Leidlaps lumetormist

Paras põnevik lennukis lugemiseks. Kuigi poole raamatu pealt oli mul selge, et lõpplahendus ei saa olla kumbki kahest etteantud variandist, pidi ikka end läbi närima lõpututest kirjeldustest. Mingil ajal leidsin end mõttelt, et autor on meelega venitanud lõpplahenduse andmisega ja hakkasin protestiks e-raamatu võimalusi kasutades kiirlugemist harrastama.

Kaasakiskuv igatahes. Kindlasti tehakse sellest kunagi ka film.

Riigimehed, pea stilisatsioon ja uus identiteet

Issandjumal, kas see ei lõpe kunagi. Ikka veel leidubrahakest reklaamiagentuuri gurude jaoks raisata. Kogunetakse esitlustele, juuakse kohvi ja kuulatakse tõsiste nägudega juttu:

Uus logo kujutab inimese pea profiili ja sellesse avanevatust. Uks, mille vahelt kiirgab valgust, on loetav ka raamatuna. Peastilisatsiooni juures on kasutatud detaile rahvusraamatukogu arhitektuurist:pealae joon on tuletatud hoonele iseloomulikest aknakaartest ja nurga allapööratud ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuseruudukujulisele põhiplaanile. Selle nurk logo üldmahu suhtes vastabRahvusraamatukogu paiknemise nurgale ilmakaarte suhtes.

On arusaadav, et gurude asi on sööt konksu otsa riputada aga kas igal asutusel tasub ikka seda näksida ja konksu otsa jääda? Seda enam, et otsustajad seda oma taskust kinni ei pleki, see on ikka nagu rahva raha – kui sellist asja enam üleüldse olemas on. Ühesõnaga, mida selle rahaga tehakse ja miks, jääb maksumaksjale igal juhul hämaraks, vaatamata sellele, et „ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuse ruudukujulisele põhiplaanile“.

Seda on naeruvääristatud aga „nemad“ ei hooli: karavan lähebikka edasi, kõik neelatakse alla … kellele ei meeldi, see astub lihtsalt kõrvale ja läheb minema … aga kas me sellist … tahtsime?

Eluülikool

ETV2-s on "Ööülikooli rännakute" sari. Anu Raua loeng on tõesti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Milliseid elutarkusi ja mõttepärle sealt leiab.

Jäärad, Islandi film

Film „koostöö tegemisest“. Imestasin, miks ta on liigitatud žanrisse komöödia ja draama. Kurb film muidu - mis sest et sai naerda ja sai nutta - eriti meie seakatku hetkeolukorras. Kui palju siin Eestis võiks selliseid rääkimata lugusid olla, me ei tea. Aga Islandi filmikunstist olen jätkuvas vaimustuses, seni nähtud filmidest pole veel ühegi suhtes ajaraisku tajunud.

Müümata naer

Täna on tõnisepäv, Tõnis Mägi oma tütardega oli saates Hommik Anuga ja mina lõpetasin raamatu "Müümata naer."

Mul on tunne, et olen nende aastate jooksul introverdiks muutunud - aga Kärt ütleb, et ei ole. Kui olen sõpradega koos, olen endiselt ekstravertne. Introvertsus on lihtsalt tugev kaitsekiht. Ei lase kedagi ligi. Ja nii võib paljudele tunduda, et olen ülbe. Kui olin noorem, sai igal pool käidud. Enam ei taha, kõige rohkem tahan kodus olla. Mul ei ole iseenesega igav. Niikuinii elan omas maailmas.

Vana mehe tark jutt. Mul ei ole ka iseenesega kunagi igav. Loodetavasti läheb veel huvitavamaks, kui ma veel vanemaks saan ...

Oskar ja asjad

Pildikesi heade inimeste elust lastele või midagi taolist.
Ma ei tea, ma olen mingi imelik, loen viimasel ajal põhiliselt jooga- ja terviseraamatuid või lastekirjandust. Aga selles raamatus on väga palju lugeda ka täiskasvanule, laps pigem tõesti mõistab asju sirgjooneliselt: Oskar saadetakse suveks maale vanaema juurde. Esialgu on tal seal väga igav ja kõik tundub kuidagi võõras ja harjumatu. Siis aga avastab Oskar põneva nipi, mille abil ta leiab endale suure hulga sõpru. 
Aga täiskasvanu leiab veel mitmeidki allhoovusi. Kõik need ennustavade lampide ümber keerlevad lühikese mäluga kärbsed, põranda- ja hambaharjade suguvõsakokkutulekud, õudusjutte armastavad riidekapid ja mõrvarlikud noad! Milline fantaasia pillerkaar. Ma hakkasin oma koduseid asju ka hoopis teise pilguga vaatama, muide. Näiteks kas ma panen keeratava kaanega purgile enne keldrisse saatmist peale ikka selle õige kaane, et nad teineteise järele äkki igatsema ei hakkaks? Või peaks just vahetama, et oleks huvitavam? Küsida ei saa, sest mul ei ole punast telefoni. Ja ma ei tahagi. Varsti tuleb nagunii asjade internet, aga see tuleb siis, kui mina olen juba nii vana, et enam uuendustega kaasa ei lähe ...
Vahepeal oli tunne, et abi vajavate asjade hulk aina kasvab, jälle helistab keegi ja vajab abistamist, ravi või jalutamist. Raamatu lõpplahendus saabus kuidagi ootamatult ja kiiresti.
Aga hea raamat jah. Helge ja fantaasiarikas, selline mis teeb maailma igal juhul paremaks.

Vox populi

Täitsa muhe näitus.

Edith Karlsoni „Vox populi” on vaste erinevates religioonides sõnastatud teo ja tagajärje suhtest, olgu see siis karma või pärispatt. Ta kujutab erinevaid loomapäid, igal mõni teine loomake hambus, mis viitab ka kristlikus ikonograafias leiduvale „metsiku jahi” motiivile, kus loomad üksteist taga ajavad, igal ühel hambad eelmises kinni, ja temast haaramas juba järgmine. „Vox populi” keskne idee on Karlsonile omaselt otsekohene, radikaalne ja lõplik: „Iga sitt on seotud järgneva sitaga ja kokku moodustabki see ühe katkematu sitaahela, millest kellelgi ei ole võimalik kõrvale põigelda.”

Jooga puu

Puu on nii elu kui ka joogapraktika metafoor. B. K. S. Iyengari esseede kogu annab olulisi näpunäiteid, kuidas kummagi eest vajalikku hoolt kanda, käsitledes ühtlasi tervist, igapäevaelu, perekonda, armastust, surma ja usku. Järgige tema nõuandeid ning avastage rada, mis viib pika, terve ja õnneliku eluni. Ühte köitesse kogutud kõikehõlmav joogaõpetus igapäevaelus põhineb Iyengari isiklikul kogemusel ning on mõeldud nii algajatele kui ka kogenud joogahuvilistele. B. K. S. Iyengar (1918–2014) oli üks hinnatuimaid joogaõpetajaid maailmas, kes elas ja õpetas Indias Pune linnas. Iyengarit tunnustatakse kui inimest, kes tõi jooga läände. Tema õpetamismetoodika on avaldanud aastakümnete jooksul tohutut mõju.

Lugesin seda raamatut kohe kaua aega, igal õhtul natuke, kuu aega umbes. Märkasin, et tänu loetule sain ka joogatundides inspiratsiooni, näiteks hoidsin end tagasi, kui tegin mõnd harjutust liiga usinalt. Millegipärast on inimese sees soov teha kõike maksimum jõuga, pingutada liiga palju, kuid seda pole vaja.

Vaja on teha asju "õige tundega".

Viimane peatükk õpetajatest ja õpilastest oli mõtlemapanev.

Milleks on meile vaja ajalehti?

Kuna see ühtib niiväga minu arvamusega, ei saa siinkohal jagamata jätta. Anonüümselt. Niivõrd-kuivõrd seda anonüümsust tänapäeval tegelikult üldse on.

Roos ja lumekristall

Indrek Hargla.Roos ja lumekristall. Pole kunagi olnud eriline ulmekirjanduse austaja, ent seda jutukogu soovitan. Eriti nimelugu - lahe lugemine.

Väike viisakas kärbes

Väike viisakas kärbes Autor: Ilmar Trull

Vaimustavalt tore tekst ja vaimukad pildid. Väga mõnus raamat, eriti enne jõule luuletuste hankimiseks. Näide:

RAVIMINE

Täitsa terveid arst ei salli.

Haigeid sallib, teeb neil kalli.

 Kui näeb tervenemisohtu,

annab imelikku rohtu.

 Nõndamoodi varsti ta

saab meid jälle arstida

Must alpinist

Läksin filmi vaatama esimesel võimalusel, kuna olen ise väga palju taolisi matkasid omal ajal läbi teinud. Võib öelda, et päris tõepärane oli nähtu, kuigi päris äärmustesse olid mõned asjad ka aetud, äkki vaadatavuse tõstmiseks? Näiteks rongistseen teekonnal Siberisse. Olen jah isegi seda teed Irkutskini rongiga läbinud. Polnud nii õudne. Oli lihtsalt tavaline "vene elu".
Öeldakse, et õudusfilm, minu jaoks ta polnud niipalju õudne, kui vastik. Surnukuuri stseene mõtlen.
Aga jah, kurb lugu. Kõige kurvem oli lõpus kuulata ema juttu, teades et kõik juhtunu on olnud päriselt.
Meil vedas alati matkadel. Isegi niisuguseid ville, nagu filmis, ei tekkinud mitte kunagi ja mitte kellelgi. Alati veeti järele ka kõige nõrgemaid, kunagi ei tekkinud niisuguseid lahkarvamusi, nagu filmi grupis. Mäletan neid matku mitte niipalju rasketena, kui naljakate ja vahvatena.

Elvis Presley ellu äratatud

Vanad lood uues kastmes. Mulle meeldib väga. Meenutab mulle, vanale inimesele, ELO aegu.

Tartuffe Draamateatris

Eelmises OP-s käsitletud teatritükid jätsid mulje, et hetkel räägitakse ja soositakse pigem avangardset teatrit. Aga kes austab "tõelist head klassikalist teatrit", peaks küll Draamateatrisse oma sammud seadma. Arvan, et Draamateater on kõvasti võitnud sellest, et Lembit Peterson on seal lavastanud ja kaasanud hulga näitlejaid ka väljastpoolt teatrit.
Eriti hea oli Marius Petersoni ja Liina Olmaru duett.
Üle pika aja värskendav tuuleke meie teatrimaastikul. Tõeline teater.
Soovitan.
Adekvaatne arvamus on loetav siin.

Lihtsad reeglid, mille järgi elada

Uudistepaast* oleks küll hea mõte, aga seda ei saa kõik endale lubada. Mina mitte. Sest ma pean tööl käima, et ära elada.

Võib-olla saaks, kui ma saaksin kunstniku- või kirjanikupalka, aga seda jagub vaid väljavalitutele. Loodan siiralt, et need on hästi välja valitud, näiteks näituse Time lapse kuraatorile mina seda ei määraks, piisab sellest, et paljud inimesed on maksnud 3.50 sellise näituse – kus midagi ei näidata – pileti eest.

Kuidas saab tavaline inimene  mõjutada, kellele makstakse riigieelarvest ja mida? Praegu on ainult Hooandja, aga sellele maksad veelgi peale.

Ja siis veel see teema, et kui on vaja saada arsti juurde, hetkel saan näiteid tuua järgmistest: naiste-, silma-, hamba- ja nahaarst -  siis need kõik on ainult tasulised. Aga minu palga pealt makstav sotsiaalmaks, kuhu see läheb?

Muidugi oleks mõnus elada ainult vaimses ruumis, ma tean.

·         * Plekktrummi ainetel

Both Sides, now

Vaatasin eile filmi Joni Mitchellist. Imeline naine!

Metsik

Loomulikult meeldis mulle see raamat.
Mõtlesin peategelase visadusele rattaga soojal maal mägistel teedel pressides ja see andis mullegi jõudu.
Seda raamatut soovitan, haarav lugemine. Aga tegelikult natuke ikka nagu naistekas ka.

Minu Horvaatia

See raamat sai ostetud reisiks valmistumisel. Pabervariant on juba otsas aga e-raamat meeldibki mulle rohkem selliseks ühekordseks lugemiseks.
Tore raamat, vahva lugu ja väga asjakohane lugemine ka sellele, kes tahab enne reisi riigi kohta rohkem teada: alates ajaloost ja lõpetades suveniiri soovitustega.
Ootan huviga päriskohtumist selle maaga.

Täna on kaduneljapäev

Vanast vabanemise rituaal: vabaneda vanadest kelladest, mis ei tööta või parandada need- vastasel juhul jääb aeg justkui seisma, takistab edasi liikumist ja uue ning parema ellu tulemist. 

Surnud lähedaste, sõprade jne isiklikud asjad ära anda heategevuseks või panna silma alt ära, nt mõnda kenasse kasti ja mälestustseremooniad teha vaid surnuaial või kirikus- vastasel juhul hoiate lahkunu energeetikat kinni, mis tegelikkuses ei ole hea ei teile ega lahkunule (on mõningad erandid).
Surnuaia inventar ja muud asjad jäägu surnuaeda- ära too sealt kunagi midagi enda koju- kaasa!
Iseenda ja mõtteviisi puhastamine läbi tule vee või maaelemendi, kuid kõige tähtsam on südameusk ja sellest tulenev tunne, sest just selles peitub võimsaim Vägi!
Nt duši all mõeldes, tunnetades või kujustades järgnevat (tuleelementi on väga hea teha ka jaanipäeval lõkke ääres, pannes eelnevalt vastavad kirjakesed taskusse ning seejärel heita need südamesoovi, tunde ja palvega lõkkesse): armas vesi, ma tänan, et hoiad, kaitsed ja armastad mind. Ma tänan, et võin puhastuda Sinu abil, puhtast allikast voolava kose all. Ma tänan, et mind toidad ja laed, mu armas, kalllis Algne Allikas!
Ma tänan Sind mu Emake Maa, et mind hoiad ja kaitsed ning turvatunnet mul pakud Sa. Sinu ürgne Vägi mind hellalt paitab ja aitab kanda ka kõige raskemaid koormaid, mida enesele olen maisesse ellu valinud ma ülima pehmuse ja kergusega, harmoonias kõigega mis on hea. Aamen! Aitäh, aitäh, aitäh!
Mu armas tuli, Sind palun ma- puhasta kõik mu meeled ja kehad ka, igal tasandil ja viisil. Vii kaasa kõik, mis mind ei teeni! Amen! Ma tänan, ma tänan, ma tänan! Aitäh, aitäh, aitäh! Ja nii see on, Mu Armas Mina Olen Kohalolek! Ma tänan!
Võib kasutada kahaneva kuu või täiskuu abi, kuid minu rituaalide puhul loeb enim enese uskumuse ja sisetunde Vägi. Amen! Ja nii se on! Namaste! Olen kaitstud, hoitud ja armastatud!

Allikas

Visuaaltragöödia Heliose kinos

Heliose kino ehk endine kino „Oktoober“, kus kunagi kooliajal sai nii palju istutud ja kohustuslikke filme nagu „Sõda ja rahu“ jt vaadatud.

Ootasin seda suveetendust terve suve. Tegelikult ei pidanud pettuma. Visuaalselt paneks etendusele hindeks lausa 5+. Väga meeldis lavakujundus, video ja heli, kostüümid, eriti Dorian Gray.

Aga nagu üks inimene ütles, et see on siis nüüd see must materjal, mida peaks tihendama hakkama, et väga head tükki saada.

Nii oligi. Lõpp vajus kahjuks üsna ära. See võib olla väga jube, kui kurat tuleb kord oma osa sisse nõudma. Oleks oodanud rohkem õudust, fortes finaali. Praegu jäid lava all puuris loiult visklevad mustad tondid ikkagi sinna puuri kinni, kuid oleks pidanud nad sealt välja laskma. Õnnelike oma eluga rahuolevate vanainimeste piltide näitamine ei olnud kuigi veenev.

Aga et lõpp ei kujuneks liiga mažoorseks siis kordan, et see on hea ja vaatamisväärne etendus.

Teised arvavad:
1
2

Roosi talu lambaresto

Värskeltavatud koht, kena ja maitsekas, õlut pakutakse õigetest klaasidest, lammas on imemaitsev, kokk Itaaliast! Tiramisu – mmmm. Kohv – hea. On olemas lastenurk väga ägedate lamba-mänguasjadega.

Kui just peab kritiseerima, siis teenindusele (v.a koha perenaine) võiks soovida rohkem särtsu ja julgust, kuid see ehk tuleb aja jooksul. Soovitan külastada seda kohta kui Saaremaale juhtute. Saate ühtlasi osta endale lambanahkse kasuka või kasvõi soojad sussid, kui paari tuhat eurot käepärast just pole.

Lady Almina ja tegelik Downton Abbey

Pean samuti ütlema, et hakkasin seda raamatut lugema justkui „juhuslikult“. Ja sattusin selle lummusesse, tõesti väga huvitav lugemine. Esimene maailmasõda tundub praegu tagasi vaadates kuidagi ohutu, inimlik ja suhteliselt kultuurne kui nii võib öelda, kuid seda raamatut lugenuna minu arvamus muutus. Samuti olin pisut üllatatud brittide patriootlikkusest ja ohverdusvõimest ja mitte ainult kõrgklassi moraalist ei käi siin jutt. See tundub nii suursugune, eriti tänapäeva maailma võtmes.

Väga põnev oli ka lugeda väljakaevamistest Egiptuses, kuidas tollal said seda kõik huvilised. Peaasi, et sul on piisavalt finantse ja seda juba Alminal oli. Tema juba teadis, mida rahaga teha, oma lossist ja Londoni majast tegi ta näiteks sõja ajal haigla.

Ja just nagu tellitult, hakkas ka ETV sel suvel kordama Downton Abbey vanu seeriaid. Ma olin seda seriaali siiani vältinud, sest olen nagunii juba mitme briti seriaali lõa otsas, aga nüüd hakkasin vaatama ja ei kahetse. Kuigi see seriaal erineb raamatust palju. Aga on siiski filmitud sellessamas majas.

Väga huvitavat infot  ja ajaloolisi pilte leiate veel sellest blogist.

Ilmar Trull. Rohimine*

Miks suvel peenraid rohime?

Sest rohida neid tohime.

Tohime ja võime.

Meil sedasorti võime on sünnist kaasa antud.

Miks suvel peenraid rohime?

Sest rohida neid tohime.

Tohime ja peame, sest talvel ju kõik hea me heal meelel ära sõime.

See on nüüd maha kantud.

Ühtlasi teen ettepaneku, et see lulla peaks olema pagulastele eesti keele õpetamisel kohustuslik. Et kui nad aru saavad, suudavad soravalt esitada ja seletada seda luuletust, siis on eksam tehtud.

*Trulli lulla tänasest Ekspressist

Jalgrattaga Vormsil

Vormsi on jalgrattamatkaja paradiis. Uuele praamile saamine läks täiesti hästi, kuigi meil polnud ei pileteid netist ette ostetud ega midagi. Lihtsalt jätsime auto sadamasse ja läksime ratastega üle, kusjuures rattad on tasuta! Osta saab vaid edasitagasi pileteid, ilmselt kardavad, et muidu jäämegi sinna paradiisi :–)
Igatahes on saar parajalt väike, et kahe päevaga kõik kohad läbi sõita. Teed on moodsalt asfalti kängitsetud, leidub siiski ka kruusateid ja mere äärde viivad vanad munakiviteed, mis peaksid ka ekstreemsemale matkahullule rahuldust pakkuma. Kõige keerulisem oli sõita Förby ja Bussby vahel, seal oli vana tee nii võssa kasvanud, et kohati olematu. See on, kui anda teed erakätesse ja keelata seal liiklemine, siis nad kaovad lihtsalt ära. Majaasemed on kohati ka kadunud, ainult sirelid ja kivivundamendid reedavad, kus elati. Rootslasi oli enne äraminekut üle kahe tuhande inimese, nüüd on vaid paar-kolmsada elanikku. Saar on suhteliselt metsistunud, endisi karjamaid reedavad vaid lagedad väljad, lambaid ja heinategu nägime vaid paaris kohas. Nõuka aja lõpus olevat olnud veel meierei (seal kus on praegu kõrts Krog 14), Vormsil olevat tehtud väga head võid.

Üks koht, mida kindlasti külastada, on Saxby tuletorn. Selle praegune peremees on kunagise majakavahi pojapoeg, on seda kohta hoole ja armastusega pidanud, igasugu kraami vaatamiseks välja pannud, ronis ka meiega üles torni ja seletas vahetpidamata. Ta peab ka mesilasi, parajasti olid peamiseks korjetaimeks merekapsaõied, imetore mu meelest! Mesilasi peetakse Vormsil palju ja see on tore, minu teadmist mööda pole seal ka mesilaste haigusi niipalju, kui mandril.

Öömajaga meil vedas, olime suhteliselt ehku peale selle kinni pannud netist, õnneks pettuma ei pidanud. Äge perenaine ja oma-kanade munadest hommikuomlett. Kanapidamist märkas saarel rõõmustavalt palju.
Mis puutub kõrtsi, siis seda testisime põgusalt ja hinne on keskmine. Krog 14 pretendeerib ikka millelegi enamale, kui tavaline kõrts, nii hindades kui toiduvalikus. Toit oli hea, kuid ei midagi erilist. Aga igatahes soovitame. Kõrts on oma nime saanud sellest, et kunagi ammu tuli saarele rootsi pastor, kes märkas, et saarel on mustus, tahumatus, ei ühtegi palvemaja, aga 13 kõrtsi. Kui see pastor seal lõpetas - tal olevat mingid pahandused olnud - ja saarelt lahkus, oli seal 13 palvemaja ja ei ühtegi kõrtsi. Nüüd siis tehti neljateistkümnes kõrts. Hetkel on olemas kirik ja palvemaja.

 Diby's oli jaanituli, meil vedas, saime rahvarõivas naiste tantsu näha.
Soovitan külastada ka Rälby tuulikut.
Minge Vormsile!

Jumalik puudutus

Alma Whittaker sünnib uue sajandi alguses keset täiuslikku Philadelphia talve. Tema isa Henry on jultunud ja karismaatiline taimetundja, kes on ajanud kokku tohutu varanduse hoolimata tagasihoidlikust algusest, mil ta näppas Sir Joseph Banksi Kew’ botaanikaaiast taimi ning seilas laevapoisina kapten Cooki laeval Resolution. Alma auväärsest hollandi perekonnast pärit range ema teadmised botaanikast ei jää alla ühelegi mehele.
Peagi leiab iseseisev ja teadmisjanuline Alma oma koha taimede ja teaduse maailmas. Aga kui põhjalik sammalde uurimine viib Alma aina sügavamale evolutsiooni saladuste juurde, tõmbab mees, keda ta armastama hakkab, teda hoopis teise suunda. 

See on väga hea raamat. Raamat naisest, tarkusest, teadusajaloost, ellujäämisest ja armastusest. Pettumisest ja õnnest.

Lugesin suure kaasaelamisega, tõestin hoidsin pöialt Almale, et tal hästi läheks. Aga selles mõttes ei läinud, nagu ta vist ise oleks soovinud. Elu lõpul võis ta siiski arvata, et tal on õnnelik ja tal on olnud hea elu. Raamatu elegantne lõpp meeldis mulle ka, et see polnud lahendatud nii sirgjooneliselt – surma saabumisega. Tõesti soovitan seda raamatut.

Katkendid romaanist helis ja sõnas.