Krümitor

„Krümitor 0671”
Karl Martin Sinijärv

Esimene e-lugeriga loetud luuleraamat. Väga mugav.

Eesti ilu välimääraja

«Eesti ilu välimääraja» - João Lopes Marquesi parimad palad.
Võrdleksin neid lugusid Vello Vikerkaare omadega. Ei teagi, kumb peale jääb.

Marquesi jutukesed on muidugi naine.24 suunitlusega. Ma muidu seda portaali ei loe. Raamatu lugesin läbi, igav ei olnud, midagi meelde ka ei jäänud. Lihtsalt aja veetmine.

Soomaa loomajutud

Edu Kuill

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.

Tore raamat. Loed igal õhtul ühe jutu ja selline tunne, et vanaisa on sulle muinasjuttu rääkinud. Rahustav.
Ja kui ilusad pildid, isegi e-lugerist mustvalgena vaadates. Imelised pildid.

Geko hakkab filosofeerima

Võtsin e-lugerist eriti mõtlemata järgmise raamatu, algul tundus, et tegu on Ladina-Ameerika müstikaga, aga sisusse süüvides sain aru, et hoopis Aafrika. Aga Angola on ju endine Portugali koloonia.
Maagiline on see raamat igatahes.
Paar tsitaati märkisin enda jaoks ka üles, mis mulle meeldisid:

Lk 38. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kukkumist terve.

Lk 46. Diktatuuri ja demokraatia peamine vahe seisneb selles, et esimeses eksisteerib ainult üks tõde, see mille kehtestab võim, samal ajal kui vabades maades võib igalühel olla juhtunust oma versioon. Tõde, ütles ta, on paras soolapuhumine.

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011) artikkel Sirbis

Kolmas rass: pääsemine eestlaste abiga

Eestist pärit meremehed päästsid 1978. aastal Vahemerel kolme prantslase elu. Kolm noort prantslast - fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja laevakapten Michel Lardin - ning nende koer Dick üritasid 1978. aastal ületada Atlandi ookeani, purjetades Prantsusmaalt Neversist Brasiiliasse Rio de Janeirosse
Üpris hullumeenlne tegu ja ega nad Vahemerest kaugemale ei jõudnud, seal tabas neid meeletu torm, mis pisikese jahi purustas. Jumala abiga said nad välja lasta signaalraketi ja õnneks oli lähedal põhiliselt Eestist pärist meeskonnaga kaubalaev "Mohni", mis nad päästis. Koera ka. Väga südamlik lugu, prantslasliku huumoriga kirjutatud. Olin seda lugu Pealtnägijas muidugi näinud ja helge oli seda jälle üle lugeda.

Loe veel
Vaata
Pealtnägija

Head pahad poisid

Soopani jutustus “ Head pahad poisid ” räägib 17 aastase poisi Raini elust. Ta võtab sõbraga auto ja teeb avarii, mistõttu satub ta noortevanglasse. Teos räägib lähemalt karmidest vanglatingimustest, usaldusest ja sõprusest, reetmisest ning karmist enesekehtestamisest. Kõrvalloona jutustab raamat Silveri ja Jani elust.
Rain satub vanglasse ja tülinorimise käigus lööb ta kongikaaslasel peaga nina veriseks. Siis sai ta endale hüüdnimeks kivipea. Varsti jääb ta teisele kongikaaslasele võlgu ja see käsib tal enda eest arveid klaarida, kuid Rain võtab ette vale mehe. Ta lööb Karmiks kutsutud rivaalkongi ninamehe ühe hoobiga pikaks ajaks uimaseks. Selle eest makstakse talle raskelt kätte ja pekstakse mitmekesi pesuruumis läbi.
Rain saab sõbraks enda kongi ninamehega. Ühel hetkel tuleb kongi ninamehele teade, mis ta täiesti rivist välja lööb, et tema vanaema on suremas. Vanaema oli ainuke kallis asi siin maal tema jaoks.
Ühesõnaga - poiste raamat. Aga mulle üllatavalt ka parasjagu sentimentaalne. Tegelikult pole selles raamatus ühtegi paha poissi jah.

Lennujaam

Vahelduseks võtsin käsile 1980-ndal aastal välja antud Arthur Hailey "Lennujaama". Seda ma olen kusagil 80-ndatel juba lugenud ka, aga nüüd soovitati üle lugeda (seoses Meadowoodi advokaadi-näitega). Ei kahetse, huvitav lugemine, ka nüüd - üle 30 a hiljem (kuigi ilma prillideta on seda väikest kirja silmapingutav lugeda 400 lk järjest). Ja mõelda vaid, kuidas selle ajaga on lennunduses kõik muutunud, alates isiklike asjade kontrollimisest kuni lennukis suitsetamiseni, tehnikast ja sidevahenditest muidugi rääkimata. Aga inimesed on ikka samasuguseks jäänud. Ikka on ühed, kes probleeme põhjustavad ja teised, kes neid lahendavad.

"On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa," ütles Arnold Rüütel mõned aastad tagasi, kui ta veel president oli. Me võime küll selle üle naerda, aga tegelikult on see tõsi. Mina lendamist ei karda, vaid armastan, alustasin "teadlikku" tihedamat lendamist uuesti aastal 1986 (lapsepõlves imikueast saadik aga igal suvel) ja juba sellestki ajast alates on kohutavalt palju muutunud: kas te näiteks kujutate ette, et lennukis oli teatud tsoonides suitsetamine lubatud, sa said tellida koššertoitu, turvameetmete leebusest ma ei räägigi. Jah, tollal ümbritses lennureisijaid kordumatu hool ja austus - ikka sellepärast, et igaühele polnud lendamine kättesaadav.
Tänapäeval on lendamine tüütu, närvesööv ja põhiliselt negatiivseid emotsioone tekitav paratamatus. Seda peab taluma. Aga kui näiteks Tallinnast läheks rong Kesk-Euroopasse, siis mina valiks igal juhul rongi, sest lennusõit pole enam üldse ajavõit kõigi 2-tundi-varem lennujaamadesse laekumiste jmt jama tõttu.

Aga lennureisile võtke lugemiseks raamat "Lennujaam" igaljuhul kaasa. See on nii tohutult põnevalt kirjutatud, et jaamas passimine möödub märkamatult. Lennukis aga võib tekitada endale närvikõdi, kujutledes, mis tegelikult võiks toimuda. Ja siis te vaatate kindlasti tähelepanelikumalt järele ka selle, kus hapnikumask täpselt on.

Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.

Minu Supilinn

Järjekordne raamat "Minu-" sarjast, seekord kohe kuidagi eriti "minu". Selles mõttes, et ma igakord imetlen kuidas soomlased end nii lapselikult end lahti seletavad, kõik pisiasjad ja nüansid ausalt ära räägivad. Kas alati peab kõik hinge tagant ära rääkima?

Igatahes sümpaatne raamat.

Eks ma ise ju ka ülikoolid õppinud ja Tartus elanud omal ajal - aga mitte Supilinnas. Seal ma olen ainult jalutanud. See oli kaugel nõuka-ajal ja majad seal jõe ääres olid siis hirmutavalt lagunenud ning elanikud hirmus värvikad.
Kui ma praegu oma Tartu-aegadele mõtlen - kuus aastat minu elust - siis see tundub nagu unenägu. Kindlasti on see linn nüüd hoopis teistsugune.

Raamatukatkend Päevalehest

Apteeker Melchior ja timuka tütar

Teine loetud raamat Melchiori-sarjast tundus venivam ja läks tsipa aeglasemalt, kui esimene. Mõrtsuka äraarvamisega on muidugi täpselt nii nagu Midsomeri mõrvades - võta see kõige vähem tõenäoline. Küll püüti jätta muljet, et tapja on emand Else, küll mõni teine - aga staažikat inglise kvaliteettapmissarjade vaatajat juba nii lihtsalt ei peta ...
Raamatu lõpp tundus kuidagi eriliselt veniv, kõik need mitmekümnelehelised peotoitude kirjeldused ja kaardimängude seletused ...natuke hakkas isegi tüütama ja oleks tahtnud autorile öelda, et räägime nüüd asjast.
Aga siiski - täiesti arvestatav eesti algupärane keskaegne krimikirjandus, vürtsitatud piinamise ja tapmise üksikasjadega, mis näivad inimestele meeldivat (minule küll mitte, aga ma suudad seda lugeda).
Teised arvavad.

Meeste seljatamine kolmekümnekraadises õhuvabas keskkonnas

Kuum suvi, kuum Pärnu, kuum suvelavastus … Enneolematu lugu uskumatutest kunsttükkidest. Tõeline meelelahutus, kerge suvelavastus, samas kindlasti raske mängida. Kõik need matsud ja kukkumised ja lisaks veel kangelaslik Siberi külmakraadide kujutamine (kasukate ja käpikute kaasabil), samas kui saalis on kolmkümmend kraadi sooja (või rohkemgi).
Näitlejatööd olid ka kõik väga nauditavad, eriti peategelastel. Kavaleht on informatiivne ja kaunilt kujundatud, muusikaline kujundus toimus improvisatsiooniliselt. Kui midagi kriitilist tahaks öelda, siis teine vaatus jäi vast natuke venima, aga see võis ka olla selle viga, et saalis oli kohutavalt palav ja raske olla.
Soovitan.

Lavastusel „Seljatas sada meest” on postmodernistlik sõnum, mis ütleb, et tänapäeva naine on meestest kangem.
Endla teatri suvelavastus „Seljatas sada meest” on huvitaval kombel vastuoluline oma keele ja sõnumi poolest. Etendatakse rahvaliku teatri keeles lugu, kus on peidus postmodernistlik sõnum naisest. Mitte modernistlik, et naine mehega on võrdne, vaid see kõige tänapäevasem: naine on mehest kangem.

Pantvangid Liibanonis

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid.
Katkend raamatust.

Sünge lugemine. Kui algul tundus kogu lugu veel kerge seiklusena, siis mida lõpu poole, seda süngemaks olukord läks. Jumal tänatud, et see asi lahenes. Muidugi ei tea keegi, millised jäljed see intsident pantvangide psüühikale jättis, aga loodan, et nad kasvavad sellest välja.
Lõpp hea, kõik hea.
Praeguseks pole veel aastatki möödunud pantvangide vabastamisest.

Lennusadama muuseum

See pilt on tehtud 3. juulil 2011. Angaare alles rekonstrueeritakse. Ajaloo huvides märgin, et mul õnnestus toona sügavalt suletud lennusadamas ära käia ka aastal 1997, kui sadam oli veel rangelt salajane ja kuulus vene sõjaväega lähedalt seotud isikutele. Tollal startisime sealt Naissaarele.
Nüüd on muuseum valmis. Tõsiselt hea asi on valmis tehtud. Kiidan ja soovitan. Aega võiks varuda umbes 5 tundi (ikka ei jõua kõike korralikult läbi vaadata, atraktsioonidest rääkimata - aga filmiprogramm tuleb tingimata ära näha) ning soovitav on külastada kohvikut.
Väga tore, et meil selline muuseum on. Tõepoolest, isegi Vasamuseetiga julgen seda võrrelda.

Minu Ameerika 3

Epp Petrone dokumentaalraamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub.
Käsolev katkend räägib jaanuarist 2008, kui algasid ameeriklaste raskused oma krediitkaardimaksete tasumisel.

Minu esimene raamat, mis ma Ameerika-sarjast lugesin. Oli huvitav, oli informatiivne. Näha ühe suure riigi eluolu teise inimese silmade läbi ja tema hinnangutest lähtuvalt. Siiski avastasin, et juba esimestest lehekülgedest alates häiris mind midagi: see irisev toon ja tohutu kritiseerimine. Meie kandis öeldi, et kellele ei meeldi, see läheb ära. Muidugi ma saan aru, et kerge on öelda, raske teha. Ja lõpuks ikka Epp nii tegigi.
Aga kui näiteks mina oleks Mimmi, siis mulle küll ei meeldiks, et minust niimoodi kirjutatakse - isegi kui see on tõsi - sellise rahva keeles, millest ma isegi aru ei saa. Kas see pole natuke nagu teise inimese oma huvides ära kasutamine?
Aga püüame olla leebed oma kriitikas. Mulle meeldis kõige rohkem see arvustus, tahaksin ise ka nii.

Kadunud vaated

Vahelduseks üks päris-raamat, paberil. Hea on ka sellist käes hoida. Ainult et luup peaks samuti käepärast olema. Mustvalged fotod on väga detailirohked ja neid tahaks suuremalt näha - aga mõnele lehele on lausa mitu fotot pandud. Samas on see arusaadav, kui oleks suuremalt teinud, siis oleks raamat veel suurem ja paksem tulnud ja seda polekski saanud käes hoida.

Igatahes väga, väga huvitav. Kuidas minu linn on muutunud ja mõnd vana vaadet mäletan ma isegi veel. Rahvusraamatukogueelset linnanurka, kesklinna, bussijaama ümbrust ...

Raamatututvustus Apollolt:„Kadunud vaated“ pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi. Eri asumid on leidnud kajastamist erineval määral. Nii ei ole näiteks Uues Maailmas või Kelmikülas olnud nii põhjalikke muutusi kui Kompassis või Keldrimäel. Tähelepanu koondamine peatänavatele on ka loomulik, sest nende areng ja muutumine on linlastel pidevalt silme ees.Iga peatüki juurde kuulub väljavõte Tallinna 1885. aasta kaardist, lisatud on hilisemaid kaarte.

Hea inglise nali

Külaline: Tüütu õhtusöök. Lähen parem minema.
Võõrustaja: Jah, see võiks asja parandada küll
***
„Ma arvasin, et mul ei ole inglise juuri,“ räägib keegi mees seltskonnas, „aga hiljuti sain teada, et mu vaarvaarvaarisa osales kapten Cooki ärasöömises.

Hea. Jään huviga ootama raamatukest „Halb inglise nali“.

Minu Kreeka ja Minu Sitsiilia

Toredad, informatiivsed raamatud, hea silmaringi laiendamiseks lugeda. Kreekas olen ma juba kolm korda käinud ja Kreeka meeldib mulle väga. Ega Sitsiiliagi tundu kehvem olema. Peaks kunagi plaani võtma ehk.

Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida

Lugesin reisil olles läbi reisiraamatu. Krister Kivi oskab kirjutada nii, et on naljakas lugeda, samas ka pisut kurb. Kivi järjekordse reisi ja raamatu ajendiks oli seitsme maailmaime külastamine, tegelikult vahet pole, mis tal parajasti ajendiks on.

„Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii nagu ideed sageli tekivad – iseenesest,“ tunnistab Kivi raamatu sissejuhatuses. “Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et elus endas on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased kümme aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Munamäge ja Vabadusekella.“
Lugeja ees avanevad nüüd Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias.

Pärlid raamatust:

Lk 6 Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks.

Lk 30. Ma ei tunne end enam üldse hästi. Kuus-seitse tundi tagasi sai Ammani lennujaamas puhvetilaadsest müügipunktist saatusliku impulsi ajel ostetud tikka masala võileib, mis kujutas endast kahte väga valget saiaviilu, mille vahele oli kokkuhoidlikult määritud punast toiduvärvi. Otsustades kõhust nüüd tulvavate kõrvetiste ja korinate järgi, ei olnus see ikkagi mitte mingi värv, vaid lihtsalt rotimürk.

Lk 66: Minu spordiõpetajale see muidugi ei meeldinud. Tema armastas teha rivistusi, urahtada ja rumalamaid sportijaid peaga vastu seina lüüa ning ilmselt poleks tal olnud midagi selle vastu, kui rahvastepallis kaotanud meeskonna tohtinuks joonelt jaaguaride ette visata. Lõppkokkuvõttes oli ta ju ise ka loom – sinistes dressides gorilla, kes oma karjääri tipus sai paari sõna ulatuses aru inimkeelest.

Lk 72: Muutusin ärevaks juba siis, kui lennule registreerides hüppas tabloole teadaanne „uus info kell 19.40“, sest lennukiga sõites ei ole „uus info“ kunagi teretulnud (vana info lennu väljumise kohta sobiks alati suurepäraselt).
Lk 76: Kaks tuhat aastat on möödas, kuid liigikaaslase surm – või vähemalt surmaohus olek – on meile jätkuvalt ultimatiivseks meelelahutuseks. Kõik on sama. Midagi ei ole muutunud.

Lk 80: Ka hämarale ja hiiglaslikule Sao Paolole – linnale, mida on raske armastada, kuid kus võib kergesti kaotada.

Lk 85: Pealegi Buddha lihtsalt imbus tesipoolsusesse otsekui salvrätikule asetatud tükike võid, sellal kui Kristus lahkus rokkstaariliku pauguga, millest kõneldakse tänaseni – ja ma isegi ei räägi siinkohal tema hilisemast ülestõusmisest.

Lk 95: Lõhnab toore sibula järele, mullaste küünealuste järele -, kuid ma ei kaeba. Need siin mu ümber on head, lihtsad inimesed, kellest ükski ei ürita magamise ajal pihta panna mu vara ning kellest kõik kaitsevad mind katsete eest Ollantaytambos enne lõpp-peatust maha minna. Pealegi kas mina tahaksin näiteks lugeda Rootsi turisti sulest pärit kriitilist käsitlust Männiku bussist? Ei taha. Sõida limusiiniga, kui sulle buss ei meeldi, vastik Skandinaavia esteet!

Lk 43 (kõige liigutavam koht, võiks isegi öelda – kõige imelisem): Kui Shatabi Express lõpuks tuleb, istub mu kõrvale hiiglaslik hindu naine, surudes oma pehme padjataolise käe tugevasti vastu mu õlga. Ma ei tõmba oma kätt ära, sest see on hea, turvaline tunne – olla kellegi lähedal. Kellegagi koos. Ma arvan, et see ongi armastus: veidi jagatud lähedust ja kehasoojust, hingamine ühes rütmis. Ma arvan, et see on kõik, mis on. Jään magama ja veel enne kui rongisaatjad tulevad oma katelokkidega serveerima dhalit, karrit, suppi ja keeduriisi, jõuab läbi mu hämara unenäo vilksatada mälestus raamatust, mida lapsena lugesin: halva kvaliteediga mustvalge foto, millel on kujutatud emata jäänud ahvipoega, kes end oma traatpuuris vastu riidega kaetud soojaveepudelt litsus, silmis segu suurest õnnest ja hirmust. Tegelikult ongi üks suur padi või hiiglaslik soojaveepudel kõik, mida inimesel vaja: see on kogu armastus, mida sa näed. Ja kui sa peaksidki enne hommikut kuulma salapärast lapsenuttu, ei ehita padi sulle küll mälestuseks marmorist mausoleumi (Taj Mahal), kuid mis tähtsust olekski ühel kivist mälestusmärgil selle läheduse kõrval, mis su elus just äsja on olnud.

Kokkuvõttes selgub, et reisi sihtkohtades Krister Kivi imet ei leidnudki, ime on tema enda ja kõigi inimeste sees, ükskõik, kus me siis ka parajasti ei viibi. Paar postitust tagasi sai ju siinsamaski öeldud, et kaugele reisimine meid iseenese eest ei päästa.

Aga ma tunnistan, et on raske elada teadmisega, et hea on seal, kus meid pole. Või kuidas nad seal filmis ütlesidki: Sina ise ära oma elu keeruliseks ela. Mõeldud – tehtud?

Loomult loom

E-luger on minu raamatulugemist suurendanud turbokiirusel (aga võibolla see on hoopis sellest, et tuli pikki tunde lennukis ja lennujaamas passida). Igatahes lugesin nädalaga neli e-raamatut läbi, neist esimene Aleksei Turovski sooja huumoriga, aga väga targalt kirjutatud "Loomult loom".
Mis see inimenegi muud on, kui üks loom - vähemalt alumise kolme tšakra ulatuses - ja allub samadele seadustele.
Kuna e-luger võimaldab väga mugavalt ka märkmeid teha, siis panen siia teie loal:) paar oma lemmikkohta sellest toredast raamatust.

Lk 89. Sõna karisma tähendab annet, autoriteedi talenti. Teie loal ma kasutaksin seda ilma jutumärkideta ka loomadest rääkides. Enamgi veel - ma koguni võrdsustaksin looma karismaatilisuse inimese omaga selleski osas, et karismaatiline on see isend, kes teab immanentselt, kogu oma olemusega ja loomupäraselt vastuseid vene intelligentsi kolmele kuulsale küsimusele:
1) Mida teha?
2) Kes on süüdi?
3) Kus on minu prillid?
Karismaatilise indiviidi märke kannab endas iga olevus, olgu loom või inimene, kelle jaoks need küsimused ei kujuta murettekitavat dilemmat ...

Lk 126. Ütles mu sõber, et iga haigus on rumaluse tulemus. Seda olevat omal ajal väitnud arstist kirjanik Anton Tšehhov. Ma jäin mõttesse, sest ega minagi pole sajaprotsendiliselt terve. Kas ma siis tõepoolest olen loll või? Mitte just päris, kuid kui ma mõtlen oma tuttavate ja sugulaste haigustele, kõigile loomahaigustele, millega mul tuleb tihti kokku puutuda, siis pean nõustuma: iga haigus on kellegi rumaluse tagajärg. Nii on kogu tohutu meditsiinisüsteem - kirurgid, infektsionistid, terapeudid - seniajani parandanud inimkonna vigu ja rumalusi, ja parandavad edasi.

Lk 127. Ja kui otsida, leidub iga loomaliigi esindajate hulgas kindlasti selline Karlsson, muhe olend, kes on teistest peajagu adaptiivsem, paremini kohastunud ning keda kõik armastavad ja hoiavad. ta kuulub "Karlssonite liiki".

Lk 134. Me võime väga lihtsalt, ehkki mitte võibolla juriidiliselt korrektselt sõnastada õigluse küsimuse: minu õigused lõpevad seal, kus algavad sinu omad. Sinu õigused lõpevad seal, kus algavad minu omad.

Lk 139. Siin tuleb midagi ette võtta, et lõõgastuda, kas või veini. Ma ei pea silmas mingit ohjeldamatut alkoholitarbimise programmi, jumal hoidku selle eest. Kuid vein on inimkonna ajaloos olnud üheks tõsisemaks tsiviliseerivaks faktoriks. /---/ Vein on võrratu ekstravahend komfortkäitumise toetamiseks. Ja komfortkäitumine on kõige tähtsam, kõige võimsam vahend pingete lahendamiseks kõigil loomadel, olgu see hallhaigur või ööhaigur...

Kas pole mitte tark tekst ja vaimustav stiil?

E-raamat: Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus

Minu esimene e-lugeriga loetud raamat oli ühtlasi ka esimene Hargla raamat..
Alustuseks kiidangi e-lugerit. Väga mugav ja lihtne kasutada, mahutab palju ning mis mulle eriti meeldib - šrifti saab muuta suuremaks. Ka lakooniline mustvalge keskkond sobib hästi mulle, kellele näiteks eesti lehtedest kõige enam meeldib Sirbi kujundus (paljud jälle ütlevad, et igav).
Laadinud olen ma teda vaid korra, nüüd on juba nädal aega selle laadimisega aku ikka täis. Kusjuures välja pole teda vaja lülitada, kui ei loe, lihtsalt panna sleep mode'i.
Seda pole vist vaja korratagi, et pisike seade on mugav igale poole kaasa võtta, kuhu muidu raamatut kaasa võtta ei viitsikski.
Ja miks mulle tundub, et e-lugeriga saab "kiiremini" lugeda?
Nüüd aga probleemidest. Umbes kolm korda on luger täiega "hulluks läinud". Hakkab iseenesest lk keerama ja pärast seda pole mõnda aega puutetundlik. Kuna teda välja lülitada saab vaid puutetundlikust nupust, olen olnud täielikus hädas. Aga kuidagi olen ta ikka tööle saanud lõpuks, ise ka ei tea, kuidas. Oleks vaja mingit nuppude kombinatsiooni, millega saaks teda ctrl-alt-del taoliselt välja lülitada aga seda ma pole veel leidnud, tundub et polegi. Kuigi ega ma kasutusjuhendit eriti lugeda ei viitsi, ma olen rohkem selline näppija-tüüp. Ilmselt pole häda veel nii suureks läinud, et juhendit lugeda. Eestikeelne kasutusjuhend on, muide, ülimalt napp.

Ilma e-lugerita ei oleks ma ilmselt vabatahtlikult Harglat lugema hakanudki. Mitte et mul mingit eelarvamust oleks olnud, aga niisama põnevat kriminaaljuttu ei loe ma juba ammugi enam, sest lihtsalt a j a
v i i t m i s t ma endale käesoleval eluperioodil palju ei luba. Iga hetk pea(ks) olema täidetud millegi kasulikuga :–)

Aga muide, täitsa soovitan Harglat. Päris põnev on lugeda ja tekitab seoseid vanalinna paikadega. Natuke häiris mind see , et nii palju oli raamatus üksikasjalisi kirjeldusi keskaegsest piinamisest, piitsutamisest jt õudustest. Tundus, et autor oli eriliselt nautinud selliste episoodide loomist. Ka eesti kirjanduses hakkab aina rohkem ilmnema põhjamaade kriminaalromaanis viljeldav "õudus ja õõv". Tundub nii, et mida rohkem me heaoluühiskonna poole veereme, seda enam januneme halbade emotsioonide järele, et kui igapäevasest elust neid teatud portsu ei saa, lähed õhtul koju ja loed seal turvaliselt, millist arsenali timukas oma igapäevatöös kasutas. Siis on hea oma turvalises soojas voodis rahulikult magama jääda.

Juba võtsin järgmise e-raamatu käsile, milleks on Turovski "Loomult loom", tõsiselt muhe lugemine. Ma arvan, et ma nüüd mõnda aega loengi vaid e-raamatuid, hetkel on mul 26 eestikeelset e-raamatut ootel, s.h ka "kuulus" Erik Tohvri on ühe näitega esindatud!

Reisimise kunst

Enda varju eest ära ei jookse, samuti ei päästa kaugele reisimine meid iseenese käest. Aga ikkagi on reisida huvitav. Ja see raamat on ideaalne reisikaaslane.

Heili Sibritsa arvustus Postimehes.

Maailma äärel vaikuses

Ära tee midagi, lihtsalt oota.

Teel

Raamatu tõlkija Sauter on öelnud: Ega ma ei saa päris hästi aru, miks ja kuidas sellest pisut igavapoolsest jorutekstist siuke kultusteos on saanud. Pisut saan.
Mul kulus maniakaaldepressiivse biitniku kultusromaanist läbinärimiseks kõvasti rohkem aega, kui temal selle kirjutamiseks (3 nädalat). Tegelikult on raamat võluv, elupõletamise tulest nii pritsiv, et sellele suudab vastu seista ainult elukogenud vanamuti ajajooksul ümberkasvatatud skeptilisuse soomus. Lihtsalt et, ... kindlasti oleks see raamat mulle jätnud sügavama mulje, kui ma oleksin seda lugenud 25 a tagasi.
Tõlge on mahlakas.

Naized kui ressurss

Meie ühiskond on agressiivsevõitu, väga palju on ärapanemist.

Selle talve esimene ja viimane räätsamatk

Come fly with me - "Dog is dead"

Loodetavasti on kõik juba märganud heategu, mida ETV selle sarja näitamise näol meile osutab. Esimese osa parim osa oli kahtlemata PR-mehe tegemised.

Esimesena lõunapoolusel

Kodus haige. Loen ikka ajakirju, mida pole suutnud nende saabumise ajal läbi töötada, täna oli käsil 2011. a detsembrikuu Eesti Loodus.

Enn Kauba lugu Amundseni retkest oli sügav lugemine. Lisaks geograafiaajaloolistele teadmistele (eks seda avastusretke ole ju ennegi räägitud, kohe meenud sari Kukus Onu Raivo rännakutes) jäi seekord eriti silma, et milline tark, paindlik ja hea juht Roald Amundsen ikkagi oli ja et see oligi tema vallutuse võti. Lihtsalt imetlusväärne!

Panen siia kirja, mis mind kõige rohkem lummas.

1. Paindlikkus eesmärkide ümbermängimisel.

Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele. Loodeväila läbimine tugevdas Roald Amundseni autoriteeti. Pälvinud Norras ja mujalgi suurt tunnustust, valmistus ta täitma oma elu peaeesmärki: uurida arktilist basseini ja ühtlasi jõuda esimesena põhjapoolusele. /---/
1909. aastal Amundsenile sai selgeks, et kogu vajalikku raha ei saagi kokku. Sellises olukorras otsustas ta teha täispöörde: siirduda hoopis lõunapoolusele.
Saladuses hoitud plaanist teadsid ainult vend Leon ja Frami kapten Thorvald Nilsen. 1910. aasta 7. juunil lahkus Fram Bundefjordist, Amundseni kodumaja juurest. Teekond Beringi väina pidi kulgema ümber Hoorni neeme. Madeiral sai üllatunud meeskond teada uue reisisihi, kuid keegi ei soovinud pakutud laevareisi Oslosse. Juhti usaldati täielikult.

2. Läbimõeldus, kord ja režiim. Asjad korras, nagu Norras - öeldakse.

Talvel seadis Amundsen sisse päevarežiimi: kuus tundi tööd vaheldus küllaldase puhkusega. Söödi täisteraleivast, marjahoidistest ja hülgelihast koosnevat tervislikku toitu, hommikuks olid kokk valmistatud maitsvad pannkoogid moosiga. Pühapäevadel ja pühadel puhati, samuti loobuti ilmavaatlustest kell kaks öösel, kuna vaatleja oleks häirinud kõigi samas ruumis maganud kaaslaste und. Kõige tähtsam oli piisav uneaeg, et mehed oleksid pooluseretkeks hästi välja puhanud. Astronoomilisi ja gravitatsioonilisi vaatlusi tehti päeval.
/---/
Päevateekond 28–30 km kestis tavaliselt viis-kuus tundi, selle vältel ehitati lumest tähis ja söödi kiirelt kolm-neli kuivikut, janu korral lisati kuivikule lund. Pärastlõuna oli puhkuse aeg. Ekspeditsiooni kavas olid ette nähtud ka pikad puhkepäevad, mõnikord andis vaba päeva aga halb ilm.


3. Oskus oma meeskonna (k. a koerad) innustada ja häid suhteid luua.

Hommikuti korraldas Amundsen õhutemperatuuri äraarvamise võistluse, et innustada kõiki korraks värsket õhku võtma ja sedaviisi hommikupahurust leevendama. Võitjat auhinnati kuu lõpus.
/---/
Laagri päevakavasse jagus palju tööd. Mehed töötasid eraldi jääalustes töökodades, nii oli neil lõuna- ja õhtulauas üksteisele alati midagi uut rääkida. Küllalt on olnud talvitusi, kus järjest samas ruumis viibijate vahele sigineb tüdimus ja ärritus.
/---/
Igaüks kaldarühma meestest pidi söötma, jälgima ja patsutama tosinat koera: nii tutvuti ja kiinduti vastastikku.


4. Oskus konflikte rahumeelselt ja targalt lahendada.

Tagasiteel Kristian Prestrudiga maha jäänud Johansen süüdistas järgmisel hommikul avalikult Amundseni küündimatus juhtimises nii sel retkel kui ka varasemal ajal.
Etteheiteid, alusetuid või põhjendatuid, tegi Johansen kõigi kuuldes, juhi autoriteeti õõnestades, mistõttu Amundsen ei pidanud võimalikuks andestada. Eriti ärevaks tegi Roaldi asjaolu, et süüdistusi esitas kogenud polaarmees, kes oli püüelnud põhjapoolusele koos Fridtjof Nanseniga. Pealegi oli sunnitud alkoholipuudus pingutanud närve mehel, kes oli kaasa võetud vaid Nanseni soovil.
Karistuseks eemaldas Amundsen Johanseni poolusemeeskonnast ja saatis koos Stubberudi ja Prestrudiga kelguretkele itta, Kuningas Edward VII maale. Pooluseretke ebaõnnestumise korral oleks see tegelikkuses kordaläinud rännak olnud teatav õigustus kogu ekspeditsioonile.

5. Ülim ratsionaalsus ja pragmaatilisus koertesse suhtumisel. Tänapäeval tundub isegi kuidagi südametu, aga ega need koerad poleks sealt eluga tagasi nii ehk naa saanud, nii et parem aus lõpp. Ei mingit sentimentaalsust, mis polaartingimustes oleks olnud lihtsalt raiskamine.

Kelgud jäid vähehaaval kergemaks, kava kohaselt tapeti ka koeri, et neid teistele koertele toiduks anda.
/---/
21. november, teisipäev. Oli tõesti pingutav päev, kõigepealt koertele. Ent kahekümne neljale neist, meie parimatest seltsimeestest, on saanud osaks parim autasu: surm. Saabumisel kell 8 p.l. lasti nad maha ja eemaldati sisikonnad. Nülitakse homme. Meile on jäänud 18 parimat koera. Need jaotuvad kolme kelgu ette, igaühele kuus. Koerad tegid täna suurepärast tööd. Ütle veel, et koerad on siin kasutud ...

6. Oskus võitu jagada, vt ka punkt nr 3.

Uhkus ja meeleliigutus särasid üles lipu poole vaatavas viies silmapaaris, kui lipukangas end terava plaksatusega lahti rullis ja üle pooluse lehvis. Olin otsustanud, et lipu heiskamise ajaloolisest sündmusest peavad kõik võrdselt osa saama. See au ei kuulunud ainult ühele mehele, vaid kõigile, kes olid selles võitluses oma elu kaalule pannud ja koos läbi tule ja vee läinud.


7. Huumorisoon

Parem olla aus ja üles tunnistada, et ma pole kunagi tundnud ühtegi meest, kes oleks end leidnud oma ihaldatud eesmärgist sedavõrd risti vastupidises suunas olevat. Põhjapooluse ümber laiuvad alad ja muidugi põhjapoolus ise on mind ahvatlenud lapsepõlvest peale, ja nüüd olin ma siin, lõunapoolusel. Kas on üldse võimalik midagi nii pea peale pööratut ette kujutada?”

Ahjaa, 17 x 4

Ega mu bloog siin eriti ei täiene, sest mul pole aega lugeda aga praegu tuli mulle järsku meelde, et hiljuti lugesin siiski läbi Peeter Oja elulooraamatu.
Soovitan.
Kuigi see on muidugi vist juba läbi müüdud.Ei tea, kas see rahvaraamatukogude Langi nimekirjas ikka on, ikkagi eesti kultuur.

Kuidas meist saavad need, kes me oleme

Krooniliselt ei jõua läbi lugeda ajakirju, mis koju tellitud on. Täna jõudsin eelmise aasta detsembrikuu Geo-ni ja seal on selline tore artikkel "Kuidas elada hästi, sisukalt ja kaua".
Tulla elus hästi toime - miks see õnnestub ühtedel nii palju paremini kui teistel? Millist osa mängivad seejuures bioloogilised soodumused, lapsepõlvekogemused? Kuidas ja kas saaks kehvalt stardipositsioonilt alustanu elada õnnelikku elu?
Need küsimused on mind miskipärast alati huvitanud.
Pole ju ühegi inimese elu tegelikult lai ja takistusteta maantee, mille ääres ainult lillepeenrad. Varem või hiljem tulevad takistused ja jamad ja just siis on oluline, kuidas käituda. Nagu Dostojevski ütles: mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul - see ongi elu ülesanne.
Statistiliselt vaadatuna on päritolu määrav, kuid silmapaistvalt paljud inimesed suudavad kehvad starditingimused tasa teha. Me saame end põhimõtteliselt muuta, mitte üksnes noores eas, vaid ka pärast seda. Võime elu väljakutsetega toime tulla kasvab koos vanusega. Ja suhted on üliolulised. Aga kõige tähtsam on armastus. Võime ise armastada ja lasta end armastada.

Kes 50-aastasena
- ei suitseta,
- peab söömise ja joomisega piiri,
- liigutab end mõõdukalt,
- on lõpetanud 16-aastase haridustee,
- elab stabiilses suhtes,
- ja valdab kriisidest väljatulemiseks küpseid strateegiaid,
on suure tõenäosusega ka veel 75-aastasena heas konditsioonis.

Õhk riisiterade vahel

Perekond Bramanise raamat elust võõrsil: "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis".
Huvitav ja elurõõmus raamat ühe eesti pere elust Jaapanis, mis esialgse aasta asemel venis kaheksa aasta pikkuseks. Tore lugemine, alates fugu kalast riivitud kullaga, lõpetades igapäevaeluga kohastumisese nippidest.

Üks asi, mida tahaks siiski kritiseerida, on raamatu küljendus. Hirmus hulk väga head paksu paberit on lastud niisama tühja minna, samas font on väga väike seal suure tühjuse keskel. Fotode paigutusest ma ei räägigi. Ja milleks selline arusaamatu leheküljenumbritega toretsemine? Aga äkki see kujundus ongi midagi nii üdini jaapanipärast ja ma ei saa lihtsalt millestki aru? Ilmselt nii ongi.
Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel ... Seda teadis juba Jüri Üdi.

Habemus papam

Nanni Moretti "Meil on paavst".
Ma ei ole nõus, et selles filmis on kirjeldatud depressiooni, selline asi võib lihtsalt juhtuda iga inimesega. Kuigi kuna tegevustikuks on valitud niivõrd ainulaadne õhkkond, siis tekib tahtmatuid paralleele Vatikaniga, konkreetsete isikutega ...
Kogu tegevustik on rüütatud huumori rüüsse ja peategelane on tõesti sümpaatne. Nagu ka mõlemad psühhoanalüütikud.
Aga mina hakkasin hoopis mõtlema, et järgmise filmi peaks tegema sellest, mis juhtus pärast. Siis alles läheb lahti. Kuidagi peab ju sellega nüüd edasi elama, keegi peab ju selle situatsiooni lahendama. Rahvas nõuab oma paavsti.
Ja nii nagu elus leidub alati neid, kes arvavad end depressiooni põdevat ja kellel on võimalus tagasi tõmbuda ning endaga tegeleda, leidub kindlasti ka neid, kes kastanid tulest välja toovad.

Toredad lood

Ervin Lázári "Seitsmepäine haldjas" on lihtsalt üks tore raamat neile, kel meeldib sõnadega mängida.

Carl Axel Mothanderi „Rootsi kuninga valge laev”

Enam paremini ja põhjalikumalt kui siin ei saa sellest raamatust küll kirjutada.
Lugesin seda lennukis. Kõige mõjuvam osa oli Vinnitsa peatükk. Vaatasin ümberringi: rahulikult lendu nautivad (või siis taluvad – 6-tunnine lend ikka) inimesed, mina aga tundsin lausa füüsiliselt laibalõhna.
Väga mõjuv raamat. Pöördelistel aastatel elama sattunud inimese tähelepanekud.
Mothander on sümpaatse ellusuhtumisega ja tark inimene. Tema “good will” on väga õpetlik. „Tee, mis suudad, sellega, mis sul on, seal, kus sa oled!“

Normaalne on piisavalt hull

Petrone Prindi kirjastuse järjekordne väljaanne Minu Amsterdam pälvis minu tähelepanu, sest just hiljuti sai sealkandis käidud. Ja raamat ei valmistanud pettumust, sai teada palju seesugust, mida põgusal kohalolekul poleks ise arvata osanudki. Me just arutasime, et mis võiks olla hollandi rahvustoit ja ma arvasin huupi ning väga palju mööda ei pannudki.
Sobiv ajaviitelugemine sellele, kes soovib mõnusasti aega viita ja oma silmaringi laiendada, kohustuslik aga sellele, kel sinnakanti asja on.

Cuidame hoy, y me tendras mañana

Õnnistatud maanurk

Lugu poisist, ­keda kallistas ilus pastoriproua

Täitsa põnev lugemine. Eriti meeldis mulle raamatu alguse pool, lõpupoole oli kuidagi liig tõtlik sündmuste kirjeldamine. Sügava mulje jätsid peatükid, mis kirjeldasid praeguse Kopli pargi, endise surnuaia ajalugu. Lapsena sai tihti seal pargis mängimas ja kelgutamas käidud, ma teadsin küll, et seal kunagi surnuaed oli, aga seda rüüstamise lugu oli õudne lugeda. Jah, see park oli kogu aeg kaetud mingi õõvastava auraga. Pärastpoole hiilis seal juba niipalju liputajaid ja joodikuid, et vanemas lapseeas ei julgenud sealt enam läbi minnagi.
Raamat lõpeb keskkooli lõpetamise ja sellele järgneva Moskva-reisiga.
Valk on jätnud ruumi ka järgmistele raamatutele oma kirevast elust. Ootame huviga.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Tuld, masintõlge!

Kuhu on veel langeda, kui rahvustelevisoon laseb eetrisse saate, kus on tiitritesse tõlgitud nii (kirjutan mälu järgi) Ronald Reagan oli pehme loomuga, talle ei meeldinud inimesi maha lasta. Nancy pidi teema eest inimesi maha laskma.
Julgen siiski oletada, et jutt käis inimeste vallandamisest.
Aga kas selle tõlke on teinud inimene või masin?

Neid otsib miilits

"Teeme ära" prügikoristusest on aega mööda läinud täpselt nii palju, et enamus tol ajal risustatud teeääri on täpselt samas seisus, kui enne koristamist, ja isegi hullemad. Seda siis piirkonnas, kus mina ringi sõidan, pealinna külje all ja rohkete suvilarajoonide läheduses. Nii kui põhiteedest natuke eemale minna ja keerata kusagile metsavaheteele, siis on peaaegu kindel, et tee ääres kraavis on mingi ebameeldiv üllatus: ehitusmaterjalide jäägid, ehituspraht, rehvid, vana mööbel, telekad, külmkapid, pesumasinad ... isegi vanu mänguasju ja tühje ketšupipudeleid jm.
Mis on küll mõttes neil inimestel, kes sinna teede äärde oma prahti toovad? Miks nad oma vanu saapaid prügikasti ei pane? Kas nad tõesti arvavad, et ju "mingid lollid" (loe "Teeme ära" inimesed) selle sealt jälle ära viivad? Kas meie inimeste kultuurikiht on nii olematu, et neid pidurdavad prügi metsa vedamast vaid hiiglaslikud trahvid? Ja kõige painavam küsimus - KES need inimesed on? Kas need, kes igal hommikul ausate nägudega, roosad lipsud ees, oma uhkete jeepidega linnalähedastest uusrajoonidest citysse businessi tegema lähevad?

Kui mina oleks Jumal, siis avalikustaks nad, paneks nende näopildid valimisplakatite kombel teede äärde koos selgitavate kirjadega, internetti ja igale poole - isegi AKI kodulehele. Sunniks neid oma jäätmed ise ära viima ja lisaks veel mitu kilomeetrit teeääri puhastama ning suured trahvid nagunii.
Tähelepanu - teid jälgitakse!
Aamen.

Eesti oma Idioot

Esimesed veerand tundi olin ikka täielikus vaimustuses. Mulle meeldis, kuidas eestlased Dostojevski kultusraamatu tegelasi mängivad, meeldis muusika (osales ka meeskoor “Kaevur”), filmimise koht Narva kirik. Rongistseen oli lihtsalt vapustavalt hea, sellele järgnes linnas ekslemise stseen - samas kirkus üles filmitud, seegi oli hea - prügikastist väljahüppav kass, leopardiga libu ja Mõškini kohtumine Jepantši kaaskonnaga. Aga altes Nastasja Filippovna sünnipäevast sain aru, et seegi eesti film on saanud kaasa peaaegu kõigile eesti filmidele pärandunud venimishaiguse. Ja üleüldse oli Nastasja Filippovna tegelaskuju natuke teistsugune, kui ma raamatut lugedes ette kujutasin: ta polnud piisavalt deemonlik.
Aga võibolla et see tundus mulle ainult.nii. Risto Kübara Mõškinist olin aga võlutud.

Ma saan aru, et koolilapsi viiakse seda filmi lausa klassikaupa vaatama. Igatahes võiks ikka enne lasta lapsed suureks kasvada, raamatu läbi lugeda ja siis saab ehk rohkem aru ka, mis toimub.
Ja loe seda arvamust ka.


Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
(F. Dostojevski)

"Teeme ära" nutitelefoniga

Täna tahaksin ma rääkida ühest toredast relvast, mis mulle ootamatult üleeile kingiti.
Nimelt sain kirja:
Saite selle kirja, sest olete olnud TeemeÄra 2008! prügikaardistajate nimekirjas. Pöördungi nüüd uuesti teie poole seoses selle-aastase prügi taas-kaardistamise aktsiooniga /---/ Kindlasti olete juba kõik kuulnud Let`s Do It! World nimelisest algatusest, mille eesmärk on järgmisel aastal prügist puhastada terve maailm. Selle jaoks on loodud ka maailma prügikaart, mida soovime nüüd Eesti-poolselt täita selliselt, et saaks võrrelda 2008. aasta kaardistusandmeid 2011. aasta kaardistusandmetega. Käisime juba uusi kaardistusrakendusi möödunud nädalavahetusel proovimas: kaardistamise üks eesmärk on ka testida uusi võimalusi ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad, mõned neist juba avastasimegi. Kaardistatud valdade osas jõudsime meeldivale järeldusele, et võrreldes 2008. aastaga on olukord metsades tunduvalt parem: käisime läbi 2008. aastal kaardistatud prügikohti, millest suur enamus oli kenasti puhas.

Uued kaardistamisjuhendid (paraku küll inglisekeelsed) on leitavad siit

Leheküljelt leiab QR koodi, seda skaneerisin oma nutitelefoniga ja laadisin sealt oma telefoni Waste Mapping tarkvara.
Täna oma tavapärasel rattatiirul, märgates esimest prügihunnikut, tuli mul see relv meelde ja otsustasin proovida kas ja kuidas ta töötab. Siis ma ei olnud veel lugenud õpetust, avastasin ise ja see on tõesti ülilihtne. Telefonil peab olema sisse lülitatud GPS ja mobiilne nett, sisestad uue punkti ja telefon läheb ise pildistamise režiimi, pildistad prügi ära ja lisad kirjelduse ning saadad serverisse.
Kaardistasin sedasi oma teekonnal viis prügikohta ära.
See nutitelefoni rakendus on lihtsalt geniaalne. Sõidan väga palju rattaga. Varem ma frustreerusin iga kord, kui tee ääres prügi nägin, nüüd ma saan vähemalt midagi ära teha.
Kes ja millal selle prügi ära viib, see on juba hoopis teine jutt.
Aga eeldused selleks on olemas. Mina saan kaasa lüüa ja suur äitäh selle toreda asja ärategemise eest.


Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.

Jookse, Jänes!

Kui sul on julgust olla sina ise, siis maksavad teised inimesed sinu lõunasöögi eest.
Aga tasuta lõunaid teatavasti ju pole. Ja jänest sõita on ohtlik. Nii et lõplik hind võib kujuneda kopsakaks ja söök kibedaks. Ainult et sööja ei saa sellest esialgu aru. Vähemalt tetraloogia esimeses raamatuses. Mulle tundub.
Polegi päris kindel, kas ma selle tetraloogia kolme järgmist raamatut kunagi loen. Liig depressiivne. Mis mul “tänapäeva Ameerika” elust, seda enam, et tegu on viiekümnendatega ja siin kodukamaral on 21. sajandil taolisi mölaklikke pikk-kõrvu väga hästi siginenud.
Aga eestikeelne tõlge mind küll ei häirinud, kuigi siit-sealt blogidest ja foorumitest on jäänud mulje, et tegemist olla halva tõlkega. Ei, seda tõesti mitte.
Ja tegelikult hea raamat, Updike ikka oskab kirjutada.

Eestikeelne National Geographic

Kui see uudis ilmus, oli mul hea meel ja muidugi ostsin esimese numbri ning lugesin läbi. Tulemuseks on isegi väike pettumus. Põhiliselt just eesti keele tõttu. Kange ja tahumatu – nagu toortõlge. See pole ju eesti keel, vabandage.
Numbri pärl on kahtlemata lugu 30-ndate aastate Eestist ja mustvalged arhiivifotod. See oleks võibolla esimese eestikeelse ajakirja väljaandmise katsetuse minu jaoks päästnud, kuid andestamatu viga protsentide ja promillidega rikkus jälle kõik ära.
Ma isegi aiman, kuidas see viga võis tekkida: tõlkija ei leidnud klaviatuuril promilli sümbolit ja asendas selle protsendiga ning toimetaja seda ei märganud. Kuid see pole vabandus. See on tõeline prohmakas

Saul ERSO Reuss

Tundus, et sain osa millestki täiesti haruldasest.

Reedel 23. septembril kell 19 vahendab Klassikaraadio otseülekandes ERSO kontserdi. Kõlab Händeli oratoorium “Saul”.

Esinevad Katherine Manley (sopran), Joanne Lunn (sopran), Stephen Wallace (kontratenor), Andrew Tortise (tenor), David Wilson-Johnson (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigeerib Daniel Reuss.
Kavas on Georg Friedrich Händeli oratoorium “Saul”.

Barokiajastu geeniuse, muusikaloo olulisima oratooriumilooja Georg Friedrich Händeli “Saul” on oma süžeearengu, tegevusliinide, selgete tegevuspaikade ning kindla tausta ja saatusega tegelaskujude poolest väga ooperlik.
Teose aluseks on tekstid Vana Testamendi Saamueli raamatust, peategelasteks Iisraeli rahva kuningad Saul ja Taavet ning peamisteks teemadeks võimuvõitlus ja kadedus.

Solistid on maailmas tunnustatud Händeli-interpreedid helilooja kodumaalt Ühendkuningriigist, dirigendipuldis on sügisel neljandat hooaega EFK kunstilise juhi ja peadirigendina alustav Daniel Reuss. Ta on juhatanud paljusid nimekaid Euroopa muusikakollektiive ning pälvinud rohkelt tähelepanu oma Händeli interpretatsioonidega.

Ja üks asi veel, mis mind selle dirigendi juures väga võlus - nägin teda esimest korda - dirigeerimise viis. See oli niivõrd erinev sellest, kuidas tavaliselt dirigeeritakse. Väga huvitav dirigent.

Eestimaa elu draama

Sel ajal, kui kogu Eesti vaatas jalgpallimängu Eesti-Põhja-Iirimaa – ma rõhutan, et Põhja – vaatasin mina ära filmi “Surnuaiavahi tütar”.

Küllalt hästi võtab filmi olemuse kokku arvustus:

Raske on öelda, kes on filmi sihtgrupp. Kindlasti mitte lapsed, sest neile on see liiga keeruline, aeglane ja valdavalt mitte tegevuspõhine. Täiskasvanutele on see mõtlemapanev lugu tegelikkusest ja meie lastest, kes peavad kasvama inimesteks vaatamata sellele, et vanematel ei jagu oma eksistentsialistlike probleemide kõrvalt enam piisavalt energiat nende kasvatamiseks. Samas on see täiskasvanud vaataja jaoks liiga lihtsustatud mõttetasand.

Lihtsustatud küll ja arusaadav, et tegelikus elus on need asjad veel palju hullemad ja koledamad. Selles filmis oli ka palju helgust ja headust, need vanemad armastasid tegelikult oma lapsi. Ja see väike tegelane, see inglike!

Majakavahi tütar, surnuaiavahi tütar, murueide tütar, kelle tütar järgmiseks?

Selle suve viimane suveteater

... oli Ring, nähtud Palmses. Palmse mõis mängukohana lisas ettevõtmisele kindlasti väärtust. Etendusest ma eriti palju ei lootnud ja täpselt selline ta ka oli. Tavaline jant. Maughami tekst on muidugi mitmekihiline, sealt annaks küll midagi aretada ... aga.

Kellele kallis kodulinn ja kellele mitte nii kallis ... parem oleks olnud, kui niisugust linna poleks üldse tekkinud

Kirjutan selle postituse meelega märgilisel päeval - 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
Tagapõhjaks veel niipalju, et ka mina kirjeldaja põlvkonnakaaslane, ainult et sellest teisest Eestist, siis küllap vist. Ja tüdruk. Hvostovi raamat on tõeline poiste raamat: siin räägitakse palju sõjast, relvadest ja kaklustest, sõjaväest, teemal "poisist sirgub noormees" piinlikke momente (neid kohti lugesin kohtlaselt muiates, sest mina küll oma klassivendade juures nii suuri meheks kasvamise raskusi ei märganud, kuid ma vist ei uurinud ka eriti, eks endagagi oli piisavalt tegemist). Kogu jutt on vürtsitatud kibeda alatooniga: elada tsoonis (väga oskuslikult on Sillamäe linna võrreldud tsooniga "Stalkerist") olla kogu aeg teistest erinev, eestlane venekeelses keskkonnas, lugemishuviline, kidakeelne, kiusamise ohver, astmaatik ... ja olla seejuures veel nii õhukese nahaga ja kõike nii sügavalt läbi elada. Tõesti, kohe kahju hakkas Hvostovist, kuigi ma isegi olen Marati dresse kandnud - aga ma pole sellest mingit eluaegset kompleksi saanud. Pigem oli lapsepõlv ja noorus minu jaoks siiski tore aeg, hoolimata sellest, et kulukaid ei olnud ja komsomoli pidi sunniviisiliselt astuma.
Jajaa, ja seda õudset artiklit genotsiidist, mis ilmus ajakirjas "Pioneer" lugesin minagi lapsena ja see oli tõesti täpselt sama jube, nagu Hvostov kirjeldab.