaja jääb seega oma kingist ilma ja ei saa teadagi, et talle kingitus tehti. Kinkija ei saa samuti teada, et tema kingitus pole pärale jõudnud.

Nõme olukord. Ja veel nõmedam, et pood ei kavatsegi midagi ette võtta, et luua süsteemi, kus saab pöörata paberkinkekaardi e-kinkekaardiks. E-raamatute leviku seisukohalt tõsiselt diskrimineeriv.

Teekond päikeseloojangu poole

Santorini on pisike saar ja seal jätkub aega ka rohketeks jalgsimatkadeks. Kui hakkasin matkaradu uurima, jäi silma teekond saare pealinnast Thirast (kohalikus keeles tähendab see küla) kuulsasse päikeseloojangu imetlemise paika Oiasse. Tavaliselt vist matkatakse Oiast Thirasse, meile aga tundus mõnus teha teekond päikeseloojangu poole. Oia päikeseloojangud on ju maailmakuulsad!
Thirasse sõitsime liinibussiga.

Ja sealt hakkasimegi minema piki rannikut, mööda iidset külateed, mis nüüd on ääristatud uhkete hotellide ja eksklusiivsete restoranidega. Santorini on üks kallis koht, tänu arvukatele kruiisilaevadele ja rohketele vene turistidele. See kant on venelaste seas unistuste abiellumise koht ja meilgi õnnestus näha paari pulmapidu ning pildisessiooni. Ega mina sest suuremat hoolinud, pigem uudistasin neid kaastundlikult.

Matka pikkus oli umbes kümme kilomeetrit ja matkamistingimused väga head: oleks võinud isegi sandaalides selle tee läbida, vabalt. Thirast väljudes tuleb hoida pigem vasakule, piki mere äärt kulgevale vanale teele, et mitte sattuda uuele maanteele, autode sekka.
Taamal poolsaare tipus kumavad valge lumena Oia linna müürid.

Teel kohtasime mitmeid pisikesi kabeleid, igatahes oli kabeleid rohkem kui teisi matkajaid. Kabelid olid lukus ja kinni, vastupidiselt üleval mägedes leitud kabelile, kuhu sai sisse minna, raha annetada ja küünlad süüdata.

Vana kivine külatee annab aimu, missugused olid vanasti Santorini teed. Eeslitega reisimiseks sobivad. Nägime ka arvukalt eeslitransporti kasutavaid kohalikke vanamehi. Miskipärast istusid nad eeslite seljas küljetsi, võibolla sellepärast, et niiviisi ei lohise jalad mööda maad? Või siis on vanainimestel puusaliigesed haiged (see on minu teooria), muuladega sõideti ka palju ja muulad on eeslitest palju kõrgemad.

 Ilus.

 Sellistel teedel matkata võiks ma lõpmatult.

Päike hakkab laskuma.

 Sama koht panoraamvõttes. Tuleme vasakult, kulgeme paremale.

 Vahepeal kadus tee päris ära. Kui kusagil üldse matkasaapaid vaja oleks, siis just siin. Et kivikesed nii kergesti kinga sisse ei läheks.

 Järjekordne kabel.

Oia juba paistab ja päike aina laskub.

Päikeseloojangut on tulnud jälgima tohutud massid.  Väga raske oli leida kohta, kust üldse midagi näeks. Tänapäeva kommunikatsioon ja masside võime rännata suurel kiirusel kohta, mida parajasti reklaamitakse, on hämmastavad. Ma soovitan tõsiselt sellest atraktsioonist eemale hoida.

Selline ta on - kuulus Oia päikeseloojang.

Viibisin paar nädalat tagasi Kalanas ja vaatlesin sealset päikeseloojangut. See oli tuhat korda kaunim veel!

Aga matk oli ikkagi tore ja meeldejääv.

Sünkroonist väljas

Päris põnev näitus.Seisin eriti pikalt Messi installatsiooni ees.
Paljajalu. Aga kui sul kohe alguses kästakse saapad jalast ära võtta, siis see mõjub kuidagi kummaliselt. Alandlikukstegevalt. Hea, et kõiki riideid ja pesu ära ei pidanud võtma. Kunagi ei tea, mida NAD järgmiseks teha käsevad: e-valimised, sõeluuringutes osalemine, saabaste ära võtmine … Teisest küljest – kui ma oleks keeldunud saapaid ära võtmast, siis nad poleks mind ilmselt näitusele sisse lasknud, kuigi pilet oli ostetud. Mis õigusega?
Lahkudes küsisin valvuritädilt – et see ei jääks mind vaevama – et miks õigupoolest pidi saapad ära võtma. Selleks ajaks oli juba palju rohkem külastajaid saabunud, kes kõik vaatlesid/kuulasid näitust ilma saabasteta. Tädi vaatas mind sellise pilguga nagu vaadatakse lolli: no kas te ei saa aru, siin on ju vaipkate maas. On jah, mina arvasin, et vaipkate ongi helide summutamiseks. Aga NEMAD on välja mõelnud, et porised saapad (kusjuures väljas oli imekuiv sügisilm) määrivad vaipkatte ära. Seepärast kästigi kõigil külastajatel saapad ära võtta. On alles loogika! Sellist asja võib vist ainult Eestis juhtuda. Ja nemad võtavadki ja mina ka.
Tekkis muidugi rohkem küsimusi – näiteks allkorrustel on parkett, mida samuti saab poriste saabastega rikkuda, aga ma ei küsi … parem.

Mari Pokineni 22

Mina ei tea, mis mul hakkas, aga ostsin täna endale Mari Pokineni CD 22. Just nüüd, kui on uus plaat ilmunud.
Aga lihtsalt oli selline tunne, et ma tahan, et see plaat mul on.

Üks Viivi Luige luuletus

Näe, kuidas suvi läheb ja juba antakse uus. 
Taevas tuksuvad tähed ja jalge all ragiseb kruus. 

Sees on meil salapäike ja selle tarvis üks puur. 
Kurbus on ikka väike ja armastus alati suur. 

Ükski kaotus ei kehti, kui ollakse omal kohal. 
Ikka kahiseb lehti me suurte kurbuste kohal.

Tunnen, et olen pigem progeja-tüüp

Sass  Henno „Homse maailma kirjanikud“

Ühtäkki taipan, et selles on midagi omast paljudele progejatele, kellega aastate jooksul koos olen töötanud. Me otsime põhjuseid, miks mingit muudatust mitte teha, kuni me pole kindlad, et uus asi kindlasti midagi paremaks teeb. Me otsime alati möödapääsmatut vajadust, et alles seejärel lahendustele keskenduda. Sellepärast ei oskagi progejad turundada. Turundajad progeda küll võiksid, aga reeglina nad ei oska.

Luger parandusest tagasi. Vahetati tarkvara ära. Põgusal vaatlusel mulle tundub, et osad raamatud on puudu, aga täpselt ei oska öelda. Äkki mul ongi seal lugeris juba liiga palju raamatuid.

Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis

Šokolaadselt mõnus raamat eskapistidele, kes põgenevad igapäevase rutiini, valimisuudiste, igasuguse jama ja halva ilma eest.
Lugesin ja meenutasin, mis tunne oli lapsena seda lugeda. Praegu oli täpselt sama hea tunne, isegi parem, ehkki ma enam sel määral kommisöömist raamatu kõrvale endale ei lubanud.
Millised tüübid: Ninvan ja Kõrvan, salanõunik Hiirehirm, Šoko-Roko, Uhu-Upsti, Ponts-Ontsu ... tegelikult on need tüübid kõik meie kõrval igapäevases elus eksisteerimas.
Milline geniaalne kirjanik on ikkagi Robert Vaidlo.

Järgmiseks võtan ette "Totu ja ta sõprade seiklused" ning "Totu kuul", aastatest 1966 ja 1969. Esimesest on juba paar peatükki loetud ja tunne on veelgi parem, kui lapsena lugedes. Lihtsalt märkad ehk ka seda allteksti, mida kirjanik ridade vahele on piimaga kirjutanud ja mida lapsena veel lugeda ei osanud. Ei - Nossov on ka supergeniaalne kirjanik.

Ilmar Trulli luuletus Ekpsressis

... on üks asi, mille ma alati esimesena läbi loen.
Siis vaatan ka pr Jõgeda kolumni ja Madis Jürgeni kirjutisi. Krister Kivi meeldib mulle samuti, aga ainult siis, kui ta kirjutab omale südamelähedastest asjadest. Mitte poliitikutest nagu viimasel, valimiseelsel ajal.
Eelmise peatoimetaja kolumnid meeldisid palju rohkem kui praegused.
Ja palun eemaldage see Kirsti Vainkivi, enne kui ta ka selle lehe Õhtuleheks muudab.

Olen, muide, Ekspressi tellija olnud selle ilmumise algusest saati. Nii et täielik vanur, stagnant, konservant. Seepärast pole ka ime, et minu arvamus sellest, kuhu Ekspress omadega jõudnud on, pole kõrge. Ise ka imestan, miks ma teda kogu aeg tellin, aga äkki Trulli luuletuste pärast.

Seeneriigi alamad

Käsu peale iialgi
ei ilmu kasesallu
seeneriigi alamad.
Nad käsule ei allu.

Tulevad, kui tahavad.
Mütsid jäävad pähe.
Kükitavad maha nad
ja minema ei lähe.

Siis kuulekalt neid kummardame,
imetleme, orjame.
Ülbeid seeni ümmardame
ja neid korvi korjame.

E-luger läks jälle katki. Midagi ei aita, ka restart nupp on kinni kiilund, tuleb jälle parandusse viia.

Utoopia rannik. II osa. Laevahukk

Vene teater on Nüganeni pärisosa, tema liistud, tema žanr. Traagika ja ideaalid sobivad talle.
Liigutav, tundlik etendus ja millised suurepärased näitlejatööd.

Kas soovite ka näha vaatust teist? Jah - soovime.

Elu paralleelmaailmades

Olnud ise sündmuste keerises, annab ta eheda ja emotsionaalse ülevaate tollasest elust. Raamat on illustreeritud rohke fotomaterjaliga.

Lood Kukeleegua linnast

Armas lapsepõlveraamat. Mina lugesin kunagi esimest trükki, mis formaadilt erineb Tea kirjastuses väljaantust. Kodus meil seda raamatut polnud, sai võetud raamatukogust.
Sestap oligi väike segadus illustratsioonidega, mis justkui oleksid samad ja justkui mitte. Aga võibolla on need illustratsioonid võetud hoopis teise trüki raamatutest?
Igatahes sai see raamat inspiratsiooniks, joonistasime oma Kukeleeguaid ja elasime  muinasjutumaailmas veel tükk aega.
Huvitav, kuidas tänapäeva lapsed seda raamatutu vastu võtavad. Kas see ajendab neid joonistama, kas nad üldse joonistavad enam värvipliiatsitega või käib juba kõik tahvelarvutites?

Santorini. Teekond Ayia Triadasse

Kaks lugu autori kahest reisist Kreekasse. Lugeja võetakse kaasa Kreetale ja Santorinile, põimides reisikirjelduste vahele katkeid Kreeka mütoloogiast, mõtisklusi Kreeka ajaloo ja kultuuri, elu ja inimeste üle. Kaplinski läks Kreetale 1991. a jaanuari lõpus, kui ta oli saamas 50 aastaseks, Leedus ja Lätis tärisesid automaadid ja Tallinnas ehitati barrikaade. Santorinil (Püha Irene saar e Thera) aga käis ta 1997. a.

 „Teekond Ayia Triadasse“ on varem ilmunud 1993. aastal. „Santorini“ ilmub esmakordselt.

Näha on, et Santorini osa pole nii tihedalt läbi töötatud, aga mõtisklemisväärset leidub siingi:

Paljud* meist ei taha omaks võtta, et meie elul pole mõtet, pole sügavamat tähendust. /---/ Ma lepin täiesti sellega, et olen juhus, paljude juhuste tulemus. Kui mõnel hetkel olen õnnelik juhus ja ehk olen suutnud olla selline juhus ka mõnele teisele inimesele. Seda on tegelikult väga palju. Sellest aitab.

Raamatus, eriti selle teises, varemavaldatud osas „Teekond Ayia Triadasse“  süüvitakse pikalt kultuurisemiootikasse,  Kreeka ja Kreeta ajalukku. Kreeta on Kreeka kultuuri häll ja Kreeka on Euroopa kultuuri häll. Päevakajaline ka tänapäeval, näiteks: Aleksander (Makedoonia) ja tema pärijad olid eelkäijatest küünilisemad. Nad uskusid ise vähem ja seetõttu oli neil lihtsam teiste usku oma huvides kasutada.

Erilise mõnuga on Kaplinski peatunud minoilisel ajajärgul, mille kõiki nüansse mina veel vääriliselt hinnata ei oska. Aga Kreeka ajalugu üldisemalt koos paralleelidega Eesti ajaloole on õpetlik lugemine: Kas ei ole meilgi, kui tahame saada tagasi Ivangorodi, võimalus kaotada hoopis veel Narva ja Sillamäe? Lapseküsimus on muidugi, kellel on õigus, kreeklastel või türklastel. Teiste sõnadega, kas Konstantinoopol või Istanbul, Smyrna või Izmir, Trapezund või Trabzon? Või kolmandate sõnadega, kui kaua peab rahvas asuma varem teisele kuulunud maal, et tal oleks sellele maale peremeheõigus? Kui kaua on rahval õigus tagasi nõuda talle kunagi kuulunud maid?

/---/ nende lahendamisel on kõige otsustavam argument olnud jõud, tihti alasti vägivald. /---/ Igaüks on õige iseenda meelest. Õigus on alati minul, mitte teistel. /---/ ja siis on vaja kedagi, kes tuleks ja ütleks, kelle õigus on õigem. Aga kui mõlemate õigus on võrdne, mis siis? Siis tuleks pooltel leppida ja rahus elada. /---/ Kas ei tähenda see siis leppimist, loobumist õigust nõudmast? Mingil määral kindlasti. Õigus on midagi elementaarset, nagu vesi, nagu tuli või tuul. Mõlematega on paha, kui neid on liiga vähe või liiga palju. Vahel võib juhtuda, et õigust on alguses liiga vähe ja siis liiga palju – põuale järgneb uputus.

Huvitav tõik on Mägi Kurdla teooria tutvustus, et Kreetalt leitud Phaistose ketta tekstid on eestikeelsed (refereerib omakorda baltisakslast Gleye’t) ja et see olevat muidugi täielik jama.

Vähemalt on lugemisest niipalju kasu, et suveniiripoodides müüdavad kamare-keraamika koopiad ei tundu edaspidi mitte lihtsalt ilusad ja maitsekad asjad, vaid on tekkinud mingi aim nende ajaloost. Ja sellest sõnnimänge kujutavast pildist, mis juba kümme aastat meie kodus seina peal rippunud ja lihtsalt ilus ja salapärane olnud on.

Salapära aga inimene vajab. Ma usun, et niipea, kui maailm meie ümber kippus liiga selgeks muutuma, ilmusid sinna uued saladused, olgu meie oma alateadvus või UFOd ja tulnukad. Ja Knossose või Thera freskod, mis oma fragmentaarses ilus on piisavalt salapärased.

Seda on küll tänapäeval keeruline kujutleda, et oleksid Knossosel ainus külastaja – nii nagu Kaplinskil vedas. Kui meie käisime (2002 hooaeg), siis oli seal mustmiljon külastajat. Kaplinski ütlebki, et kes tahab Kreetal supelda ja purjetada, peab sinna minema suvel, kes tahab vaadata lilli, - kevadel, kes tahab rahus tutvuda muinasmälestistega, - talvel. Kuigi ilmad võivad olla külmad ja vihmased ning mõned muuseumid kinni.

Lugedes kirjeldust Kreeta taimestikust, tekkis mul tõsine tahtmine tulla Kreetale kevadel, et näha kõiki neid õitsvaid alpikanne, tulpe, hüatsinte, nartsisse, ja eriti – viigipuid. Meie oleme käinud alati septembris, siis on ka tore, sest viigipuu viljad on valmis. Üks tore Kaplinski märkus seoses taimedega: kodumaa muld peaks lillele olema olulisem kui inimesele.

Üks minu lemmikkirjanik Karl Ristikivi on selles raamatus tihti jutuks. Ristikivi oli õigeusku, muide. Ristikivi tsitaat, mis teda nii hästi iseloomustab: „Kõik on koorem, isegi armastus“, aga Kaplinski ei ole sellega päriselt nõus J Kohustuslik armastus teeb tõsiseks, mõnikord isegi kurjaks. Kurjaks nende vastu, kes võtavad elu kergemalt, mängulisemalt./---/ Kõik on koorem, eriti võitlus.

Kaplinski mõtiskleb palju tänapäeva massiturismi üle. Meis kõigis on turist, kes hulgub ja eksleb mööda maailma nagu Ahasveerus, otsides Midagi Muud. /---/ Ta põgeneb oma kultuurist ja iseendast, tassib aga end ja oma kultuuri igale poole kaasa. Kui ta ka oma turismis pettub ja aru saab, et nii endast ja kultuurist ei pääse, võib ta muutuda millekski ohtlikumaks.

See, mis seni tundus kauge ja eksootiline, muutub nüüd tavaliseks, saab osaks meie igapäevasest tarbimisest nagu apelsinid ja banaanid Skandinaavias. /---/ Muuseumid on mineviku muuseumid, oleviku muuseumid on poed.

Oleme kummalised inimesed, et tahame nii väga mõista teisi kultuure, mis meie esivanematele suurt korda ei läinud. Nemad kõik olid rahul oma kultuuriga, neil oli sellest küll. Meil siis nähtavasti ei ole. Mina arvan, et meie esivanematel ei olnud lihtsalt eriti aega muuks, kui ellu jäämiseks. Sellepärast polnud neil ka depressiooni ega muid moodsa aja haigusi.

Passi kaotamine kuulub turismi juurde nagu vargused, tarakanid vannitoas, mahajäämised rongidest, toidumürgitused ja päikesepõletused. Eks paljud meist (mitte mina) lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks elu hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks (see seletab, miks Põhjamaade krimifilmid on nii julmad ja verised). Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakan vannitoas (ei taha!). Me tahame tegelikult isegi õnnetusi ja kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. Seda tunnistab aga meie eest õudus- ja katastrooffilmide populaarsus. /---/ Ma ei tea, kui hästi ja kui kaua Lääne inimene seda heaoluühiskonda välja kannatab. Mingil määral aitab teda küll see, et heaoluühiskond on kui saareke vaeses ja barbaarses maailmas, kus kogu aeg midagi juhtub. Samas  - heaoluühiskonnas muutuvad inimesed üllatavalt kartlikuks.

Kuna turism on väga tihedalt arhitektuuriga seotud, võiks peatuda ka Kaplinski arvamusel arhitektuurist.

Funktsionalistlik arhitektuur on olnud üks inimsoo kultuuri kõige rängemini laastanud epideemiaid. /---/ Kõik arhitektuur on funktsionaalne, on täitnud mingeid funktsioone. Küsimus on vaid selles, milliseid. Ja funktsionalism püüdis tegelikult viia need funktsioonid miinimumini… on ilus öelda, et maja on elamise masin, kes aga oskaks öelda, mis on elamine. /---/ Suurele osale inimese probleemidest ei ole funktsionalistlikku lahendust, see tähendab, et nende lahendamine ei ole jõukohane ühelegi inimesele või inimeste rühmale siin ja praegu.

Katoliku, protestandi ja ortodoksi kirikute põhierinevuste lahkamine on minu meelest Kaplinskil välja tulnud nutikalt, kuid jäägu see asjatundjate otsustada.

Samuti lõik (üsna raamatu lõpus) suremisest on elegantne ja tabav.

Ja siis raamatu lõpp. Meie aeg Kreekas hakkas otsa saama.  

Aga meie aeg alles algab… Ma olen mitu korda juba Kreekas käinud, aga tahan sinna kogu aeg tagasi minna. Ma ootan rahulikult, ometi olen ootusärev.

_________________________

* kursiivis on tsitaadid Kaplinski tekstist. Raamatu enda küljenduses kasutatud kursiivi mõte jäi mulle ebaselgeks. Et mis juhtudel ja järjepidevusel täpselt kursiivi kasutatud on

Metsik mees

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

„Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudest. Ma olen neid kõiki lugenud, aga "Kägistajaga" läks rohkem aega. Ma tahan öelda, et mul on kahju, et seda ei ole ilmunud e-raamatuna. Aga Hargla suhtumine e-raamatutesse on juba omaette jutt... Kägistaja-jutt on kaasahaarav meelelahutus, põnev ning suurepärane meelelahutus. Soovitan.

Tutvustus Klassikaraadios

Nii palju trükivigu ei tohiks ühes heas raamatus küll olla!

Logi sisseLogi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Logides sisse Facebooki konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. Logides sisse Twitteri konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. Logides sisse Google’i konto kaudu ja sidudes selle oma digilehe kontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud ka digilehtede keskkonda. eID - logi sisse Eesti Päevalehe või Eesti Ekspressi digilehe olemasoleva konto või Delfi ID-ga

Pea mind meeles

Eesti klaasikunsti ülevaatenäitus Reigi pastoraadis

Epp Petrone „Kas süda on ümmargune? 2.osa“

Võtsin raamatu lugerist ette ilma igasuguse ettevalmistuseta. Esimest osa pole ka lugenud. Raamatu tutvustus: Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad… Mis saab neist emotsioonidest kümme aastat hiljem, saarele tagasi minnes? Lugesin huviga, aga mida edasi, seda enam tundsin endas kasvavat vaikset protesti. Epp kirjutab, kuidas sarjas inimesi ära kasutati ja nendega manipuleeriti aga see raamat on samuti ju suur manipuleerimine. Lugejaga ja osalistega, autor on jumal. Mis on üldse kirjandus jakes on kirjanik? Kas see, kes kirjutab oma elust päeviku vormis ja analüüsib igat mõttevirvet? Nojah, ka Õnnepalu on selline ja Sauter on ja … kahtlemata on see kirjandus. Mis mind häiris, oli Epu kaasteeliste ärakasutamine raamatu kirjutamisel. Näiteks esimene abikaasa ja üldse – kõik teised ka. Kas nemad näiteks on nõus, et nendest niimoodi kirjutatakse? Kas siin on mingit erinevust Robinsonide-sarjaga? Kusjuures Robinsonidesse läinud inimesed teadsid, et nende elust saarel ja ehk ka hiljem tehakse reality show, raamatu tegelased ei pruugi seda teada. Kui sa nimetad Tiina raamatus Miinaks, ei tähenda see Eesti suuruses väikeriigis mitte midagi, tegelikud inimesed on kõigile teada. Pole vaja merisiiliku okkaid välja peksta. Pole ka operatsiooni vaja, saab rahulikult ise välja võtta, ma tean, olen endal võtnud. Peksta ega peksa saada pole kunagi hea. Järjejutt Petroneprindi koduleht

Padise kontsert 55+55 eile, 25. juulil 2013

Kui Vaikmaa teeb Padisel kontserti ja mul vähegi võimalik, lähen alati kohale. Midagi on ses muusikas, mis mind kutsub ja võlub, eriti instrumentaalpool, mis on lihtsalt huvitav.
Eile klappiski kõik, sain minna ja nautida. Kontserdi esimene osa oli meeldiv, kuid päris minu muusika see pole. Mahavoki galaktikate ja kosmosemuusika aga on. Põnev oli ka nooremat generatsiooni kuulata-vaadata. Kare Kauks on muidugi legend, anne, selliseid sünnib harva. Ei saa nõuda, et keegi laulaks täpselt nii, nagu tema neid laule tegi, ongi huvitav, kui teisiti tõlgendatakase.

Elu nagu sirelivein

Ilus lugemine, elurõõmus ja elujaatav, naudingutest ja leidmisrõõmust pakatav.

Hästi kurb lugu

Jutustamata lugu Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973).

Mõtlen, et mis oleks saanud sellest inimesest teises kohas või teisel ajal. Ellen Kaarma oli ju sõja jalust minemas, temastki oleks peaaegu saanud väliseestlane. Ega põgenenute elu ka mingi meelakkumine polnud aga säravalt andeka inimesena manduda provinstiteatris ja mängida sotsireastlikes näidendites ning lõpetada konservitehases ja turuvarblasena … väga karm saatus.

Tagasi koju

Voldemar Päts. Mälestusi, kirju, dokumente.

Jälle üks raamat ajaloohuvilistele. Lugesin huviga. Raamatu osad on väga erinevad. Esimene – lapsepõlve- ja nooruse ning õpiaeg on nagu üks muinasjutt. Just selline mõnus ja turvaline elu, esimene Eesti Wabariik. See osa, nagu ma au saan, on kirjutatud tagantjärele paguluses.

Geislingeni aegadest pärit ja hiljem väliseestlasena kirjutatud kõned ja kirjad annavad aga aimu, kui raske oli neil eestlastel, kes n-ö pääsesid kodumaalt.

Kõige ehedama mulje sain Tõnu Jürvetsoni kirjutatud osast „Vanavanematel mõeldes“, see läks kõige enam südamesse.

E-lugerit avastamas

Töö käigus selgus, et minu eelmisel kevadel ostetud luger Sony Reader PRS-T1 on juba vana, ei loe kõiki täpi- jmt imelikke tähti õigesti, ei suuda lugeda:

„Antud luger töötab Adobe tarkvara toel ning laiendatud UTF tugi (mis lubaks tavalisest erinevaid tähekujusid kuvada) ei ole kasutusele võetud enne aastal 2013 toodetud sedatüüpi lugereil“

Sel kevadel sai perre ostetud ka teine e-luger (kuna lugerite pärast läks rebimiseks, neid taheti kasutada samaaegselt), see on juba Sony Reader PRS-T2 ja tema loeb ka imelikke tähti. Testitud.

Muidu aga on kiired ajad. Lugemiseks eriti mahti pole, hea kui lehed jõuab läbi hekseldada. Täna on kolmapäev, eile õhtuks suutsin finišeerida eelmise nädala Ekspressiga. Alles. Ajakirjad kõik seisavad külmakapi peal ja ootavad midagi.

Raamatutest on käsil paberraamat (hirmus paks ja raske) Voldemar Pätsi eluloost. Juba pikemat aega.

Üks lask

Lee Child. Üks lask

Väga-väga kaasahaarav lugemine. Nagu tihtipeale on juhtunud, asusin seda lugema ilma igasuguse eelneva teadmiseta, millega tegu on. Lugemise ajal mõtlesin, et see oleks nagu filmi jaoks kirjutatud ja ongi – sellest on tehtud Oscari-võitja film Tom Cruisega peaosas.

Pildikesi heade inimeste elust

Raamat, kus ei juhtu mitte midagi.

Ma pean kohe ütlema, et see raamat mulle väga meeldis. Vaatamata sellele, et seal midagi ei juhtu ja et päris-elus nii olla ei saa.

Mulle meeldis see inimestest jutustamise viis. Lugesin igal õhtul seda raamatut natukene - umbes nagu kaalujälgija sööb iga päev naudiskledes ainult ühe tüki šokolaadi - ja järgmisel päeval mõtlesin üle. Kõik need naljakad seigad, kuidas käidi turul võõrasemasid ostmas, saunas, proua Aino koera pesemas ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on Kivirähkil õigus - inimesed ongi naljakad, kui neid heatahtlikult vaadelda. Mulle meeldib hirmsasti inimesi vaadelda, ainult et see nõuab aega.

Härra Immanuelil seda igatahes on.

Raamatu parim koht on aga see, kus  Rein läheb "Opossumisse" ja küsib, kuidas härra Immanuel seda tegi: "Kas te olete ingel?"

Soovitan.

Justin Petrone "Misjonäripoos"

Esimene Justin Petrone raamat, mida ma olen lugenud, ei teagi, kuidas on õnnestunud siiani niimoodi ära elada. Lahedalt loetav. Parajad jutukesed lennukis ja lennujaamas aja viitmiseks. Ja nagu selgus raamatust, põhiliselt lennujaamades kirjutatud kah.

Ma tahaks öelda, et tänapäeval on igaüks kirjanik. Tuleb ainult kätte võtta ja oma elust avalikkusele kirjutada ... tahta. Kui tahta. Aga miks ka mitte? Eriti kui tegu on nii eksootilise kirjanikuga.

Raamatukatkend Päevalehes.

Järjejutt Kukus.*

__________________________

*Epp teeb väga head turundust igatahes.

Intervjuu Steve Wozniakiga Ekspressis

Mulle meeldisid need mõtted selles intervjuus:

Kasvasin üles kindla sisemise filosoofiaga, millele olen tänini truuks jäänud. See ütleb, et mind lihtsalt ei häiri miski. Elus pole tähtsust sellel, kui palju sul asju on või kui hästi sa oma firmat juhtisid. Surivoodil loeb see, kui palju sa elu jooksul naeratasid ja rõõmu tundsid.

Maailmale nähtamatud pisarad

Üle pika aja ka üks Linnateatri lavastus nähtud.  Kusagil esimese vaatuse poole peal hakkas tunduma, et siin on tõesti tegu vana hea Linnateatriga, algul ma nagu ei saanud „ree peale“. Kiirendiks – kui nii võib öelda – oli Mart Toome ilmumine „Albioni tütres“ – pärast seda läks etendus käima ja naer läbi pisarate võis alata. Tõeliselt värskendav kogemus oli see etendus. Naerda on hea, naer päästab maailma.

Väike valge riik

Suutsin pool raamatut läbi lugeda ja siis mõtlesin - miks ma pean? Ma olen täiskasvanud inimene, mul on vabadus oma ajaga teha, mida õigeks pean ja see ei ole ju kohustuslik kirjandus.

Ilmar Trull ja Kolumats

Väga mõnus ja sobiv kooslus R2 saates, mida sattusin kuulama täitsa juhuslikult, valmistades aeglast toitu.

Iga laps ei ole hea laps, 
mõni laps on päris siga, 
aga kui see laps on näiteks sea laps 
siis ei ole miskit viga.

Eesti teater. Nõudmiseni.

Kalju Haani ja Urmas Oti vestlused. Koostaja Simmo Priks. Põhjalike kommentaaridega varustatud  huvitav teatrialane lugemine. Ühelt poolt Urmas Ott oma intrigeerivate küsimustega ja teiselt poolt Kalju Haan oma diskreetsuse ja headusega, mis tähendab, et ta lihtsalt ei lähe õnge ega räägi kellestki halba, pigem jätab ütlemata. Head sõna aga jätkub kõigile, alates peanäitejuhist kuni kingsepani.

Minul oli raamatut põnev lugeda. Mäletan ju väga paljusid nn vanema generatsiooni näitlejaid, mäletan oma isiklikke teatrielamusi Velda Otsusest (no mida see laps võis aru saada, aga seegi jättis sügava mulje), Salme Reegist (Robot Rops oli esimene) jt.
Hiljuti on ka läbi loetud Panso päevaraamatud, nii et "Eesti teater nõudmiseni" on nagu üks tükk suuremast mosaiigist.

Artikkel Sirbis.

Rein Raua raamat Hotell Amalfi

Raamat on mõnusalt ja ladusalt loetav, nagu Rein Raua omad seda enamasti on. Lõppes, enne kui alatagi jõudis, ütleksin nii. Lõpus oskasin vaid ahh? öelda. Aga siis lugesin läbi Sirbi arvustuse ja asjad liikusid vist õigetesse paikadesse. Kui vaheseinu saab ümber nihutada ja nii … aga täiuslikud asjad olevat ju igavad.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Hakkasin seda raamatut lugema ilma mingi eelteadmiseta, millega tegu, hambaarsti ukse taga ja mitte just kõige paremas meeleolus. Õige pea sain aru, et see pole mitte mingi tavaline ajaveetmise jutt, vaid üks väga hea ja sügavmõtteline lugemine, ilmselt sobiv just nendele, kes on koos Karlssoni ja Minu pere ja muude loomadega üles kasvanud. Leidsin end raamatut lugedes korduvalt südamest naermas. Aga see pole ainult "must" huumor, see on kõikehõlmav inimarmastus, mis sellest raamatust vastu vaatab. Soovitan seda raamatut vägagi tungivalt lugeda, sama võiks teha Piibliga, ja lugege hästi korralikult. Meie jumalavallatul ajal. Kus paavstist on saanud emeriitpaavst jne. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb, kas ei kordu siin motiiv Õnnepalu viimasest raamatust? Ainult et Jonassoni raamat pole nii nukker, vaid täpselt vastupidi - pööraselt naljakas. Nagu Piibel, mis jääb ikka piibliks, kuigi sellele on lisatud:
22. Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi.

Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu kõikidega. Aamen.
Järjejutt.
Lugemissoovitus.

Portugali laevuke

See on veel kraadi võrra mürgisem elukas, kui eelmisel aastal kohatud ja lähemalt tutvust tehtud Pelagia Noctiluca.
Seekord leidsime portugali laevukesi viimasel päeval rannale uhutuna, õnneks mitte palju. Nendele, kes ei tea millega tegu, võib tunduda, et see on mingi plastmassist mänguasi. Eriti lapsed tuleb nendest helesinistest asjakestest rangelt eemal hoida. Isegi näpuga katsuda ei tohi!
Portugali laevuke võib olla surmavalt ohtlik. Pelagia Noctiluca on liigitatud keskmise ohtlikkusega meduusiks. Minule tekitas see pelagia kunagi sellise kõrvetushaava, mis veel kuid tunda andis.

Mürgised meduusid on viimasel ajal tõeliseks ohuks saanud. Nende rohkus tulenevat sellest, et kalad, kes neid söövad, on suures osas välja püütud ning ökoloogiline tasakaal rikutud. Kui tuul vastavast suunast puhub, võib mürgiseid meduuse randa sadade kaupa saabuda. Kui tegu on valvatava rannaga, tõmmatakse kohe üles spetsiaalne meduusi kujutisega lipp ja ujumine on keelatud.
Kui aga oled metsikus rannas ja näed rannale uhutud meduusi, siis ära parem vette mine. Vähemalt ilma maskita ja kalipsota.

Kohatud seekord Tenerifel.

Tenerife kanaarisisalik

Matk Barranco del Infierno's

Barranco del Infierno tähendab maakeeli Kuradi kanjonit. See asub Tenerifel Adeje linna lähedal, looduskaitsealal. Ametlikku matkateed sinna ei ole st Hispaania riik ei võta vastutust, et tee on hooldatud ja ohutu. Tegelikult on tegemist täiesti hästi tähistatud, sildade ja viitadega varustatud korraliku matkarajaga. Lihtsalt kui midagi peaks juhtuma, siis tuleb ise hakkama saada, sest kanjon on nii sügav, et näiteks mobiililevi seal ei ole.

Edasi-tagasitee pikkuseks on 5,8 km ja hiljem pealinnast omandatud matkaraamatu järgi kulub selle läbimiseks 3 tundi. No meil kulus 4 tundi, vabanduseks võib öelda, et tegime küllaldaselt vaadete nautimise peatusi ja lisaks oli meil kambas kaks üle seitsmekümneaastast, kuid muidu igati tegusat matkajat.

Auto jätsime Adejesse, kiriku ette. Ronisime ülespoole kuni Otelo restoranini, kust 350 m pealt algaski hästi tähistatud matkarada.

Teel märkasime huvitavaid taimi, näiteks Canarina Canariensis, mida leidus just niiskemas raja osas, joale lähemal.

Raja kõrval jooksis vanaaegne veekanal, siit on Adeje linna elanikud juba aastasadu oma vett saanud.

Mesitarud kaljulõhangus. Meie kambas olnud mesinikud imestasid kõvasti, et kuidas ometi neid tarusid hooldada saab. Aga kuidagi tundub see ometi võimalik olevat.

Lilli, mida tolmeldada, nendel mesilastel juba jätkus.

Vetemäng raja lõpus. Kõrgus on 630 m. Selle tuvastasin ma raamatu abil,

sest nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selles Kuradijäärakus ei levi, ega võimalust GPS-l satelliitidega sidet saada.

Viimane tähistatud matkamärk.

Mingil hetkel tagasiteel saime sel rajal kogeda ka tõelist hirmu. Äkki algas suur kõmin ja mürin, aga aru ei saanud, kust see täpselt tuleb. Keha tundis paanilist hirmu, ei teadnud, kas põgeneda edasi või tagasi või hoopis end vastu maad litsuda. Tegelikult tardusime lihtsalt kohtadele. Kui suur mürin läbi, olime veel tükk aega väga vaiksed. See oli olnud kivilaviin. Jõudsime varsti ka kohale, kus kolm-neli umbes meetrise läbimõõduga kivi olid alla varisenud, oma teel suure hooga taimi lõhkudes. Varsti jõudsime järele ka tolmupilvele. Meil oli õnne, et laviin meist eemal toimus. Siin poleks ka kiiver vist aidanud.
Nii tehti meile kujundlikult selgeks, et selline retk võib ohtlik olla ja matkaraamatus soovitatud matkaapteegi kaasavõtmise üle ei tasu naerda. Kuigi ma ei kujuta ette, kas ja kes oleks seda apteeki kasutanud, kui tõepoolest ... ja levi ju ka seal pole.
Aga Jumal tänatud igatahes.
Oli elamusrikas matk.
Pärast võtsime veel Adejes Pollo a Mojod, aga mitte Otelos (mis on liiga turistiderikas), vaid Ramblal.

Lihtsamaks enam ei lähe

Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud

Mõned on öelnud, et seekordne Raua raamat on mõnevõrra lihtsakoeline ja isegi pettumust valmistav. Minule see raamat meeldis. Ma tahan öelda, et see lihtsakoelisus võib olla petlik. Jah, mõnede olmeliste seikade kirjeldamine, näiteks veini-kohvikohvijoomised ja mis sinna kõrvale pakuti, on natuke hämmastavad. Sellega olen samuti nõus, et tegelikult ei saa sellist asja juhtuda st tegelikult ei saa inimesed nii elada, nagu nad seal Kaskedetagusel elasid, ühiskonnast sellisel määral eralduda.
Aga võibolla siiski saavad?
Mind see raamat puudutas, need teemad, mida seal kirjeldati.

Nii palju kui mina asjast aru saan, ütlevad religioonipsühholoogia asjatundjad sageli, et kalduvus usklikuks hakata on lihtsalt üks inimese joon, mis mõnedel esineb ja mõnedel mitte. Umbes nagu musikaalsus või matemaatikaanne. See on täielik jama. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele - mõnda lohutab, mõnele esitab õigeid küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval - , ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas. Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.
/---/
Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on su maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud, nii et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi. 
Aga siis oled sa juba ise viiruse kandja või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud. Ja nüüd hammustad ise teisi

Reid Raud kirjutab "jumal" väikese tähega.

Raamat on põnev, nagu kriminull. Kahjuks lõpus mingit selginemist siiski ei saabu. Lihtsalt sündmuste kirjeldus, vääramatu liikumine lõpu (siis surma) poole. Ka seda selginemist, kas lõpp on uue algus, ei tule.
Miks ikkagi nii läks, ei tea.

Läbiloetud raamatut riiulisse paigutades sattus mulle kätte Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Tema kirjutas kord nii: Hea, kui saaks elada oma elu  otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu /---/ hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu  ...

Paula, sul on poisipea, kuis meeldid mul, sa vist ei tea ...

Hakkasin seda raamatut lugema seepärast, et 1. see oli käepärast ja 2. ma tahtsin tõesti teada, mis veetles neid 60 miljonit raamatu ostjat ja veelgi rohkemaid miljoneid lugejaid. Purustatud on isegi Harry Potteri müügirekordid.
Pidin end tõsiselt pingutama, et see raamat üldse läbi lugeda. Vahepeal tundus, et murdun ja jätan pooleli aga sõna oli ju antud. Ja kindel on, annan siin sõna, et raamatu järgesid st osasid 2 ja 3 ma kindlasti ei puutu. Mul on oma ajaga targematki peale hakata. Miks ma peaksin lugema mingit hägust ebareaalset väljamõeldist, mis on kõigele lisaks täielikult toimetama ja kirjavigadest kubisev? Kas ainult moe pärast? Tänan, ei. Ja teile ka ei soovita.
Näiteid:
 Lk 65 Mu süda on hakanud kiiremini lööma ja mu piklikaju on unustanud sünapseid töös hoida
 Lk 82. Portland kaob meie ees, kui suundume Ühendriikide õhuruumi, ehkki mu kõht jääb kindlalt Oregoni.
Lk 126. Naeratab mulle lahkelt täielikku megavati naeratust.
Lk 156. Autvõtmed! (isegi spellerit neil ei ole)
Lk. 157 Mu piklikajule tuleb lõpuks ta ülesanne meelde
Lk 309. Voosil (peab olema voodil)

Faust Estonias

Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.
Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses.
Sattusin etendusele, kus kõik peaosatäitjad olid väljastpoolt Estoniat. Ja just muusikaliselt - kuigi ma pole asjatundja - tundus etendus kuidagi eriliselt vägev.
Rääkimata muidugi kostüümidest.
Väga meeldis.
Pildid etenduse kohta @internet.
Arvamused:
1.
2.
Mu meelest on Sirbi arvamus tõelähedasem.

Karl Ristikivi teekonnad: 86 postkaarti reisidelt 1946–1976

Inimese teekond, 30 aastat, 40 reisi. Kui esimesed reisid on enamasti koos kaaslasega ja kaardid optimistlikumad, siis viimastega on täpselt vastupidi.
Ilus raamat Janika Kronbergi ja Tiit Pruuli väga heade sissejuhatustega teemasse.
Jeruusalem, 21.3.65
Teekond on lõpuks toonud mind siia, kuigi see ei olnud just Via dolorosa.  Aga on olnud siiski kaunis pingutav, nii et puhkusele pole seni saanud mõteldagi. Loodan siiski, et kõik läheb hästi, sest me alustame ja lõpetame iga päev palvega. Täna oleme Kolgatal ja Petlemmas. Homme sõidame Surnumere äärde. Tervisi! Kröits

Veel: Tiit Pruuli
Ristikivi päevaraamat

E-raamat ja kinkekaart

Kahjuks läks vett vedama minu plaan realiseerida jõuluks laekunud Rahva Raamatu kinkekaardid e-raamatute ostmiseks. E-raamatute ostmiseks peavad olema spetsiaalsed e-kinkekaardid. Aga selle kõige teadasaamiseks peab pingutama ja nii lihtsalt seda infot juba üles ei leia. Tuleb helistada tavatelefonil, olla ooterežiimil ja nii edasi.

Huvitav – kas poes saab vahetada tavalised kinkekaardid e-kinkekaartide vastu? Päris raamatud lihtsalt ei mahu enam koju ära.

Võhikud võõrsil

 * Mark Twain
Võhikud võõrsil ehk uute palverändurite teekond
Inglise keelest tõlkinud Hardi
Tiidus
Soov seda raamatut lugeda tekkis mul Pühal maal reisil viibides. Kodus selgus, et seda soovi täita polegi nii lihtne. Minu kallite kaasteeliste kodustes raamatukogudes see raamat puudus, tuli pöörduda raamatukokku. Sealt sai siis laenutatud ainueksemplar, mis oma vanusele kohaselt näeb välja väga väärikas ja vana. Paber on pude, lehed tumekollased. Järgmist viitkümmet aastat see raamat küll vist vastu ei pea. Asusin õhinal lugema, kuid üsna pea adusin, et päris kõike ma ikka ei viitsi lugeda. Tegemist oli ju 1867. a alanud ameeriklaste lõbureisiga Vana maailma tundmaõppimiseks, tee peal peatuti ka Aafrikas ja saartel (kui seal just parasjagu karantiini polnud). Tegelikult üle-eelmise sajandi reisikiri. Lugesin läbi põhiliselt need peatükid, mis kirjeldasid kohti, kuhu mina siiani sattunud olen ja siis muidugi Püha maa peatükid. Raamat on vürtsitatud omapärase huumoriga, kuid mõned osad on ka uskumatult tüütud. Ja kuidas küll on maailm sellest ajast saadik muutunud, kui nad hobuste ja eeslitega Surnumere ääres matkasid!

Nüüd seisavad seal suured hotellid ja hiiglaslikud keemiakombinaadid, mägede vahel tiirutavad eeskujulikus korras asfaltteed. Mis küll saab sellest paigast kahe sajandi pärast? _________________________________________
* Raamatu pilt @internet, kõrbepilt Surnumere äärest on minu tehtud