Elu pühitsus

Päris huvitav lugemine läti autorilt, ent minu jaoks vast liiga poeetiline ja ebareaalne. Keerulised sõnademängud ja unenäolised keerdkäigud.

Kaka ja kevad

Ülle Kaljuste loeb praegu Vikerraadios jutukesi lasteraamatust Kaka ja kevad. Ikka kaks tükki korraga. Äärmiselt tore kuulamine. Ka ettelugeja näib seda kõike väga nautivat. Ma ei tea, kuidas sellised jutud lastele mõjuvad – aga minumeelest on küll väga bro. Mulle lapsepõlves selliseid jutte ei loetud – lemmik oli Karlsson – kuid Kiviräha huumor läheb peale ka täiskasvanueas. Rohkem selliseid lastejutte ja kasvab rohkem normaalseid inimesi.

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei pea

Tähelepanu - uued pildid paradiisi radadelt.
Armastan vaadata vanu fotosid. Pulmad ja matused. Kadunukeste pildid on küll õudsad. Need paar matust, kus mul on olnud vajadus osaleda ja kui ema on öelnud, et teeme siis nüüd kadunukesega pilti, ma olen alati keelanud: milleks seda teha? Ema ongi mõistlik olnud ja nõustunud.
Seevastu on väga tore vaadata inimeste pilte, kuidas nad nägid välja noorelt. Eriti veel need fotoateljeedes tehtud pildid, igasugused taustapildid ja mulaažid. Mu vanaemal oli mitu sahtlitäit selliseid pilte + vanu postkaarte, eriti palju jumalast ja inglitest, taevas, koos pilvedega. Lapsena lugesin neid teateid, mis sellistele postkaartidele oli kirjutatud ja ei saanud väga palju aru. Praegu oleks huvitav uuesti lugeda, aga kus need pildid ometi nüüd otsaga olla võiks?

Täna ma mõtlen

... kas eluseikade meeldetuletamisel on üldse suuremat tähendust.
Ometi teeb Õnnepalu seda ja ainult seda kõigis oma teostes. Lugesin läbi Nigovi "Harjutused".
Tõnu Õnnepalu jutustab meile juba üle kümne aasta ühte ja sedasama lugu: haavatud eneseteadvusega homoseksuaali üksinduse lugu.
Ja mina lugesin tema raamatuid täpselt vastupidises järjekorras, oleks pidanud harjutustest alustama. Kunagi kui ilmus "Piiririik", lugesin selle läbi, kuid erilist muljet see tookord ei jätnud, küllap olin ise noorem ja püsimatum.
Sel talvel lugesin "Paradiisi" ja siis "Flandria päeviku".
Harjutused on neist kõige kurvem, siiram, hingekriipivam ja ausam. Tekib küsimus, et miks üldse peaks endast selliseid asju anonüümsele rahvahulgale rääkima, aga vastus on raamatus lk 301. See on nagu psühhoanalüütiku juures käimine:
Ma jutustasin sellele mehele ühte ja teist, sedasama, mida ma siin olen jutustanud, pluss-miinus. Ta kuulas professionaalsel ilmel. Kui kolmveerand tundi läbi sai, heitis ta pilgu kellale. Siis maksin ja läksin ära. Kergendus oli iga kord suur. Kes siis ei tunneks kergendust, kui saab ära rääkida. Jutustada oma tühist elu, millel pole rohkem tähendust, kui miljonitel või miljarditel eludel. Loomulikult peab selle eest maksma. Kes seda siis tasuta kuulata viitsib. Temalgi oli enamasti igav. Me suured draamad on suured vaid meie jaoks.
Ja siis on veel väga õige see koht, lk 303:
See on ikka minu viga olnud inimeste juttu juhisena võtta. Kuna ma ise ei tea, mis teha, siis on kõik nõuanded nii peibutavad. Nii hea oleks neid järgida. Aga inimeste nõuandeid ei tule kunagi järgida. Need lähtuvad vaid neist enestest, nende huvist või ükskõiksusest. Neid tasub kuulata, neid tasub kõrva taha panna, aga mitte võtta neid tegevusjuhisteks. Need on vaid tõe elemendid, aga mitte lahendused.
Lahendust ei olegi. Võib ju ka blogisse kirjutada ja ära rääkida, maksma (esialgu ehk) ei pea ja kergendus tuleb. Näiteks mina olen praegu haige ja näiteks see raamat nüüd miski teraapiakirjandus küll ei ole. Aga Tartu-aegadest oli huvitav lugeda, isegi sai seal samal ajal figureeritud, kuigi mina olin ühikainimene.
Huvitav, mida ta järgmiseks kirjutab, kust materjali ammutab? Esna looduspildid on ju ilusad, võiks teha fotoalbumi, aga see vist ei müü nii hästi, kui psühhoanalüüs. Ma soovitaks Õnnepalul minna ja elada natuke aega Veneetsias. Näiteks hullude saarel. Millised võimsad tunded, lagunemine, igaviku hõng - ja samas kiirustab mööda moodne maailm. Kõik need miljonid jaapanlased ja hiina suveniirid. Sealt peaks vägev raamat tulema. Mulle jättis küll võimsa mulje.
Võtan nüüd käsile Ristikivi eluloo, see peaks haigele inimesele samuti sobiv lektüür olema. Korstnapühkija on käinud. Jumal teab, mis on järgmine katsumus.

Olla, see tähendab tegutseda

Pilt Linnateatri kodulehelt
On kevad, on kiire aeg. Vaja on nuusutada rohu kasvamise lõhna, vaadata sinililli, kuulata punarinna trillereid, sõita rattaga, teha näpud mullaseks ning juua kasemahla. Sellepärast ongi lugemisega kehvasti. Vaevalt jõuab oma igapäevased lehed + EE +Sirbi + loodusajakirjad läbi lugeda. Eile just lõpetasin eelmise nädala Ekspressi lugemise ja homme tuleb juba uus. Raamatute lugemiseks jääb väga vähe aega, vaid paar lehekülge saab neelata enne uinumist. Hetkel on mul endiselt pooleli Ristikivi päevaraamat ja alustasin Nigovi harjutusi. Mõlemad raamatud on väga meeldivad. Küllap ma loen neid suvi otsa.
Aga võibolla jõuan ma nüüd rohkem teatrisse. Ükspäev käisime siin vaatamas 2007. a esietendunud tükki “Päike soojem, taevas sinisem”. No küll oli tore etendus. Tulid meelde vanad head Linnateatri ajad, kaasatud olid parimad näitlejad-raudvara, lavakujundus ja kostüümid viimase peal ja muidugi see näitlejate võrratu mäng! Kui täiskasvanud mängivad sedaviisi lapsi. Palun minge seda etendust vaatama, enne kui ta kavast maha võetakse.

Konnahääled

Seekordse Eesti Loodusega on kaasas CD - Konnalaulud. Soovitan soojalt.

Minu Itaalia

Järjekordne raamat “Minu ….” sarjast. Tore lugeda ja silmaringi avardada, tutvustab maad ja rahvast ning sisaldab itaalia toidu retsepte. Mis muud öelda, kui et soovitada kergeks lugemiseks.

Крокодил Гена и его друзья

Minu kätte sattus üks iidne raamat - Eduard Uspenski "Krokodill Gena ja teised muinasjutud", välja antud 1989 Eesti Raamatu poolt.
Otsisin siia internetist pilti sellisest Potsatajast, nagu ta on seal 1966. aastal ilmunud raamatus, joonistatud Gennadi Kalinovski poolt, aga ei leidnud. Igal pool on ainult Leonid Švartsmani variant, mis pole ka halb, kuid see esialgne on siiski võrratult parem.
"Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele."

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.

Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Väga armas lugu. Tuleb meelde lapsepõlv ja palju muud. Kas pole imeline, et aastal 1966 sai Venemaal sellise raamatu kirjutada?
Ja muidugi sisaldab see raamat veel ka jutud: "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".

Mina, vandersell

Liis Kägsepa teine reisiraamat. Piirkond on ikka Lõuna-Ameerika. Tavaliselt on nii, et kui oled miskist heast/uuest/huvitavast asjast maigu kätte saanud, siis tahad seda ikka ja jälle uuesti mekkida. Nii ei püsinud ka Liis kaua hallil ja rutiinsel kodukamaral, vaid pakkis jälle koti ja suundus uusi elamusi jahtima.
Siiski on tavaliselt nii, et "the first ... is the deepest".
"Mina, vandersell" oli huvitav lugeda, aga esimese raamatu värskust tal polnud. Lisaks pidin lugemise käigus tõdema, et olen neid jutukesi juba enne kusagilt lugenud, ilmselt Ekspressi Kohvrist. Natuke häiris ka blogilikkus, igasugune oma elu tühja-tähja (mis on selline muidugi ainult võõrale lugejale) pikk jutustamine. Tänapäeval, kus terve sotsiaalvõrgustik on taolisi avaldusi täis, siis ühel hetkel tunned, et nagu ei viitsi enam.
Aga võibolla olen ma liiga kriitiline.

Borat

Tegelikult ma ei teagi, kas eile televisioonist tv3 kaudu minu ellu roninud film üldse väärib ära märkimist - seda enam, et ma ei ole siin kirjutanud oma viimase aja filmielamustest 1., 2. ja 3. - aga ma teen seda siiski. Imelik fenomen, et Borat seda minuga teeb, kusjuures ma algul mõtlesin, et vaatan vaid esimesed kümme minutit ja pärast vaatasin lõpuni. Piinlik, ebameeldiv, kuid kohati metsikult naljakas, Esto TV kuubis, U.S ja A. variant.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine kedagi või midagi paremaks teeb. Aga igatahes vaatasin ära, naersin, punastasin piinlikkusest. Tegelikult ma seda filmi pigem ei soovitaks.

Urmas Kibuspuu ainult 31 aastat

Raamat, mis algab ja lõpeb surmaga.

Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas."

Marko Kibuspuu abikaasa Helle: Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...

Ei tea, kas asi on selles, et see elulooraamat on kirjutatud pärast Kibuspuu surma ja ta pole ise saanud kuidagi mõjutada ilmuvat - aga see raamat erineb mõnevõrra viimasel ajal rohkelt üllitatud elulooraamatutest. Raamat on täpsem, tõsisem, tõsiseltvõetavam. Näha on, et koostaja on püüdnud olla loogiline ja erapooletu. Kindlasti on see raamat teatriajaloolastele väga meeltmööda.

Minul tekitas see rohkelt assotsiatsioone ja nostalgiat, tuli tuttav ette nii kool, õpetajad, isegi ERKI ettevalmistuse kipspead. Ja "Popi ja Huhuu" ning "Harold ja Maude", mis minu lapsemällu tugeva jälje jätsid. Hilisemad etendused ja teleteater ning filmid on kõik juba ühtlases tavalises sumus.

Mina ikka kurvastan natuke. Terve selle lennu pärast. Elu on täis ebausku ja raamatus on räägitud, kuidas õpilased armastatud õpetajale oma teklid hauda järele viskasid. See ei olnud hea mõte.

Teised arvavad:
Andres Laasik
Pekka Erelt

Flandria päevik

Siin on nüüd mõnda aega olnud vaikus, aga mitte sellepärast, et ma midagi ei loeks, vaid et see, mida ma pikka aega nautisin, nõudis süvenemist ja mitu korda läbi mõtlemist.

See raamat tuleb su juurde, kui tuleb aeg ja endast ühe õie sulle kingib. Kui oled valmis seda vastu võtma. Internetis sobrades tuli ette, et Kati Murutar näiteks arvas, et igavamat raamatut pole ta elus lugenud ja Kadri Kõusaar, et liiga vähe actionit ja kirge. Aga ma ei räägi seda halvustamiseks või nii.
Lihtsalt on inimesi, kellele see raamat ei sobi, inimesed ongi erinevad.
Mulle igatahes sobib.

Ja ega ses raamatus õieti midagi ei juhtu ja midagi erilist ei öelda. Tavalised mõtted heegeldavad oma silmuseid, minnes vahel algpõhjusest väga kaugele ja suure ringiga tagasi jõudes. Nii nagu me kõigi mõtted rändavad, nagu pilved taevas. Kahjuks muidugi ei ole aega neid pilvi loendada, saati siis üles märkida.

Räägitakse kõigest: hetkeolukorrast - oma justkui vangisolekust ja äratahtmisest, inimene tahab ju alati ära: kui ta pole kodus, siis tahab koju ja kui on kodus, siis ära, vaadeldakse maja ümbritsevat maastikku, loomi ja inimesi, vestetakse muinasjuttu ja oma unenägusid, internetist, kinnisvarast, inimesest - kes on ühesugune igal pool, nii Flandrias, kui Eestis, isegi aprillirahutustest. Vaadeldakse leplikult elu.

Näiteks:
Vanasti arvasid humanistid, et kui inimene vabastada alandavast ja raskest tööst, siis pühendub ta luulele, kunstidele ja filosoofiale, inimarmastusele ja enesetäiendamisele. See osutus valearvestuseks, sest lähtus valedest eeldustest. Füüsilise töö pidamine raskeks ja alandavaks on vaid kiriklik ja aadellik eelarvamus. Humanistid oleksid ju võinud ringi vaadata ja veenduda, kas need, kes juba olid põlvest põlve vabastatud sellest raskest ja alandavast needusest (oma palge higis pead sa oma leiba sööma), on pühendunud luulele ja filosoofiale või valdavalt siiski millelegi muule.
Kindlasti teeb haridus inimesi paremaks. Aga ainult õige natuke. Ja õieti pole seegi kindel. Mugav elu teeb inimese paremaks, sest mugavam on teistesse mitte puutuda, kui sul kõik vajalik olemas on.
/---/
Ma ei tea, millal sigines inimkonda see arvamine, et elu peab minema järjest paremaks.Mõned süüdistavad selle progressiusu eelduste loomises - nagu muide üldse kõiges - kristlust, sest see asendas vana tsüklilise ajataju (kõik kordub ja pöördub tagasi nagu aastaajad, kuu ja päike oma ringkäigus) finiitsega, kujutlusega aegade otsast, mille poole me liigume.
/---/
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Mis on inimese heaolu? Süüa kõht täis (ja mitte niisama, vaid seda mis maitseb), olla ilma eest varjul, magada parajalt soojas toas jahedate puhaste linade vahel, "omada" meest või naist, soovitavalt ka lapsi, kes sind vajalikuks peavad ja armastavad, mitte iga minut karta oma elu pärast. Ühesõnaga, rahu, hirmuta olek, parasjagu põnevust. Asi muidugi selles ongi, et seda heaolu on raske määratleda, sest seda pole. Ta on seal, kus meid ei ole. Kui kõht on head-paremat täis, hakkab ta valutama, tervis läheb käest ära, tuleb end piirata. Juba vist miljonid lääne inimesed vaevlevad toitumishäirete käes ja miski ei müü paremini, kui toit, mis maitseb hea, aga kus on 0% rasva, 0% seda ja 0% teist. Ühesõnaga, mis polegi toit. Toit, mis oli tuhandete inimpõlvede fantaasia, unistus, on muutunud hirmu allikaks. Söömine kohutab. ja kui ollakse "end täielikult vabastanud raskest ja füüsilisest tööst" ja ainsad kehaosad, mis veel ennast vaevavad arvuti ees, on tagumik, sõrmed, kael ja silmad - siis tormatakse õhtul end piinama kõiksugu hirmsatel masinatel, mis suurlinnades võtavad enda alla juba terved majad, nagu vanasti vabrikud oma majadega. Denderwindeke teel on üks trenažööride, jõumasinate-, jooksu-, tõste-, tõmbe-, sirutus-, venitus-, kummardus- ja kiskumismasinate pood. See on tehtud vanasse kabelisse ja seal need läikivad monstrumid seisavad, kõrgete kaarakende taga nagu mingi püha piinamisruum, mis ootab patukahetsejaid.

Kuldse vangikongi kodulehekülg

Kirjanduse tähestik: Flandria päevik

Autor ise ajalehes.

Üks lammas murdis hundi - sic transit gloria mundi!

Oh lõpuks ometi üks päris õige elulooraamat. Loed raamatu läbi, naerad ja mõtled. Mingit piinlikku enesepaljastamist, nagu hetkel meil levinud, ei tuvastanud. Puhas lust ja lugemisrõõm.
Mis mulle siis kõige rohkem meeldis?
Kõigepealt fotod - kahjuks netist neid ei leidnud, oleks siia näiteks pannud. Fotod ja fotoallkirjad. Milline armas-ilus laps oli Volk. Ja pildiallkiri selline: ema tädipoeg Eno Raud ütles ohates "Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm." Mina naeran laginal.
Siis meeldis mulle veel väga pilt, kus Volk on oma isaga Gotlandil 1991. a. Kus on isa ja kus on poeg? Need on ju kaksikud.
Eks raamat on muidugi ebaühtlane, täpselt nii, nagu ka selgitusest lugeda, et raamat sündis suure pealekäimise tagajärjel. Alguses on nagu rohkem püssirohtu olnud, seal on mahlakamaid asju. Võrratu on järjejutt Talv, Kevad, Suvi, Sügis - jälkuse tipp! Väga head on Ülekohus, Ma olen väike deadlane, 27, Kuulus portlane, Kurosawa Keilas, Otile, Tuhkru nui, Popipäev. Ja Reiskiri haiglast, kust pärineb ka järgmine tsitaat: Arvan, et olen nüüd küllaldaselt tõestanud, kui mugav ja huvitav on elu haiglas. Soovitan seda soojalt kõigile. Seda enam, et olen lõplikult aru saanud: KUI SOOVID HARRASTADA TERVEID ELUVIISE, SIIS PEAD SA TINGIMATA HAIGE OLEMA!
Mõtlemapanev on ka selline E=mc2-st: Praegu on kõigil moblad ja vaatamata sellele ei saa kedagi kätte, siis polnud meil isegi lauatelefone, aga leidsime üksteist alati üles.
Raamatu vahel on ka CD, mille materjal on salvestatud "siis".
Minule igatahes selline elulookirjandus sobib.
Raamatu kujundis valiti muide ka eelmise aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Lisalugemist:
Volgi kodulehekülg
Vikipeedia

Hea tuju vitamiin mipasoo

Kaks meest sõidavad ühes kupees Tallinnast Tartusse. Üks tahaks kangesti vestlust arendada, kuid teine ei näi sellest hoolivat, põrnitseb omaette ja neelab aegajalt tablette. Jõuab Jõgeva. Ikka vaikus.
Vabandust, mis tabletid need on?
Mipasoo, vastab teine lakooniliselt.
Kuidas palun?
Mi-pa-soo!
Ahah, tänan väga.
Jälle vaikus. Tabletineelaja neelab tablette. Jõuab Kärkna. Jutuihkaja on leidnud jälle vestlusteema:
Aga, vabandust, mille vastu need tabletid on?
Tiigrite vastu, kõlab lühikene vastus.
Jutuihkaja jääb juhmi näoga teisele otsa vaatama:
Vabandage, meil Eestis ei ole ju tiigreid!
Need pole ka ehtsad mipasood, vastab naljakas inimene.
Naljakas inimene ongi selline humoorikatest miniatuuridest koosnev hea tuju vitamiin, nii sobiv kevadtalvel lugemiseks, kui väljas on veebruar ja orgudes ruskavad pajud.

Elumehe päevaraamat

Järjekordne üllitis sarjast “päevik ja lugeja”. Millegipärast asusin seda lugema eelarvamusega, sest Kukumäge olen alati piielnud kaugelt ja väikese kartusega – ma lihtsalt pelgan natuke selliseid üliintensiivselt elavaid inimesi - ja teksti autori suhtes olid samuti segased tunded. Aga raamat on väga hea välja kukkunud, elu pritsib sealt välja nagu mahl sidrunist, vaja ainult natuke pigistada. Ning lähiajaloo seisukohalt samuti huvitav, need olid just ajad, kus ka mina hakkasin natuke ümbritsevast elust taipama, ülikooli- ja malevaelu, teatritükid ja kinofilmid. Lihtsalt huvitav on lugeda, kuidas neid kuulsaid filme tehti. Nagu näiteks “Keskea rõõmud” või “Arabella”.

Sümpaatne raamat sümpaatsest inimesest

Polegi muud öelda, kui et jälle üks tore inimene on lähemale tulnud selle raamatu kaudu.
Usun et Elle Kull ongi täpselt selline, nagu ta selle raamatu kaudu paistab.
Huvitav oli lugeda Nõia-Ellast. Ma lähenen inimestele sarnase intuitsiooni järgi aga need paar raamatu müstilist kohta, eriti see silmamise episood ajasid lausa hirmu peale.
Ääremärkusena veel seda, et Elle Kull tundub olema äärmiselt fotogeeniline inimene, kuidas aga on temast suudetud selline kaanefoto teha, jääb mõistatuseks.

Oma silm on kuningas, kõrv keiser

Tahtsin öelda, et palun minge kõik seda ooperit ka teatrisse vaatama. Vaatasin ennetavalt peamiselt lavatagust tegevust, vahepeal ka lava peal toimuvat – see kõik oli tore, aga kohapeal vaadata on toredamgi veel. Milline lavaline liikumine, millised kostüümid, milline säde. Lisaks muusika. Tõeliselt särav lavastus.
Üldiselt oli saalis päris palju täitmata kohti. Ärge siis uskuge kriitikat, vaid minge ise kohale, Estonia apelsinid on väärtasi.

Welcome to Estonia

Welcome to Estonia - ühinen algatusega.

Elo Tuglase elukiri

Reisil oli mul kaasas Elo Tuglase päevik aastatest 1952-1958. Imelikul kombel alustasin Elo päevikute lugemist n-ö tagantpoolt, kõigepealt see viimane. Ja tegelikult on see isegi hea, sest äsja just lõpetasin Panso päevaraamatute teise osa, mis on just samast ajast ning hetkel loen veel ka Ristikivi-telliskivi, ka enamvähem samad aastad. Nii et üks aeg - aga kui erinevad saatused! Kui erinevalt võib näha elu ja asju, olenevalt sellest, kas sa oled noor või vana, represseeritu või evakueeritu.
Igatahes mõtlemapanev lugemine on. Elo Tuglas on tõesti suurepärane kirjutaja ja vaatleja. Sellest kõigest on kirjutanud väga hea eessõna raamatu koostaja Mall Jõgi, enamvähem sama tekst leidub ka siin:
“Meid, meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu võikirnus. Peab imestlema, et me ise ja veel nii paljud meie ümber üldse elavad...” alustab Elo pärast kümneaastast vaheaega taas oma päevaraamatut.
Päevikupidaja oskab isegi kõige raskemate katsumuste ajal näha elus ikka ka koomilist poolt, vormib sellest ajast ja teda nüüd ümbritsevatest inimestest paraja koomuski. Siiski on Aadu absurdistiilis peretrall ja Muia loomemured vaid omamoodi psühhoteraapiline sirm, et mitte kõnelda hoopis rängematest, hingele haiget tegevatest asjadest. Need asjad on siiski aimatavad mõnest vihjest, mõnest poolikust lausest, mõnest otsesest nördimusavaldusest.
Me ju teame praegu sedagi, millest päevikupidaja eriti ei kirjuta: et suur osa Tuglaste pere kunagisi sõpru-tuttavaid, eelmise perioodi kaaslasi, “Tartu päeviku” tegelasi, on kas küüditatud, vangis või põgenenud välismaale.
Ja need tuttavad, kes saatuse tahtel on siiski Eestis ja veel elus, on põlu all nagu Friedebert Tuglaski (Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Eduard Hubel) või vähemalt erakordselt masendunud ja pettunud (Elo kohtumine August Allega enne viimase surma). Kaks kunagi väga seltskondlikku ja ühiskonnaelus aktiivselt osalenud inimest elavad nüüd väga üksildast elu.

Paradiis

Selle raamatu kohta võib vist aastalõpul, kokkuvõtete tegemise ajal, öelda, et see nüüd oligi see aasta parim lugemiselamus. Ja mitte ainult selle pärast, et ma seda nüüd, aasta lõpul lugesin.
See raamat puudutas mind väga sügavalt. Eks meil kõigil ole oma vana maja - või isegi kaks - , küla, ebaperspektiivne kohake, mille pärast südamevalu tunneme, kuigi ei pruugiks. Mõni vanainimene, kelle ees me ennast süüdi tunneme, kuigi süüd nagu polegi. Õigustamata ootused ja lootused. Väljasurev paradiis, kus kellelgi lapsi ei ole.
Mis nüüd on jagatud pisikesteks tükikesteks ja maha müüdud. Ja kuhu kohe kerkivad või on juba kerkinud suvitajate onnid ja kus sõidavad ainult maasturid.
Kõik muutub kogu aeg, muutume meiegi. Ja selle pärast ei pruugi kurvastada, kuigi Õnnepalu vist siiski kurvastab ja teeb seda väga ilusasti.
Ja väga avameelne raamat on see ka.
Tegelikult mul tekkis mõte, et see võiks olla audioraamat, see seitsme päevaga Paradiisi loo jutustamine võiks olla Õnnepalu häälega sisseloetud, oleks hea kuulata:
Nii «Paradiisist» kui ka kohvikus istuvast Õnnepalust õhkub rahu. Ta on sõbralik, pisut vaikne, äraootavalt tagasihoidlik vaatleja. Oma imagole omaselt on ta tsipa nukker ja melanhoolne, rääkides mahedalt, isegi natuke laulvalt.

Vaata ka http://paradiisiradadel.blogspot.com/

Minu Argentina

Raamat, kus on võrdselt esindatud nii pealkirja esimene, kui teine sõna. See tähendab, et saame põhjalikult teada ühe kauge riigi eluolust, kui ka kirjutaja tõekspidamistest.
Lugesin huviga.

Kaasaegne ballett koju kätte

Estonias on uutmoodi balleti õhtu. Ma arvasin millegipärast, et see on veelgi modernsem, midagi Libahundi ja Hamleti sarnast, aga ka niiviisi on hea. Tegu on kolme lühiballetiga, millest esimese maailmaesietendus oli 1985, teisel 2009 (koreograaf Tiit Härm) ja kolmandal 1990. Kuigi see viimane tundus neist kõige modernsem.
Küllaltki erinevad katked üheks tervikuks kokku liidetud, parim osa oli viimane kolmandik, mis oli tõeliselt virtuooslik. Aga igati nauditav oli kogu etendus: kujundus, valgustus ja muidugi tantsijad ning orkester! Millised võrratud tantsijad siin ikka on. Ega sellest muidu aru ei saagi, oleme nii harjunud oma heaga. Aga vahelduseks võib käia näiteks Helsingis balletti vaatamas ja siis saab aru.

Panso päevaraamatud

Kuidagi on nii sattunud, et loen rööpselt Panso ja Ristikivi päevaraamatuid. Panso omad on laenatud, seega võtsin nad Ristikivi vahele ja eks sellest punasest telliskivist läbinärimiseks lähebki terve talv. Hea on midagi optimistlikumat vahele võtta.

Väga huvitav on lugeda. Ekspressis ilmus arvustus, millele palju ei olegi lisada. Mulle meeldisid eriti mitmesugused päevakajalised naljad, mida Panso viitsis üles tähendada, ja jutud oma pere elust ja isa leiutustegevusest. Inimeste vaatlemine ja jälgimine.
Kui viitsiks korralikult kõik joonealused märkused läbi lugeda, saaks vist end teatriajaloolaseks pidada. Kes oli kelle abikaasa, sugulane, kus sündis ja kus suri. Kõva tööd on tehtud nende märkuste toimetamisel.

Imet oodates

Sattusin ka Pöffile, vaatama filmi Lourdes. Film oli hoolikalt valitud ja ma ei pidanud pettuma.
Pöffi kodulehelt sujuv sisukirjeldus:
LOURDES algab aeglaselt ja ametlikult ettekandjatega, kes kauge “Ave Maria” saatel katavad sööklalaudu. Palverändurid tulevad tasapisi sööma, mõned neist ratastoolides, saadetuna Malta ordu ohvitseridest ja vabatahtlikest. (Maarja pühamut külastab igal aastal 1,5 miljonit inimest, paljud neist on puudega ja peaaegu kõik ootavad imet.) Kuid ratastooli aheldatud, multiskleroosi põdev Christine (Sylvie Testud) on siin sellepärast, et “see on ainus viis kodust välja saada”, nagu ta noorele vabatahtlikule Mariale (Lea Seydoux) tunnistab. Mõlemale jääb silma noor Malta ordu ohvitser Kuno (Bruno Todeschini), ja neid kõiki märkab omakorda ebamaiselt range nunn Cecile (Elina Lowensohn). Režissöör Hausner kujutab nende Lourdes’ile lähenemist otsekohesel ja vaoshoitud moel. Mida edasi, seda enam hakkab film keskenduma imede ja usu teemadele. Hausner käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt ja filmi läbib tänuväärselt kerge koomiline joon, mis on suuresti üldisele elamusele toeks. Lõpuks lahendatakse kõige ilmsemaid küsimusi – Mis on ime? Miks tema ja mitte mina? – ootamatult kõigi tegelaste keeruka tantsu abil. Osatäitmised, eesotsas Testud’ga, on head kuni väikeste kõrvalosadeni välja: kaks klatšimoori, preester, vabatahtlikud ja väike grupijuhtide vandeseltskond, kes koguneb igal õhtul, et mängida kaarte, juua veini ja Jeesuse üle nalja heita.

Film oli mitmekihiline ja mõtlemapanev. Kuna filmitud on n-ö tegelikes oludes, oli mõnevõrra masendav näha kogu seda palverändurite massi, suveniirimüüki, inimkätest läikima lihvitud koopaseinu ja meeleheitlikku lootust. Sest mitte midagi muud ju nendel inimestel pole. Preestrite jutt sellest, et isegi kui keha ei muutu, siis ravitakse inimese hinge, tundus pelga jutuna: aga mis tal muud öelda, et inimesele natukenegi meelerahu anda? Näiteks emale, kelle laps on väga haige.
Palverändurite grupis oli äärmuslikke uskujaid ja tõelisi silmakirjateenreid.
Juurdlemisväärseid kõrvalliine esindasid ka "abistav personal" ja nende omavahelised suhted ning suhted patsientidega. Noor, elu ahmiv ja uudishimulik Maria, kes ei teinud midagi halba, kuid oma elujõulisuses oli tõeliseks katsumuseks ratastoolis istuvale Christinele.
Ja äkki hakkaski tunduma, et on halastatud ja ime(d) on sündinud. Aga ei. Filmi lõpp oli kurb. Vähemalt minule. Ma oleks siiski tahtnud, et ... Nii raske on uskuda, kui imesid ei sünni.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;
rohkem mõista, kui mõistmist leida;
rohkem armastada, kui armastust leida.
Sest kes annab, sellele antakse;
kes andestab, sellele andestatakse;
kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

Palve rahu eest (Püha Franciscus Assisist)

Ja lõpetuseks veidi ka õhkkonnast kinos. Olen äärmiselt harv kinoskäija. Tänapäeval. Kaneelikoore-nimelises kinos loomulikult esimest korda.
Sellel seansil tekkis täitsa tunne, et olen jälle sattunud TRÜ filmiklubisse. Popkorni ja kokakoolat keegi ei tarbinud, publik eristus tunduvalt Stalkeris ringikolavast massist, vähemalt see on hea. Naaber võttis jalast kummikud, et tunda end vabalt, mina pole vastu, peaasi, et keegi telefoniga ei räägi. Film hilines mõnevõrra ja kõik ootasid kannatlikult. Subtiitrid olid võimatult halvasti nähtavad ja kui oleks pidanud neid pidevalt lugema, poleks pilti jälgida suutnudki. Mehaanikute boks - või kuidas seda nimetadagi - kostis läbi, kas seinad ei peaks siiski olema helikindlad?
Üldisele korraldusele ja õhkkonnale saan siiski viiepallisüsteemis panna hinde kolm pika miinusega.
Tunnen puudust Sõpruse armsast kinosaalist.

Müstilised topeltmängurid

Sattusin Nukuteatrisse Mängureid nägema. Ehkki lavastuse sihtrühmana on nimetatud eelkõige noori ja nooremapoolseid täiskasvanuid, arvan ma et see tükk sobiks just juba teatud elukogemusega inimesele. Mis siis, et nukud.
Saalis oligi väga palju lapsi. Vaid esimesed kaks rida olid täiskasvanud, tagapool kõik lapsed. Kes on teatavasti lühemad ja ei pruugi hästi näha. Minu sellekohase muretsemise peale arvas meie taga istuv noorsand, et pole viga: me oleme läbinägelikud, me näeme teist läbi.
Väga nutikas algus ja tore sissejuhatus etendusele oligi sellega antud. Ahjaa, enne veel oli muidugi ka see vahva Gogoliga seotud näitus ja "muuseumitädi", nii et tasub natuke varem kohale minna.
Mulle meeldis. Väga visuaalne ja ekspressiivne tükk, sõna otseses mõttes - vaadata oli väga palju. Ja siis see müstilisuse ja "natuke õudne" tunne, slaavipärane lai joon muusikas ja detailides. Punased käed ja üldse - kaardimängu kujutamine.
Nii et minge, ka täiskasvanud, nukuteatrisse. Ja lugege enne ka seda.

Georg ETV-s

Vaatasin eile ära filmi Georg. Enne veel Ringvaatest intervjuud Garibaldiga ka.
Film meeldis mulle, kuigi paljusid liine oleks võinud süvendada ja otsad kokku viia, lihtsalt lihvida. Aga see selleks.
Teades, et see kõik on päriselt juhtunud (enamvähem), vaadates "meie omi häid" Eesti näitlejaid, k.a Renārs Kaupers, vahepeal arhiivikaadrid Tallinna taastamisest ... huvitav oli vaadata.
Ja siis see tänane jalutuskäik emaga ja vestlus temaga "nendest aegadest". Kuidas omal ajal "Veera Neelus laulis kahe Otsaga". Ja ema ju tundis Garibaldit ka, tööalaselt. Pidavat olema väga kena inimene. Mul ei ole mingit põhjust selles kahelda.

Ahoi, Ristirahvas!

Andrus Kivirähki raamat "Jumala lood". Nii jumalavallatu, et näiteks Apollo internetipoes seda (veel) polegi. Äkki nad ei taha Põtra pahandada? Ja Toomas Paulil oli ka just juubel, äkki nad ei taha teda kurvastada?
Raamatust loe lähemalt Postimehest. Minule, kui suurele jumala austajale, polnud raamatus midagi uut, kõik lood olen ma korralikult juba ilmumise päeval läbi lugenud. Aga tore oli niiviisi neid kuldsete kaante vahele kimpu köidetuna näha. Ja kaanekujundus on väga hea. Suurepärane jõulukink, ainult peab teadma, kellele kinkida.

Rahatuulutaja

Panen siia ausalt kirja kõik raamatud, mis minu lugemislaualt läbi on käinud. Ühtki ei jäta vahele, kuigi … mõistlik inimene võibolla jätaks, et endast paremat muljet tekitada. Vabanduseks võin vaid öelda, et mina seda raamatut ei ostnud ega näidanud ka kuidagi üles initsiatiivi selle saamiseks.
See raamat ei jäta peategelasest head muljet. Raske on aru saada, milleks oli üldse veel vaja seda kirjutada, kuigi öeldakse, et selleks, et inimesed teaksid, et Diana pole paha, vaid on lihtsalt rumal inimene. Võibolla kirjutati see raamat aga raha pärast, kuigi kirjutamisprotsess leidis aset Indias, mis pole ka just odav lõbu.
Raamatu algus on veel seeditav, räägitakse sõjast ja küüditamisest ning kahe juudipere loost. Igati silmaringi avardav lugemine. Ka lapsepõlve osa on helgemapoolsem. Edasi hakkab juba allamäge kiskuma, kusjuures läheb aina järsemalt. Raamatu lõppu on aga lausa raske lugeda. Sest inimesest on lihtsalt kahju.
Soovitus Dianale: kuigi vahel on raskem ütlemata jätta, proovi siiski. Vaikimise ja ütlematajätmise salapära tõstab su väärtust. Kuigi nüüd on vist juba liiga hilja. Mul on kahju ja ma vabandan.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”:

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://www.petroneprint.ee/

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Mina sain teate allikast, kus see ilmus minumeelest esimesena: http://geagea.wordpress.com/2009/11/03/postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/

Transamerica

Vaatan äärmiselt vähe filme, üldse mitte ei laenuta dvd-sid ega videoid, ka kinos käin harva. Sestap jätab iga hea film mulle sügava jälje ja hea oli laupäeva õhtul Eesti Televisioonis näidatud Transamerica kahtlemata. Ei, see polnud kaugeltki komöödia, kuigi naerda sai. Naer läbi pisarate. Maailm pole õiglane ega ebaõiglane, ta lihtsalt on. Ja igaüks peab võitlema oma koha eest siin päikese all.

Vääna mõis

Vääna mõis on üks minu lemmikmõisaid. Tundmatu itaalia arhitekti poolt loodud kompleks tundub imekaunis.
Vaatasin kodus, mis raamatuid meil Eesti mõisate kohta leidub. Kõige inforikkam tundub Valdo Prausti "Harjumaa mõisad", teised kaks:Ivar Saki Eesti mõisad ja Eestimaa mõisate teejuht sisaldavad enamvähem sama, põhifakte.
Nii et nende raamatute ostmise asemel soovitan kasutada mõisaportaali, kus on isegi rohkem andmeid.
Algselt ääristas katuse servi liivakivist skulptuuridega balustraad, mis ei pidanud aga siinsele kliimale vastu ning peatselt kõrvaldati. Mõned elemendid, mis balustraadi meenutavad, on aga siiani säilinud.
Mõis on keskmises korras. Harku vald on seda iseseisvusaastatel hallanud, midagi pole lastud ära laguneda, hetkelgi käib ruumides pisi-tasa remont. Üldmulje on aga siiski suhteliselt kulunud. Arusaadav.
Mõisas paikneb hetkel raamatukogu, internetipunkt ja lasteaed-algkool.
Pärast mõisade võõrandamist, alates 1920. on alati siin majas lastele haridust antud, õigupoolest oli juba Von Stackelbergi ajal tema edumeelne abikaasa see, kes kutsus rahva hulgast neli poissi koos oma lastega õppima ja andis neile enda kulul haridust, poistest kõigist tulid kooliõpetajad.
Mõisakooli ajaloo leiab siit.
Jah, siin leidub huvitavaid soppe ja detaile. Näiteks kui silmitseda tornikesi. Kuppelkatusega tornikeses käibki praegu remont.
Küll oleks tore sellises kohas töötada, kui seal remont tehtud on.
Huvitav, kas seal kummitab ka?

Tõlkes kaduma läinud

Kas teate, mis tähendab Vabadussambaga jahmerdava Tšehhi firma Sans Souci nimi tõlkes?
Vastus: ilma probleemideta, muretu.

Rein Raua Wend

Stiilne muinasjutt, ja mis peamine - hea lõpuga. Ma olin küll valmistunud raamatu lugemiseks, mis minu jaoks tähendab ikka kaalukast tekstist läbinärimist (võrdluseks - loen praegu ka Ristikivi päevaraamatut, mis pole üldse halb, muide, aga võtab aega), kuid tegu on ühe õhtu muinasjutuga. Ridade vahel ütlemata jäetu võib hiljem paaril õhtul läbi mõelda.
Väga elegantne raamat, palju pärleid. Näiteks:
Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad teistele liiga ja on neid, kellele tehakse liiga; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nende tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.
Rein Raud on vastanud küsimusele: kas maailm on ebaõiglane nii:
Maailm on selline, nagu ta on. Ma ise ütleksin, et raamat räägib pigem võitmise-kaotamise teljest. Üks kõrvaltegelane ütleb seal, et kõik need, kes tahavad tingimata võita, kaotavad alati. Tegelikult asi paraku nii lihtne ei ole.

Antipoodlemisreklaam

Foto@VATteatriveeb.
Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.
Nii täpselt ja lühidalt on väljendatud eestlastele pähemääritava elustiili tõeline tuum.

Käisin teatris “Meeste varjupaika” vaatlemas. Täpselt sama jutt, edasi antud tõelise groteski võtmes. Natuke liigagi. Ma tundsin mingil hetkel, et ma ei viitsi nende naljade peale enam naerdagi. Näidend lavastati ammu, aastal 2006, kui Viru Keskus tekkis, aga kasu sest miskit pole, praegu on aasta 2009, solberdisi kerkib hoolimata masust nii kesk-, kui äärelinna ja poodlemiselustiili propaganda ei vaibu. Etendusest loe veel:

Indrek Toome teatrimuljed
"Meeste varjupaik" tabab kümnesse. ""Äripäev"
Veiko Märka kirjutab "Eesti Ekspressis"
"Mehed põgenevad..." "Sakalas"
"Meeste varjatud vaevad..." "Ärileht"
Pille-Riin Purje lugu "Sirbis"

VAATA FOTOSID!
VAATA KLIPPI!

Seltsimees laps õpib lugema

Jätkab sujuvalt esimeses raamatus poolelijäänud juttu. Eks see ole ka elulugu, kuid kui erinev nendest elulugudest, mida praegu karjakaupa üllitatakse: no katsu seda võrrelda Erika Salumäe, Nastja või Diana Klasiga. Ei, ega ma neid lugenud pole, ainult poes sirvinud ja sellest piisab.
Aga tagasi Leelo Tungla lapsepõlveloo juurde. Memme on vangi viidud, 25+5, tata püüab tüduga hakkama saada nii hästi, kui võimalik. Väga hästi see võimalik pole, pakutud koolidirektori kohast peab ta loobuma, see eeldaks naisest lahutamist ja lapse lastekodusse saatmist. Lapse silme läbi nähtud maailm on kurb ja naljakas, kohutavalt naljakas. Näiteks Paul Robesonile maiustuste kogumine, mille hiired ära sõid, aga laps arvas, et see oli enkavedee, sest nemad ju käivad ja viivad sedasi asju ära. Raadio kuulamine ja kirjatähtede tundmaõppimine ning linnas tädide pool olemine annavad fantaasiale pidevalt hagu alla.
Raamat lõpeb sellega, et memme annab lõpuks teada, et viibib Komis, võib neile kirjutada kaks korda aastas ja ainult vene keeles. Nii et lugema õppimisest polnud memme kirjadest arusaamiseks selleks korraks kasu.
Raamat lõpeb kurvalt, pessimistlikult ja äkiliselt. Küll on hea teada, et tegelikult ei täitunud 25+5. Ootame juba järgmist raamatu osa. Loodetavasti on Leelo Tunglal vastse vanaemarolli kõrvalt aega seda kirjutada.

„Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav”

Hea artikkel Sirbis.
Millegipärast ei taha Delicious vähemalt pooltel juhtudel Sirbi artikleid linkida – Sirbi veebimeistrid võiksid probleemiga tegeleda - seepärast panen ta endale meeldetuletuseks siia.
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellest, et võiks olla rohkem selliseid inimesi (institutsioone, väljaandeid, tele- ja raadioettevõtteid), kes suudaksid vilistada rahale ja müügile laiemas mõttes. Ostule ja müügile, sest kui keegi ei osta, siis ei saa ka müüa. See on natuke sama, nagu piilumine ja liputamine. Liputamine on karistatav, piilumine mitte.

Muti mälestusi ma olen lugenud küll, tema enda toimetatavas “Loomingus” oli katkend. Sümpaatne.

/---/
Aga kui eesmärk on müügiedu, või lihtsalt – pritsida glamuuri, või ka arveid õiendada, siis on tulemus nagu ... too Diana Klasi raamat. Ma ei saa aru, miks säärane asi on kirjutatud. Ma olen püüdnud keskteed ajada: ei kirjuta päevikut ega autobiograafiat, vaid eelkõige mälestusi. Ja kirjutan ise. Ma tahan toda aega edasi anda. Aga endast ei pääse, aeg kajastub, murdub läbi minu. Ja nii palju pean ma alati lugejast lugu, et talle mitte tüütavaks muutuda. Tuleb kirjutada nii, et ka loll saaks aru, aga targal oleks huvitav. Üritan kirjutada huvitavalt, aga ilma valetamata ja ka ilma tagumikku paljaks kiskumata. Tänases situatsioonis võib see olla küll utoopiline soov või igal juhul fakiiritrikk.
/---/

Meridiaanid

Pärast kontserti hakkas mind kummitama see lugu ja kindlasti on selles osa ka raadiol mõtlevale inimesele, kes on loo alguskatkendi valinud oma vahekõlliks. Igatahes on see pala - eriti esimene kolmandik - hästi energeetiline ja annab head pauerit. Kuulake!

Sari või teksad?

Kui avanes võimalus lugeda Varanasi päevaraamatu teist osa, kasutasin selle kõhklemata ära. Köitev lugemine ja sümpaatne suhtumine. Elusse ja asjadesse, elukogemusse ja vananemisesse. Lisaks igapäevaelule võõras keskkonnas ja enesekehtestamisotsingutele kerkisid jälle pinnale suhted Mati Undiga. Leinaperiood kestab ikka veel. Ümberringi käib aga elujõu ja nooruse pillerkaar, kus särisevad küünlad ergastavad keskkonda kire lainetega. Katsu sa sellises keskkonnas tasakaalu saavutada. Lõpuks satud ikka "päris elu keskele", nagu see kõige jõuetum koerapoeg, kes inimese hoole all ellu jäi, kuid lõpuks ikka tagasi tänavale pidi siirduma.
Kahju muidugi, et elu Indias ja Nepalis (ja üldse igal pool siin maakeral) sellise kiirusega globaliseerub, vanad traditsioonid kaovad ja neid naeruväärseks peetakse ning kõike asendab raha. Lõpuks ongi nii, et Indias on trendikas käia teksades ja Eestis saris ja heauskne sinisilmne maailmaavastaja saab kirikuski petta.
Niisiis nõustun Varraku raamatublogiga, kiidan ja ootan juba järgmisi päevikuid.

Disco ja tuumasõda

Sai ära vaadatud tänu soome televisioonile. Muide, kas teadsite, et Soome sai televisiooni kaks aastat hiljem kui [Nõukogude Eesti]? Eesti televisioonist saadeti siis soomekeelset nõuka-propagandat meie põhjanaabritele. See nali lõpetati muidugi ruttu ära ja edaspidi toimus vastupidine propaganda.
Film oli muidugi naljakas, isegi groteskne. Äratundmishetki oli, eks meie ka samas aastakäigus ja sama soome teleka peal üles kasvanud, Õismäel pealegi. Tuttav tunne. Lapsepõlv tundub tagantjärele helge.
Pildi allikas: inter net

Mahavok Rock Cafes

Vägev kontsert oli! Enamus publikust olid küll nooremad või äärmisel juhul Mahavokiga ühevanused, kuid täitsid saali siiski edukalt paueriga. Ega ma enne Rock Cafesse sattunud pole, nii et ei oska arvata, palju seal tavaliselt rahvast on – aga eile ikka oli kõvasti.
Mina, nagu öeldud, olen siuke vanur, kes mäletab veel Marju Länikutki Mahavokis laulmas. Aga Karele on jumal muidugi andnud sellise hääle, et … seda oleks patt ainult endale jätta. Kõiki tema “kuulsaid” laule sai eile nautida, hääle nüansirikkus jäi natuke soundi taha kinni, aga võibolla me paiknesime ruumis mitte just parima koha peal. Heini Vaikmaa instrumentaallood olid ka huvitavad kuulata.
Täitsa tore oli seal eile olla. Ma vaatan, et keegi on veel olnud.
Õhtuleht on kindlasti olnud.

Vaikse vaatlemise keeles

Käisin läbi Edgar Valteri mälestusnäituselt. Selline nostalgiline tunne tuli seal olles ja kõiki neid minu lapsepõlve lemmikraamatuid raamatuid koos nähes. Näituse põnevaim osa olid aga varasema ea joonistused-katsetused - nii erinevad juba väljakujunenud Valterist. Ses mõttes on taolised ülevaatenäitused huvitavad, kus saab jälgida kunstniku käekirja väljakujunemist, meenutan siin ka Evald Okase töid tema majamuuseumis.
Loe näitusest ka sellest blogist.

Meediakriitika

Kaks vastikut artiklit sel nädalal: Ekspressis vähihaige tüdruku ema blogi loata avaldamine ja Postimehe Sildmäe-artikkel. Ega ma ei ootagi kvaliteetajakirjanduselt midagi enamat, panetunud nagu ma olen. Kahju.

Stalini lehmad

Pärast "Puhastust" tundus "Stalini lehmad" juba tuttavliku lugemisena. Lobedalt loetav, kaasakiskuv, põiked vaheldumisi minevikku ja olevikku. Jälle küüditamise ja metsavendluse teema, nõukogulikud 70ndad, kõik üsna paksudes värvides, niipalju kui mina asjast tean. Söömishäirete ja lesbiteema kohta mul isiklik kogemus (veel:-) puudub, nii et selle kohta oli huvitav teada saada küll.

Meie, kangelased

Sattusin (mitte küll tänu enda usinusele) üle pika aja Linnateatrisse vaatama lavastust, mida ma juba maikuust alates olen tahtnud väga näha. Minu Linnateatri-paus oli niisiis juba üle aasta kestnud, ei teadnud isegi, et kassast enam parkimispileteid ei müüda.
Linnateatriga oli nimelt tekkinud olukord, et esiteks tundus, et kõik olulised etendused on juba ära nähtud ja teiseks - ei viitsinud pileteid jahtida, see tundus ilmvõimatu ja 110% pühendumust nõudva ülesandena.
Niisiis läksin väga suurte lootustega.
Etendus oligi väga palju väärt. Lihtsalt suurepärased näitlejatööd, absoluutselt kõik osatäitjad, k.a Kiisu Vorobjannikov külalisena. Ja kostüümid, eriti lahedad olid Anu Lambi pikad kindad, augulised.
Põrgulava mulle, klaustrofoobikule, eriti küll ei meeldi. Aga õnneks istusime hästi ees, seal oli rohkem õhku ja näitlejate mängu jälgimine väga detailselt võimalik.
Ootused, nagu öeldud olid tohutud, kuid "Karini ja Indreku", "Pianoola", "Mauruse kooli" või "Kuritöö ja karistuse", "Isad ja pojad" jt minu jaoks tähtlavastuste tasemele ta kahjuks ei tõusnud. Midagi jäi nagu puudu, kuigi kõik oleks nagu olemas olnud. Nalja läbi pisarate, sügavust, nutikaid leide, muusikaline kujundus, liikumine ... ilmselt on viga jälle minus.
Sellest hoolimata, hea etendus, soovitan.
PS! Tore, et vaatamata masu-ajale on Linnateater säilitanud tava pakkuda vaheajal kohvi-küpsist-kommi.
PS2! See oli see Vaariku-ametliku-Linnateatrisse-tööleasumise etendus. Lõpuaplaus oli väga liigutav. Nüganen tuli lavale ja. Ei, Linnateatris on ikka miski inimlik-õnnelik aura. Armas koht.
PS3! Viimases TMK-s (8,9 2009) on etenduse kohta palju kirjutatud.

Eesti naine, kes peab ülal meest ja viit last ning koera

Minu tutvus Kati Murutari loominguga piirneb “Naisena sündinud” raamatuga, pärast mida ma tema raamatuid pole enam lugenud. Kunagi sattusin ka teatrisse vaatama etendust “Mina, naine”, mille peale mul kohe meenus lihtne, kuid aus, üldse mitte selle etenduse peale tehtud kommentaar:

/---/ mulle meeldivad …, kus räägitakse olulistest asjadest ja kus režissöör ei ürita isiklikke vaegusi suure kunsti pähe pakkuda./---/
Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima./--/
Ja nüüd võtsin täitsa vabatahtlikult kätte raamatu, mis kingitusena mulle kätte potsatas. Ning üllatusin positiivselt. Ausõna, see polegi nii hull. Kui inimene räägib endast ega projitseeri kõiki oma tõlgendusi naissoole üldiselt, siis ma olen isegi nõus seda huviga lugema. Aga Katist on kahju ikkagi.

Panto kontsert Käsmus

Kohe kui Pantokraatori uus plaat ilmus, mõtlesin et oleks tore neid ka kontserdil kuulata. Nii nagu on olnud augustikuised Dagö kontserdid Palmses, sellistel tekib sõnulseletamatu fiiling. Soe sumedus ja tähed augustikuises taevas. Ja nüüd äkki Panto kontsert Viru Folgil. Sinna ma tahtsin väga minna ja saatus oli minu poolt. Lisaks sellele, et viibisin Lahemaal, oli ka ilm ilus ja täiskuu. Väike pidu juba enne ja pidu jätkus pärast. Nii et ei saanud olla vähese veini viga.

Niisiis lootsin väga palju. Esitati uuemaid ja vanemaid lugusid, nende seas paljusid mu lemmikuid. Saatpalu tegutses laval enneolematu paueriga, aga minu meelest ei tulnud publik eriti kaasa. Nojah, eks publik koosnes ka meiesugustest vanuritest ;), kes äraseletatud nägudega vaikselt sõnu ja muusikat nautisid.
Igati tore kontsert oli, aga minu jaoks jäi nagu midagi puudu. Ütleme nii, et Panto oli kindel oma headuses. See, et ma midagi erilist ja üllatuslikku ootasin, on juba rohkem minu viga. Ja mida ma ootasin, ei tea isegi. Kui täiskuu juba valgustab, siis pole mõtet ilutulestikku teha. On nii või?
Viru Folk toimus sel aastal teist korda. Pole sinna enne jõudnud aga tundub, et minu jaoks võiks Käsmu pakkuda alternatiivi Viljandile. Selle aasta esinejate valiku suhtes kindlasti. Muidugi et Käsmu küla jääb sellise ürituse jaoks natuke väikseks. Liiga palju rahvast ja autosid vana kapteniküla jaoks. Aga muidu – tore!

Rohelised aasad

Õnneks sai see raamat nüüd läbi ja seega kogu triloogia. Kõik otsad jäetakse muidugi lahti ja seega varitseb ka tulevikus lugemissõltuvusse langemise oht.

Erakvähid

Ma ütlen teile, et see on ohtlik triloogia. Sa ei saa enne vabaks, kui oled kõik need raamatud läbi lugenud, üksteise otsa ja ilma vahehingamiseta,
Jätsin kolmanda osa ettenägelikult töö juurde, muidu oleks nädalavahetusel ka sellega alustanud. Sest olen kahjuks seda tüüpi, et söön kogu šokolaaditahvli kohe ära. Testitud.

Kerglased kombed

Jookseb nüüd Sõpruses, soovitan. Stiilne briti komöödia heade näitlejatega ja visuaalselt väga nauditav. On püütud tõeliselt "kindla peale" välja minna, et kõik oleks kõige parem. Vaatajale on jäetud vähem mõtlemisruumi, näiteks Keeping mum on selles suhtes nutikam.
"Kerglased kombed" on täitsa hea meelelahutusfilm.

Berliini paplid

Lugesin läbi paari päevaga, töölkäimise ja moositegemise kõrvalt. Mis tähendab, et raamat on tõeliselt kaasahaarav. See ei ole tüüpiline imal naistekas, on raamat põhiliselt meestest, kuid kindlasti naistele. Mehed lihtsalt ei loe selliseid.
Aga võiks ju. Raamat meestest (kuigi kogu lugu ringleb vanaema Anna ümber) ja nende raskest elust Norra põhjaosas. Kaunil ja karmil maal, kus juttu tehakse vähe ja oma mõtted peidetakse nii ära, et isegi enam üles ei leia.
Väga kurb oli seda raamatut lugeda. Miks peab see elu nii raske olema?

Autori jutustamisoskus on tippklassist. Räägib ta siis seatalumehe igapäevaelust või homode pereelust, matusekorraldaja töö nüanssidest või haiglast. Kuidas ta ometi kõike seda teab?

Commedia dell’arte vihmaladinas

Viimati käisin Dominiiklaste kloostri õues vaatamas Komissarovi lavastatud Hamletit, see oli väga ammu. Nüüd sai siis jälle käidud "noori vaatamas".
Kahjuks sadas ladinal vihma. Me olime küll keepidega varustatud, aga üsna varsti hakkas keebilt maha valguv vesi ka pükse ja kogu istumist niisutama. Ma olen üksjagu vihmas rattaga sõitnud, aga see on midagi muud, sa liigutad aktiivselt. Ühe koha peal istumine ja järjepidevalt vettimine eeldab seda, et etendus peaks olema vastupandamatult hea. No see etendus nii hea ei olnud.
Lahkusime pärast esimest pooltteisttundi.

Aga noored särasilmsed näitlejad olid muidu toredad küll.

Milk

Käisin üle pika aja päris kinos, Sõpruses. Meeldiv.
Ja ka film oli selline, mille pärast tasub kinno minna. Tegelikult andis filmile teatava tooni juurde teadmine, et ka tegelikkuses on samad sündmused samuti toimunud. Lõputiitrites näidati tegelike peategelaste fotosid ja räägiti, mida nad praegu teevad (kui nad just pole (AIDSi) surnud).
Igati mõtlemapanev film. Teema on muidugi selline, kus mina ei oskaks/julgeks üldse sõna võtta. Aga kui just sunnitakse, siis ütlen, et igaühel on õigus olla selline nagu ta tahab, niikaua kui see ei ahista teisi. Ja olen ka abieluregistreerimise õiguse poolt.
Poliitika, mida ka filmis demonstreeriti – vorst vorsti vastu -, on igal juhul vastik. Isegi õilsal eesmärgil. Massidega manipuleerimist ei õigusta miski.
Ja samuti meenutasid kihutuskoosolekud, lendlehtede jagamine ja tänavademonstratsioonid minule üht teist põrandaalust tegevust, mida meile terve kooliaja tuubiti ja millest siiani veel vastik maik suus on. Ja teadmine, mis sellest kõigest välja tuli. Nii et igasugune poliitiline võitlus pole minu jaoks. Aga kui tõesti ahistatakse, siis võibolla teisiti ei saa.
Aga see on ainult minu arvamus.
Visuaalselt oli film meeldiv. Pikad jutupausid olid tagapõhjal ilmestatud vaikse tsikaadimuusikaga, sümpaatne. Natuke see film mõnes kohas venis ka, ma olen Eesti filmide liigpikkade vaikimispausidega ära rikutud.

Sofi Oksaneni Puhastus

Esimene Oksaneni raamat, mida olen lugenud. Ootused olid üsna kõrged. Peab kohe ütlema, et raamatut on raske käest ära panna, nii tempokalt arenevad sündmused minevikus ja tänapäeval - tahaks kogu aeg teada, mis edasi saab. (Vaatamata sellele lugesin ma raamatut umbes kuu aega, kuid seda saab vabandada tõigaga, et mul oli aktiivne puhkus, polnud aega ei lugemiseks ja puhkuse lõpuks kahtlesin, kas ma enam kirjutadagi oskan.) Kindlasti saaks selle raamatu põhjal filmi teha.
Oli küll huvitav lugemine, aga natuke liiga räige. Värve oli pandud sutike paksult minu maitse jaoks (raamatu tumelilla kaas väljendab seda hästi ja kui mõtlema hakata - siis ka Sofi meik ja soeng). Võibolla välismaalastele, kes Eesti oludest midagi ei tea, on see utreerimine millekski hea, õppematerjal jääb paremini meelde. Minu jaoks oli kõike seal natuke liiga palju. Aga huvitav igatahes. Võtan kunagi kindlasti ka teised Oksaneni raamatud ette.

Kahju ja kurb

Ajakiri Geo lõpetab ilmumise. Väga kurb, mulle see ajakiri meeldis. Ja praktilisema poole pealt ma tahaks teada, kuidas/kas hüvitatakse tellijatele saamata jäänud numbrid?
Muidugi jääb alati võimalus mõnes teises keeles Geod lugeda. Kuid see pole see. Nõme, et kellegi saamatu äri tagajärjel nii hea ajakiri peab eesti keeles lõpetama.

Film "Lihtsalt koos"

Äsja raamatut lugenuna, vaatasin ka filmi ära. Film pole üldse see, seal puudus hoopiski raamatu õhkkond. On loomulik, et kõik mis raamatus, filmi ei mahu, aga ikkagi, see pole see pole see pole see. Võibolla, kui poleks raamatut enne lugenud, suhtuks sellesse filmi kui keskmisse tavalisse ajaviitefilmikesse.
Ja hoolimata Audrey Taoutou'st.

Väikese vennaga ajapildi sees

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus...
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Siiras, aus ja ometi mitte-kõike-lõpuni-lahtiseletav raamat. Rohkem suurema õe positsioonilt kirjutatud. Noorus ja väikese venna kujunemine luuletajaks ning näitlejaks on ähmasemalt käsitletud. Ega õde ei pruugigi kõiki neid asju teada. Ja ehkki lapsepõlves ilm on hele ja kõik on alles ees, on juba aimatav mingi tume täpp või koma.
Elu on raske, aga karm. Nagu öeldakse. Lapsepõlves suur on suvi aga lapsepõlv saab otsa. Suvi saab otsa, tuleb sügis oma määrdunud lehtede ja mullaks saamisega. Põletakse heleda leegiga ja põletatakse ümbritsevaid. Ju siis nii peab olema.

Kuuekümnendad on praegu kuidagi aktuaalsed. Äsjases Jüssi-raamatus räägitakse ka neist aastaist palju. Juba hakkabki tekkima tunne, nagu oleks ise kohal olnud.

Inimese elu on ikka lühike. Eile suri Jackson, 50-aastaselt. Alles ta siin Tallinnas käis, esines lauluväljakul. Meie elasime tollal Lasnamäel, kontserdi kõma oli selgelt kuulda. Ilm oli augusti kohta ebamaiselt kuum, pakkisime kotte, et Soome sõita.

Püüa hetke

Ma võtsin kord oma riiulist ühe raamatu … võtsin ja hakkasin seda kuskilt keskelt lugema ja nüüd ma loen teda lehekülg-lehekülje haaval küll eest küll tagant. Siin on arutelu selle üle, mis on inimese osa maailmas, mis on inimese peamine roll ja kuhu inimene kuulub ja kuidas ja mil moel ta kuulub maailma tervikusse (lk 38-39).
Täpselt nii olen käsitlenud raamatut Fred Jüssist. Maitsnud seda nii eest, kui tagant, vaadanud pilte, mõtisklenud loetu üle. Väga meeldiv ja sügav raamat, kuigi ta on kokku pandud nii erinevatest asjadest. Oti intervjuu mister Frediga on nauditav, kumbki räägib seal enda lugu, kuid jätab ka teisele ruumi: Ott saab oma kalambuuridega särada, Jüssi jutustab tasa ja targu oma maailmanägemust, laskmata end rajalt kõrvale juhtida. Täitsa huvitav intervjuu on, kui on ikka hea materjal, siis on tulemus ka kvaliteedimärgiga. Hea materjal ja head tööriistad.
Teise raamatu osa moodustavad Jüssi esseed ja läbi aastate avaldatud kirjatükid. Seitsmekümnendatel kirjutatud lood on ka tänapäeval aktuaalsed ja hingeliigutavad. Kuigi tänapäeval on meil mobiilside ja GPS-d, rüperaalid ja murutraktorid. Kui loen juttu “Eidest, taadist ja …” siis tundub, et midagi pole tegelikult muutunud. Ja kuidagi mõrkjalt nukker on see läbilõige Fred Jüssi loomingust. Midagi oleks nagu lõplikult kadunud ja sellest on kahju.

Koos Anna Gavaldaga

Hetkel kõige loetavama prantsuse naiskirjaniku Anna Gavalda raamat “Koos, see on kõik” sattus minu lugemislauale nii nagu tavaliselt – sõbrad tõid lugeda.

Kogu see raamat on “nii prantsusepärane”. Aga lõpp on ameerikalikult õnnelik, otsad põimitakse kokku üheks ilusaks roosaks lehviks ja kõik on hea. Mis mind eriti ei häirigi, sest mulle just meeldivad head ja ilusad asjad, õnneliku lõpuga lood.
Isegi Paulette hääbumine vanadusse, mis iseenesest oli kurb ja lootusetu, ei tundunud nii raskena. Vanaduse teema kummitab mind viimasel ajal igast kandist. Ja mitte ainult mind ilmselt – isegi raamatus jutustatakse, kuidas vanainimeste pildid läksid äkki kunstiturul moodi (seoses 2004. a kuumalainega Prantsusmaal, kus mõnedki vanakesed oma elud jätsid).

Vahva on see, jälle kord ütleb Danzumees selle raamatu kohta kõik palju paremini ära, kui mina oskaks. Aga ma mõtlen samamoodi.
Hea raamat.

Naistekad ja

Õhtul päeva kokku võttes jutustasin, et käisin täna Apollos ja ostsin kaks raamatut. Kas naistekad - küsis M. Vastasin jaa.
Tõepoolest ei tea, kas ma valetasin.
Esiteks soetasin ammusoovitud "Teekonna iseendasse" ja teiseks luulepäeviku.
Mõlemad raamatud on natuke nagu sarnased. Neid võib aasta ringi käes hoida ja iga päev natuke lugeda. Kõik see on õige ja hea ning teeb inimese paremaks. Annab tuge.

Õnnepalu raamat on ka kujunduslikult väga kaunis kooskõlas sisuga.

Caddy eestikeelse tõlke puhul häirib natuke liiga tõtakas toimetamine. Palju on lihtsalt kirjavigu, aga palju ka keelelist toimetamatajätmist. Traagelniidid paistavad välja, kuigi paistab ka tõlkija suur õhin seda raamatut eestikeelsele lugejale vahendada.
Ehk järgmine kord on rohkem aega sisu ja välimuse kooskõlla viimiseks.

Erand kinnitab reeglit

Pilt@internet

Käisin ka Vombatit vaatamas. Vaatan kõik Kivirähu tükid ära ja seegi teatriskäik polnud pettumus. Kuigi “elaval klassikul” on muidugi tekste paremaid. Kuidagi loid tundus, natuke nagu “Rahva omakaitse” moodi. Ma ise polnud ka paremas vormis, sest enne etendust joodud majavein tegi mind suhteliselt uniseks ja esimese vaatuse huumor tundus nagu sordiini all olevat. Oleks tahtnud paksemaid värve. Näiteks vana napakat suguvõsauurijat oleks võinud mängida Ester Pajusoo. Vaheajal ravisin end konjakiga ja teine vaatus tundus kuidagi elavam.
Tegelikult täitsa keskmine, söödav etendus. Häid momente, mida mõttes edasi arendada, oli küll ja veel. Juba alguses see stseen, kus isa laseb pojal hirmsat looma vombatit sööta ja poeg tuleb tagasi ühe käega (see on nali). Aga läbi nalja antakse meile teada, et ei ole vaja igasuguseid koledaid ja tundmatuid loomi torkida. Ja kui seda juba tehakse, siis oldagu valmis ka tagajärgedeks.

Mitte et nüüd muljet jätta, et ma selline pidev napsutaja olen, siis eilne õhtu oli siiski pigem erand, kui reegel. Ega kaks õhtut järjest tearis käia pole tööinimesel kerge, vara üles, hilja voodi ….

Päike mu päike

Päike mu päike ma mõtlen su pääle
Anna meil julgust ja juhi meid hääle
Päike mu päike sa vaatad me pääle
Anna meil õigust ja juhi meid hääle
Päike mu päike koos liigume läände

Kuivõrd sobiv laul meie varakevadisse imepärassesse kuumusesse. Nagu päikesetervitus.
Ühesõnaga, omandasin uue plaadi.
Ega ta ikka ausaltöeldes seesama Pantokraator ei ole, mis 17 a tagasi. Ikka rohkem nagu Dagö. Aga üldsegi mitte halb. Mõtlikum, süvenenum, seda küll, aga pauerit on jälle vähem. Pole sellist võimsat laulu, nagu olid Sõjalaul. Aga see Päikeselaul on hää küll.
Ja - püüan mitte olla kuri, inglitele ka ei prööka.
Igatahes kujutan ette, et neid uusi ja vanu laule oleks jälle tore kusagil suveöös kontserdil kuulata, kui tuhanded tähed taevas säravad ja sina tantsid nende all koos nimetu rahvahulgaga, saades nendega üheks, selleks üheks viivuks.
Midagi sellist on ses muusikas, mis mulle sobib.
Jah, see on minu muusika, ka nüüd, 17 a hiljem.

PS! Mul meeldib nende koduka kujundus ka.

Pantokraator, kõigeülene valitseja

Lugemis- ja kuulamissoovitus. Ise ma muidugi esitlusele ei jõudnud, raamatut pole veel lugenud, ega CD-sid kuulanud. Aga ma olin Pantokraatori suur fänn ka 17 a tagasi ja ma loodan, et seal leidub neid vanu lugusid. Ja üldse, mulle meeldib see sõna “Pantokraator”. Eriti mõnus oleks see muusika Korful kuulata.

Двенадцать стульев

Minu ilusast elust on röövitud kolm tundi.
Nõuan talumistasu ja kompensatsiooni, aga kellelt? Ise olin loll ja läksin vaatama, kuigi sisetunne keelas. Ja kui oled juba teatris, siis vaatad ikka täie raha eest. Ja pärast on häbi asjatult veedetud tundide pärast.

Minu ilus elu

Järjekordne elulooraamat. Paigutaksin ta skaalal kõrgemale, kui eelmine loetu, kuid "Paljajaluga kõrrepõllul" pole üldse võrreldav.

Paljugi võiks öelda veel?

No selles raamatus ei ole küll midagi ütlemata jäetud, pigem vastupidi. Ma ei kujuta ette, õigemini ei taha ette kujutada, mis see veel oleks, mida paljugi öelda võiks veel.
Võibolla on osaliselt “süüdi” ka Kapstase-poiss, sest kogu jutt, mis välja voolas, on ilma toimetamata ka ära trükitud. Ja küsimused on vastuste väärilised. Kas siit nüüd just midagi uut sai teada, Eesti eliidi kohta, ma kahtlen. Raamatu lugemise ajal tuli just Lennu sünnipäeva puhul raadiost saade Ain Kaalepiga, tema näiteks rääkis ka oma elust ja oma kaasteeliste omast, kuid sõna “eliit” ta ei kasutanud kordagi.
Teisalt – ega Reet Linna ei ole ju paha ega kuri inimene. Mõnes mõttes hakkas mul temast isegi kahju seda raamatut lugedes.

Mõningaid tsitaate:

Liidergrupis ja eliidis olin ma kogu aeg sees.
Igal eestlasel oli ju oma kodustatud soomlane, meil isegi mitu.
Pildil olen mina, isa lemmiklaps, ja minu noorem õde, kes alati on olnud nõrga tervisega.
Pioneeriks astumine oli cool.

Stiilinäide raamatust.

Suur surma-alistav mantra

Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tähendus

Vähe on mantraid, mis on võrreldavad Maha Mrityunjaya Mantraga (samuti tuntud kui Mahamrityunjay Mantra, Rudra Mantra, Tryambakam Mantra või Maha Sanjivini Mantra). Öeldakse, et see mantra omab võimu eemaldamaks kõik kannatused, tõrjumaks eemale kõik pahed, kõrvaldamaks haigused ja rikastamaks mantra lausujat tervise ja energiaga.
Ja öeldakse, et kui seda mantrat laulda sügava pühendumuse ja tõsise sisevaatlusega, siis selgineb mantra lausujale teadmus sünni ja surma tsüklist ja see aitab tõrjuda surmahirmu.

Sõnasõnaline tõlge tähendab: Suur surma-alistav mantra

See mantra pärineb Vedast, täpsemalt Ajurvedast (3-60).
See mantra kummardab a kolmesilmset jumalust Shivat.

Maha Mrityunjaya Mantrat võib laulda igaüks. On ainult tähtis aru saada selle mantra iga sõna tähendusest, samal ajal kui mantrat lausud. Sest teades sõnade tähendust saab pürgija kergesti vaadelda sünni ja surma tsükli aspekte.

Niisiis, siin Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tõlge:

Om tryambakam yajamahe sugandhim pusti vardhanam
Urvarukamiva bandhanan mrtyor mukshiya mamritat

Tõlge:
Om. Me kummardame ja jumaldame Sind, oo kolmesilmaline, oo Shiva. Sa oled magus rõõmuallikas, elu hõng, mis toidab meid, taastab meie tervise ja paneb meid jõudsalt kasvama. Nii nagu aja jooksul pudelkõrvitsa koor vananeb ja vein sealt välja voolab, nii vabasta ka meid taagast ja surmast ning ära keela meile surematust.

Siin on sõnasõnaline Mahamrityunjay Mantra tõlge:

tri-ambaka-m “kolmesilmaline olevus”
yaja-mahe “me ülistame”
sugandhi-m “hästilõhnav”
pusti-vardhana-m “õitsengu lisandaja”
urvaruka-m “haigus, taak, elutakistus ja sellest tulenev depressioon”
iva “-nagu”
bandhanat “(kõrvitsa kinnituskoht), üldiselt - ebatervislik kinnihoidmine”
mrtyor “surmast”
mukshiya “vabasta”
ma “mitte, ei”
amritat “saavutamaks surematus”

Mantra laulmine varahommikul on väga hea harjumus, kuid võid seda teha ka igal muul ajal. Katsu eralduda mantra laulmiseks ja teha seda regulaarselt, iga päev samal ajal.

Dalai Lama chanting Maha Mrityunjaya Mantra (Rig Veda) by Mantramrityunjaya (soundcloud.com)